Pretty mean girls

Veel üks lugu arhiivist. Originaalis kirjutatud mais 2018.


Hommikul bussiga tööle sõites, nägin silmanurgast kummalist intsidenti. Istusid kaks tüdrukut istmetel ja jutustasid. Järgmises peatuses tuli peale kolmas tütarlaps. Kui tema sisse tuli, tõusis aknapoolsel pingil istuv neiu püsti ja lasi kolmanda tüdruku oma kohale. Seisis ise alandlikult vahekäigus ja hoidis oma rasket seljakotti käe otsas. Selline tuttav stseen mõnest Ameerika noortefilmist. Ilmselt see kolmas neiu oli toiduahelas kõrgemal positsioneeriv kodanik, kui esimene tüdruk.

Või on see üldse enam ameerikalik teema? Eks seda on ju ka Eestis piisavalt palju juba lahatud. Ja kui ma hästi meenutan, siis juba minu kooliajal hakkas see vaikselt suhtumisse ja käitumisse sisse imbuma. Ikka olid ju popid ja veidrikud. Tunnistan puhtsüdamlikult üles, et mina olin kindlasti veidrik. Eriti põhikoolis. Ebapopulaarne veidrik. Kiusati mind ka. Aga mitte väga hullusti. Hiljem, ma arvan, et äkki kuuendast klassis, toimus mingi muutus. Olin veidrik edasi, aga mitte enam pilkealune.

Keskkoolis oli juba tunduvalt lihtsam. Seal olid kõik veidrikud. Teatrikallakuga klass ikkagi. Sinna ma sobisin. Piinlik tunnistada, aga mäletan, et keskkoolis olin ise see kes teisi kiusas. Noh, mõtlesin õelaid hüüdnimesid välja ja rääkisin teisi taga. Klassikaline näide sellest, et kiusatavast saab pahalane. Ei ole uhke sellise asjade arengu üle. Tahaks mõelda, et olen sellest õppinud, järeldused teinud ja enam nii ei tee. Vähemalt mitte teadlikult, tahtlikult ja metoodiliselt. Vahel ikka juhtub, et ma pole kõige kenam.

Aga liidritest siis. Koolis on see vist seotud sellega, et kes on su vanemad ja mida nad sulle lubada saavad. Ei ole oma poiste käest erilist juttu kuulnud, et keegi neid tagakiusaks. Vahel on tulnud kriimustatud näo ja lõhkirebitud särgiga koju, aga kuna sellest eriti rääkida pole tahetud, siis mõtlen, et ehk oli see ärateenitud. Ma nimelt olen kuulnud küll, kuidas nad omavahel positsiooni (loe: arvuti kasutusaja) pärast ragistavad. Ma ei arva, et nad väljaspool koduseina kukununnud tallekesed on. (Ma ei tea nüüd kui halb see on, aga ma tunnistan, et kusagil rohujuure tasandil on mul natuke isegi hea meel, et nad mingid lumehelbekesed pole, keda kurja välismaailma eest pidevalt päästma peab.)

Pärast kooli ei kao liidriks olemine ja mitteolemine kuhugi. Igas kollektiivis on karjajuht ja need, kes tema heakskiitu pälvida soovivad. Enam ei ole see seotud niivõrd väliste teguritega, vaid pigem mingi sisemine sarm ja seksapiil. Osad inimesed lihtsalt mõjuvad magnetina. Natuke nukraks läheb siis, kui mõni, kes on koolis pidevalt popp olnud, avastab ühel päeval, et ilust ja issi rahakotist enam ei piisagi ja keegi, keda tema omal ajal mõnitas, on kolleegide südamed võitnud oma lahkusega, intelligentsusega ja töökusega. 

Ausalt, mul pole halli aimugi, mida ma selle looga öelda soovisin. Ju ta sellepärast sinna mustanditesse jäigi.

Uber über alles

Ei, Volliga veel kõik hästi. Hing nööriga kaelas ja lonkab kahe karguga nii, et pole asigi. Ja ka kütusepaak on enam-vähem poole peal, seega ei otsi ma uut transpordivahendit. Pigem isegi vastupidi. Mängin vahel mõttega ise hoopis küüti pakkuda.

Nii kaua kui ma ennast tean ja kui teisi uskuda, siis juba pisut enne seda, olen ma armastanud hirmsal kombel autoga sõita. Ise juhtida on muidugi eriline rõõm, aga lepin ka kõrvalistuja rollis. Isa sõitis mul kunagi taksot. Kaheksakümnendate lõpus. Ja vahel võttis ta mindki nendele sõitudele kaasa. Kuidas ma seda armastasin! Sõita autoga linna peal ringi, näha erinevaid inimesi ja piiluda nende eludesse. Üle mõistuse ossom! Eks sellel oli ka oma varjupool. Aeg oli selline. Rahutu.

Aga mingi romantiline ettekujutlus taksojuhi ametist on siiski südamesse jäänud.

Seetõttu olen ma aegajalt mõelnud, et juhul kui kõik siin kokku jookseb, excel ei klapi ja word peksab segast, siis saan ma alati võtta Volli, tõmmata äpi ja hakata FIEks. Mõelge nüüd ise kui palju blogimaterjali sealt tuleks!

Aga minuga kipub ikka nii olema, et mõtted on mul lennukad, reaalis ei tee ilma tungiva vajaduseta eriti ühtegi üleliigset liigutust. Kuulan maad ja kaalun poolt ja vastuhääli. Olen küsinud Uberi ja Taxify juhtidelt, et mida nemad ütlevad, et kas tasub ära ja kas on vahva. Pigem on mulle soovitatud, et kogemus on tore ja teoorias on võimalik isegi raha teenida. Üks tuttav rääkis, et tema oli ka proovinud Uberit sõita, aga ei suutnud pikalt, sest kliendid ajasid ta vihaseks. Noh, näiteks ei saanud ta aru, et kui autol on kaks külge ja mõlemal küljel on uksed, siis miks peavad kliendid ühest uksest sisse pressima ja siis tagaistmel akrobaatikat tegema. Kaldun arvama, et ma olen sama tüüpi inimene ja sellised lauslollused ajaksid mind ka vihale.

Ühel õhtul oli mul au sõidutada pisut joogist seltskonda. Kõik omad inimesed, of course, aga ikkagi, mina olin juht ja nemad reisijad. Esiteks üks nuias, et ma ikkagi tal sõita lubaks. Siis keegi ägises, et liiga vähe ruumi on jalgadel. Aknaid avati ja suleti (ei olnud lapsed, täiskasvanud inimesed). Karjuti kõrval sõitvate autojuhtide kohta nilbusi. Kästi kiirust ületada. Muusikamaitse ei sobinud. No ja tippi ka keegi ei jätnud. Hea veel, et roopi ei pandud. Ühesõnaga, väga ebalahe. Aga naljakas.

Nüüd siis pikad pühad ees ja vaadake, äkki ma leidun mõnes äpis. Saate ka lõpuks Vollit istmiku all tunda.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Let me tell you a funny story

Postitasin reedel blogisse juutuubi video ja hoiatasin, et huumorimeeleta inimesed ei peaks seda vaatama. Pärast hakkasin mõtlema, et kes ometi ketsid kappi viskas ja mind komöödia jumalannaks kroonis? Ja miks nüüd minul peaks olema õigus otsustada, et mis on naljakas ja mis mitte? Sest huumor on ju selline peenike taju, mida ei saa täpselt määratleda. Mõne meelest on üks asi naljakas, teise meelest jälle teine. Mõni asi on naljakas ainult teatud kontekstis. Nö inside joke. Või siis you had to be there joke. On musthuumor. Jalaga tagumikku naljad. Absurdihuumor.

Naeran nagu hobune
***

Kas sa tead, miks Hitler enesetapu sooritas?
Ta sai gaasiarve.

***


Ilma keerutamata ütlen, et ma pean ennast keskmisest naljakamaks inimeseks. Ma olen sellele järelduseni jõudnud, kuna minult ei nõua erilist pingutust end ümbritsevaid inimesi naerma ajada. Ma saan aru küll, et aegajalt nad naeravad minu üle, mitte minuga koos, aga sellest pole lugu. Ma ise ka naeran enda üle. Vahel omaette ja valju häälega. On täiesti reaalne võimalus, et see on lihtsalt mõni diagnoosimata vaimuhaiguse ilming, aga eeldame hetkeks, et ma olen ikkagi naljakas.

***

Valge mees kõnnib kõrbes ja õhtu saabudes otsib ööbimiskohta. Ükski hotell ei võta vastu valgeid turiste. Ostab mees siis tuubi musta kingaviksi ja määrib end mustaks. Läheb hotelli ja palub, et ta hommikul kell seitse üles äratataks. 
Äratatakse mees kell seitse üles ja asub too end küürima. Peseb ja peseb, aga valgemaks ei lähe. Proovib ja katsetab erinevaid vahendid ja lausa harjaga kraabib end. 
Kell kümme kuuleb koputust uksele ja koridoris seisab toateenindaja. Teenindaja vabandab ja ütleb, et äratas kogemata vale mehe.

***


Huumor on minu jaoks eluks hädavajalik. Ma ise lohutan end mõttega, et ju see hiiuveri ikka annab tunda. Aga tihti ei saa ma üldse aru, miks mõni asi, mida ma täiesti tõsiselt ütlen, inimesi naerma ajab. Natuke kardan, et äkki ma olen nagu külatola, keda ei saagi üldse tõsiselt võtta. Ka on mulle öeldud, et kui keegi räägib mõne nõmeda nalja, siis mina olen ainuke kes selle peale hüsteeriliselt naerma hakkab ja teised siis naeravad hoopis minu naeru peale, mitte selle nalja peale.

Jälgin Instagramis Keiti Vilmsi. Tema postitatud sõnamängud on kadestusväärselt naljakad.

Noorena ei suutnud ma oma naerupahvakuid üldse talitseda. Ei olnud ebatavaline, et õpetaja mind klassist välja saatis, kuna ma ei suutnud naermist lõpetada. Täiskasvanuna on seda vähem ette tulnud, ometi olen vahel näiteks pidanud ühistranspordist peatus varem maha minema, kuna ei suuda end talitseda. Või siis olen matustel naernud. No jah, mida rohkem ma seletan, seda usutavam tundub, et mul ikka mingi sümptom on. Aga selline ohutu. Võrdlemisi.

Seega, ma ei taha üldse väita, et ma tean mis on naljakas või mis mitte. Ma pole tegelikult mingi huumoripolitsei ega otsustaja. Ma tahaks lisada, et inimesed kellel puudub huumorimeel on minu meelest imelikud, aga ma igaks juhuks ei tee seda. Asi võib nimelt selles olla, et ma ei saa nende huumorist lihtsalt aru.

*Hobuseid pildistas Kadri Vahtramäe