Ülevaatusel

Käisin Volliga ülevaatusel. Tuli ilusti kiri postkasti, et Maanteeameti andmetel mul saab juulikuu lõpus kehtiv ülevaatus otsa ja juhul kui ma autot jätkuvalt kasutan, siis võiks tegeleda. 

Leidsin netist ühe odava nurgataguse koha (maksin 35 eurot), broneerisin aja ja läksin kohale. Üsna kerge südamega läksin. Tean, et olen oma tibukese eest hoolt kandnud, hooldused tehtud, remondid tehtud, tulekustuti kontrollitud. Ainus, mis veidi kriipis oli tahmapõletus. Pole sel aastal pikemaid sõite teinud ja see võib heitgaaside näite mõjutada. 

Minu ees oli kaks autot ja selleks ajaks, kui minu kord tuli, oli mootor juba jahtunud. Soovitus on, et ülevaatusele peaks tulema sooja mootoriga. Andsin võtme üle ja läksin eemale instagrami scrollima. Tegi seal mees autoga ühte ja teist, kärsatas mootorit, ajas pöördeid kõrgeks, vaatas, kas uksed avanevad ja sulguvad, aknad avanevad ja sulguvad. Hakkas siis kapotikaant käristama. Reaalselt toore jõuga läks kallale. Aga seal on ju väike keeleke, mida tuleb eest lükata. Astusin ise juurde, enne kui ta mul kapotikinnituse oleks ära lõhkunud. Pärast seda ronis auto alla ja tegi seal ka midagi, mida täpselt, ma ei näinud, aga auto kõikus ikka hoolega. 

Pärast ülevaatust küsis mult, et kui kaua ma olen omanik olnud. 2018 juunist. “Kas teil on tuledega midagi tehtud?” Jah, oli avarii ja tuli vahetati välja. “No selge. See on teil reguleerimata ja mina ka ei leidnud seda kohta, kus reguleerida saab.” Mida see tähendab? “Seda, et tuli, vasakpoolne, näitab alla ja pimedas on halb nähtavus. Iseenesest ülevaatuse tulemust see ei mõjuta, aga teil endal on raske, eriti maanteel.” Ahah, no selge. Kihvatas sees küll, ausalt öeldes. Miks nad seal remondikojas ei võinud seda siis ära reguleerida pärast remonti? Järgmine kord mõtlen kaks korda, enne kui sinna oma auto uuesti viin.

“Heitgaasid olid ka kahel esimesel katsel liiga kõrged. Nii uuel autol ei tohiks olla.” Muigasin. 12 aastat vana auto on mõne meelest “nii uus auto”. Ise vahel mõtlen, et vaja oleks veidi uuemat, aga võib-olla pole siis ikka nii hädasti vaja. 

Järgmine päev käisime metsas oma uue autoga. Tegin kohe pilti kullakesest. 

Sa peaksid seda teist tüüpi nägema!

Lõpuks see siis juhtus. See litakas, mis mul soolas oli. Paraku pean teid kurvastama, et mina ei olnud avariis süüdi. Süüdi oli see, keda mina kõige rohkem liikluses kirun – argpüks. Aga kõigest täpsemalt.

Sõitsin mina suures rahus ühel tavalisel neljapäeval mööda Pärnu maanteed Kesklinna poole. Kino Kosmose juures tahtsin vasakule keerata Tõnismäe poole. Minu ees sõitis üks punane Nissan, kes hakkas samuti vasakpööret sooritama, aga ehmatas ära, kuna vastassuunast tuli tramm ja talle tundus, et ta ei jõua oma manöövrit sooritada ning otsustas tagurdada. Jah, loomulikult ma nägin, et ta lükkas tagurdustule sisse, aga kuni ma vaatasin, et kas mul on ruumi tagurdada, sest minu taga seisis veel kaks sõidukit, tagurdas daam mulle juba otsa. 

Teate kuidas sellega on, tagumine sõiduk jääb alati süüdi. Mida sa ronid sinna, onju. Proua tuli autost välja ja teatas, et ta üldse ei näinud, et ma tema taga olin. No jah, arvestades kui kiiresti ta tagurdas, siis mulle jäi pigem mulje, et ega ta väga hoolikalt neid peegleid ei uurinud ka. Küsis, et kas ma ei näinud, et ta tagurdab. No nägin, aga sa ei andnud ju mulle võimalust reageerida. Ja tegelikult sul polnud mingit põhjust ka tagurdada, sest tramm peatus, mitte ei liikunud edasi. Ma saan aru küll, et liiklus on väga hirmus, eriti kui seal on lisaks endale veel teisi sõidukeid ka, aga nagu tegelikult? Kes tuleb selle peale, et lihtsalt lambist keset liiklust tagurdada? Isegi kui tal oleks olnud põhjust. Kui sa lähened ristmikule ja pead ületama trammiteed, siis võiks ju enne riske hinnata, ega sa trammile ette ei jää. Ja ta ei jäänud. Mitte mingit reaalset põhjust polnud tagurdada.

Õnneks tunnistas ta ise ka, et tema süü. Akti me kohapeal ei koostanud, vahetasime kontakte ja tegime pildid. Väga rumal. Ma tegelikult ei soovita. Jäin lootma inimese aususele. 

Võtsin ühendust ka oma kindlustuspakkujaga, et selline asi juhtus ja esitasin kahjuavalduse. Käisin ka töökojas, et nad teeksid kindlustusele hinnapakkumise kahjude taastamiseks. 

Puänt on ka loos. Umbes aasta tagasi kirjutasin ma sellest, kuidas mul üks esituli hakkas niiskust sisse võtma. Püüdsin seda taastada, aga lõpuks tuli see ikkagi välja vahetada. Pakuti originaal varuosa ja B varuosa. Ma otsustasin võtta B, sest ma olen vaene üksikema ja too oli 70% soodsam. Tehti ära, aga ei vedanud mul sellega. Tegemist oli vist mingi praagiga, igatahes hakkas see niiskust sisse võtma ja pidevalt oli esituli udune. Mõtlesin, et peaks ikkagi selle investeeringu ära tegema ja originaali tellima. No ja nüüd läheb vist nii, et ma ei peagi seda väljaminekut tegema. 

Eks ma hoian teid kursis.

Volli logi

Voldemaril on suvel juubel. Ilus ümmargune 70 kukub ette (noh, autodel ju seitsmega tuleb see eluiga korrutada, kui te veel ei teadnud). Müts maha Volli ees te kõik – ta on mulle viimase paari aastaga kenasti tõestanud, et seitsekümmend on uus nelikümmend. Ja nagu eaka härraga suheldes ikka, nii pööran ma talle ka korralikult tähelepanu. Hoolitsen, et tervisekontrollis oleks käidud, sinised tabletid kenasti öökapisahtlis igaks elujuhtumiks olemas ja erisuguste köhatuste ning vilede suhtes olen eriliselt tähelepanelik. Mul on plaanis temaga veel mitmeid juubeleid koos veeta, nii enda kui tema omi.

Sügisel täheldasin, et tal südame juurest hommikuti natuke kõliseb. Ei vilista, ei unda, vaid justnimelt kõliseb, niiviisi till-till-till, hästi heledalt ja paari minuti pärast jääb vakka. Uskusin, et generaatoririhm see ei ole, kuna tollel on kombeks vilistada. Oli mul üks selline jaapanlane, kellel iga poole aasta taga esialgu vilistas ja siis ühel hetkel käis klõps ja tuli uus rihm peale ajada. Avariiline isend, generaator oli kuidagi viltu peal ja nii need rihmad kulusid. Igatahes, heli oli minu vanamehel teistsugune. Otsustasin, et ma lasen enne üle vaadata kui asi käest läheb ja leppisin Volremis meestearsti vastuvõtu tema jaoks kokku.

Kuni me androgoloogi etteastet ootasime, hakkas Volli armatuurlaual veel üks vahva tuluke põlema – kästi parkimisandurid üle vaadata. Kaks päeva põles niisama ja siis avastasin, et tagurdades Volli enam ei laula. Ega see muidu mingi suur probleem pole, tuleb endal hoolikam olla. Ühel reedel küll suure ähmiga tagurdasime peaaegu et ühele teatud karule Veski ees otsa, no mida see rumal loom keset talve ka linna vahel ukerdab, kobigu metsa kotile! Aga noh, kliima soojenemine, eks ole, öeldakse, et metsloomadel ka kõik graafikud sassis, pole siis ime. Niisiis, parem ikka kui Volli laulab, kui ta ahter ees trahteri eest mineku teeb.

Esmaspäeva õhtul viisin Volli tohtri juurde ja teisipäeval helistati mulle juba tagasi ja teatati, et see kõlin on seal korras, aga parkimisanduritega peab veits ootama, kuna juppi pole. Jooksin tulistjalu Voldemari turvalisse rüppe, sest vaatamata üldlevinud arvamusele, saan ma ka anduriteta tagurdatud. Arvet väljastades rääkis meditsiinitöötaja, et rihma vahetades (arvel on kirjas “soonrihm”, kes teab see teab, kes ei tea, ärge mult küsige, mul pole halli aimugi mis see on) avastas ta ka, et alumine mootoripadi on katki ja see tuleks vahetada. Tegin korraks tarka nägu, aga küsisin ka kohe, et mida see padi täpselt teeb ja kui suure veaga tegu on?
“Noh, et see padi hoiab mootorit paigal,” vastas mees tuima näoga.
“Et nagu oht on, et mootor kukub kusagil trassil keset sõitu ära või,” uurisin mina.
“No päris ära ei kuku, aga kiirendades ja pidurdades käib mootor vastu rattaid.”
Selline tilluke pisiasi.

Veel mainisin ka Volli kae-probleemi ja selgitasin, et ma olen kõik endast sõltuva teinud, aga silm tal ikka tuhm. No ja ma siin mõtlesin, et ehk tuleks üldse uus esituli talle panna. Mees teatas lakooniliselt, et ega muu tavaliselt ei aita kui uus silm. Noh, äkki siis võtab kätte ja uurib seda esitule värki ka juba, kui nagunii temaga tegeleb. Suurest rumalusest jõudsin veel pakkuda, et ma tule võin ise vahetada, mul oluline, et saaks selle kuskilt. Selle jutu peale mees muidugist solvus natuke. Noh, et kui sa ise nii äss oled, siis vaheta see mootoripadi ka ära, mis sa ainult tulega piirdud. Loll olen, noh!

Tegelikult jättis see mees mulle kohe esimesel korral väga sümpaatse mulje. Konkreetne, lühikese jutuga, tõsine töömees. Pikalt ta telefonis ei plära, aga kui tööd vastu lähen võtma, siis ilusti räägib, mis tegi ja kuidas. Mitte liiga palju, aga ei eelda, et ma loll blondiin, kes mootoritest mõhkugi ei jaga. Selles mõttes, et ma olengi ju loll blondiin, kes ei jaga, aga on ääretult meeldiv, kui seda minust ei eeldata. Kui mul on lisaküsimusi siis ta vastab ka alati, täpselt piisavas koguses, et ma suudaks blogisse kirjutada. Ilmselt taipaks ta ka pikemalt seletada, aga ma ei mõika ju küsida.

Aa, ja muide, seda olen juba ammu tahtnud öelda, et see on nii mõõtmatult vägev, et mu blogilugejad Vollile kaasa elavad. Naabripoiss käib kuulamas, et kas “rotilõks” ikka töötab, Konn uuris, et kus siis Volli on, Mae kiitis Volli välimust ja üldse elatakse talle kõvasti kaasa. Hämmastav kuidas see tagasihoidlik, mehiselt urisev rauast tank on suutnud omale koha teie südames välja võidelda, uhh!