Kuidas sul rahadega on?

Küsis mult ülemus, et kuidas mul praegu rahadega on. Noh, naersin ja vastasin, et veel ei kurda, õnneks pole mul siiani palka vähendatud. Ega ta muidugi sel põhjusel küsinudki. Teab ju, et mul remont käib ja üksikema olin ma juba enne Viirust.

Kuidas mul üks päev natuke tööd oli. Muide, nuga ei kuulu mu tavapärase töövarustuse juurde. Ärge muretsege, veene ei lõiganud ja kõrisid ka mitte.

Rahadega on praegu üldse kuidagi kummaline. Osade kulutuste pealt hoian kokku, mujale kulub jälle ootamatult ohtralt. Remondiga on hästi, mahtusin üllatavalt lahedalt eelarvesse ja paljude väljaminekute pealt sai kokku hoitud, kuigi mitte meelega, lihtsalt kuidagi juhtus nii. Need mõned ostud mis eelarve ületasid, jäid tänu teistest kohtadest säästetule siiski meeldivalt normi piiridesse. Ühesõnaga, remonti ma praegu üldse ei arvestaks.

Muus osas – toidu pealt olen ma tegelikult kokku hoidnud, sest ma käin tunduvalt harvemini poes, emtsiooniostud jäävad tegemata. Lisaks ei osta ma nii palju valmistoite ja ei käi väljas einestamas. Paar korda oleme Woltiga toitu koju tellinud küll, aga võrreldes varasemaga on see siiski pisike kulutus.

Meie pere klassika – tuunikalavõileivad. 

Kindlasti olen ma säästnud kütuse pealt. Varem tankisin ma kord nädalas 20 euro eest, vahel kolmekümne. Nüüd kulub mul kolmkümmend eurot kuus kütuse peale, kui sedagi. Aprillis tankisin 30 eest ja sain veidi üle poole paagi. Kuu lõpuks oli osuti hiilinud veidi alla poole ja tabloo väitis mulle, et ma saaksin olemasoleva kütusehulgaga linnas sõita veel 360 kilomeetrit. Esimesel mail panin 30 eurot kütusepaaki ja nüüd on mul paak pilgeni täis, tea kas juunis on tanklasse üldse asja, peaks äkki kanistri muretsema ja keldrisse varusid koguma hakkama. Kuna mul nüüd aega laiemalt käes, siis olen taas naasnud Mündipesula juurde ja loobunud CirkeK paketist. Ühe pesu kord on 3 eurot, kui valin ka eelleotuse (kord kuus võiks seda teha kui vähe sõidab ja ilus ilm on, talvel võiks ikkagi iga kord seda kasutada, minu tagasihoidlik soovitus), siis on euro kallim. CirkleK kõige odavam variant on 9 eurot ja noh, minusugusele pedandile oli see alati pinnuks silmis, sest triibud jäid, vahel ei pesnud osasid detaile piisavalt puhtaks ja kuivatusest ärge mulle parem rääkigegi. Jah, ta käib küll, aga käsipesu vastu ei saa.

Lisaks olen ma säästnud spordiklubimaksult 42 eurot kuus. Samas kulutasin ma sellevõrra ja veel sama palju juurde hoopis välitreeningvahenditele, nii et lõpuks ei teagi. Kuigi uusi spordiriideid ostsin ma ka varem, seega ilmselt on väljaminekud selles vallas enam-vähem samaks jäänud.

Märtsis, enne Viirust, vahetasin ma oma teleteenuse ja mobiilsideoperaatorit, selle pealt olen ka kokku hoidnud. Kuigi, ma pean tunnistama, Telia teleteenus on ikkagi miljon korda parem. Elisa pult teeb mingeid naljakaid trikke, kanaleid on piinlikult vähe, tasuta filmivalik on lihtsalt naerukoht ja nad ei paku ka iga kuu kahte tasuta videolaenutusfilmi. Õnneks on mul Netflix, aga puhtalt võrdluse mõttes on Telia ikkagi minu meelest parem. Mobiilside kohta mul kaebusi pole, netti on lahedalt palju, otsa ei saa ja kiirus on ka kõik vinks-vonks.

Riideid ja jalatseid pole eriti juurde ostnud, ka sealt on sääst. Juuksuris olen ma ise käinud, aga poistele punun juba patse. Kusagil on mul veel ka masin alles, kui väga hulluks läheb, siis tuleb see taas päevavalgele tuua. Ilu pealt olen kokku hoidnud küll, meigin ju vähem. Kuigi üks päev tundsin, et peaks uue parfüümi ostma, need mis mul olemas ei peegelda mu hetke meeleolu, tahaks midagi särtsakamat, kevadist ja vallatut. 

Raamatuid pole ma juurde ostnud, olen tellinud Raamatuvahetusest ja üks ilus inimene saadab mulle aegajalt Petrone Prindist meelepärast lektüüri. Kui ka see peaks ära jääma, siis on mul veel endal kilomeetrite viisi raamatuid riiulis, mis avastamist ootavad. Meelelahutuse osas veel seda, et külas pole käinud ja külalisi vastu võtnud, mis ka jätab mõned lisakupüürid kukrusse. Kinost ja kontserditest rääkimata.

Viimane pakk Petrone Prindist, põhimõtteliselt kõik juba loetud, võib juurde saata 😁

Heategevusega olen ka häbiväärselt vähe tegelenud, oma tavapäraseid (rahalisi)annetusi ikka teen, aga muus osas on vaikne. Seda, et ma oma vana tavaari kusagil ostas maha parseldan, ma heategevuseks ei nimeta.

Müüsin maha lambi ja kohviveski, teenistus 10,10€

Kodusse olen ehk tiba rohkem investeerinud, mööblit vahetanud, valgusteid, vaipu. Ka nendes ruumides, kus parasjagu remont ei käi. Eks need mõlkusid juba varemgi meeles, aga kuna ma enne olin kodus ikkagi väga limiteeritud aja, siis nüüd hakkas mul neid nähes silmist verd voolama ja ma ei suutnud seda enam välja kannatada.

Suures plaanis – kõik see, mis ma osade kulutuste pealt olen kokku hoidnud on sujuvalt leidnud tee kuhugi mujale. Üle ikkagi midagi ei jää. Nälga pole, elekter on ja riided on küll eelmiste hooaegade omad, aga ometi olemas.

Aga kuidas teil rahadega on?

Jõu ja nõuga

Minu hea sõbranna jäi aasta alguses leseks. Ühel õhtul mees enam lihtsalt ei hinganud. Ei olnud vana aga väeti, olid teised põhjused. Sõbranna on nüüd üksi. Lapsed on küll juba suured, aga noh, lapsed pole mees. Ja lisaks on maja. Maja mille eest hoolitses mees. Keda nüüd pole. Aga ega maja ja tööd siis küsi, et kas on mees majas või mitte, need ikka vajavad tegemist. Ja sõbranna on mures, et kuidas ta kõigega hakkama saab. Et tema on kuulnud küll, et kusagil on majapidamised, kus naine saab hakkama ka “meeste töödega”, aga tema jaoks on see hetkel kättesaamatu unistus. Olukord tekitab sõbrannale palju stressi, sest ta ei tea isegi seda, kust otsast pihta hakata, sest tegemata tööde nimekiri ainult kasvab.

Nojah. Teoreetiliselt saan ma aru, mis tunne see on. Kus sa vajad tuge. Mehelikku nõu ja jõudu. Mind ennast valdas nädalapäevad tagasi aga hoopis teistlaadi nukrus.

Dušisegisti on mul selline, mis aegajalt vajab juppideks lahtivõtmist, katlakivist puhastamist ja taas kokkupanemist. Mitte tihti, aga nii kolm korda aastas tahab nokitsemist. Võtsin selle siis lahti, juppideks, puhastasin ära ja keerasin tagasi kokku. Ja mõtlesin, et näed, see tuleb mul juba päris hästi välja. Sama hästi tuleb mul välja mööbli kokku monteerimine, tuuleklaasivedeliku täitmine, televiisoripuldi patarei vahetamine ja muud “meeste tööd”. Ja see teeb mind kurvaks. Et ma saan nende asjadega hakkama. Võibolla mitte nii kiiresti ja edukalt, kui mõni mees, aga need asjad on sellised, mille puhul mul ei tule isegi meelde, et helistaks mõnele tuttavale ja laseks ära teha. Ja ma tunnen, et see asjaolu on röövinud osa minu naiselikkusest.

Loomulikult on see pseudoprobleem. Arvestades tüüpi keda ma ligi tõmban ja kes mulle sümpaatsed, siis mingit kuldsete kätega ehitusmeest ma nagunii kunagi ei saaks. Pigem sellist, kes akutrellidest ja mootoriõlidest luuletusi kirjutab ja kellele peab selgitama mis vahe on ristpea ja lamedaotsaga kruvikeerajal. Seega, mis ma siin ikka ennast haletsen.

Aga vahel ma tahan. Tahan, et mind “päästetakse”. Et keegi tuleb ja on tugev ning asjalik minu eest. Mitte sellepärast, et ma ei saaks hakkama või peaksin olema saamatu ning hädine, vaid kuna ma olen naine ja tema on mees. Ja ta tahab. Võtta juhtimist üle. Olla mees ja lasta mul olla naine. Ja ma kardan, et kui seda ei juhtu, siis ma varsti enam ei oskagi. Või kes teab, äkki juba praegu ei oska.