Jõusaali kasutusjuhend: trenažöörid

Mu tähelepanu pöörati sellele, et kuigi ma enda meelest väga kenasti lahkasin ära erinevad masinad, mis jõusaalis kohutada võivad, siis üks oluline valdkond on jäänud kahe silma vahele. Nimelt trenažöörid. Seega, üks lisalugu tuleb sellest ooperist siiski veel. Ma tean, ma tean, dirigenti kutsutaksegi vähemalt kolm korda publiku ette tagasi. 

Jooksulint on vast kõige lollikindlam aparaat üldse. Kuigi, ei tasu ka lolle alahinnata. Jooksulint ei tähenda seda, et selle peal peab alati ja ainult jooksma. Kui nüüd omavahel rääkida, siis minu meelest on jooksulindil jooksmine küllalt ebameeldiv ja nõme. Olen seda teinud ja teen ka edaspidi, aga õues on siiski tunduvalt meeldivam joosta. Esiteks ei ole mul väljas joostes pidevalt sama tempo, kui lindil. Olenevalt jõudlusest mu tempo kas kiireneb loomulikult või aeglustub. Jah, loomulikult saab ka lindil seda tempot vastavalt soovile ja vajadusele muuta, aga kes see viitsib pidevalt näppida neid nuppe? Teiseks on ka väljas joostes vähem põrutust. See arvamus on puhtalt subjektiivne. Lindil joostes on juba see heli selline, et ma oleks nagu tonnine elevandibeebi oma hommikust jooksuringi müttamas. No ja igav on ka. Õues vaatad puid ja maju, teisi inimesi, koeri. Aga lindil joostes väga ringi ei vahi. 

Vabandust, läks jubedaks laimamiseks ära. Linti kasutan ma siiski mitu korda nädalas. Ma kõnnin end soojaks. Astun lindile ja lülitan masina sisse.

Muudan kallet. Kunagi mulle öeldi, et jooksulindil on 2,5° kõige optimaalsem ja imiteerib loomulikku kõndimiskallet. Ma ei julge siin mürki võtta ega pead panti anda, et see väide ka päädib, aga ise olen seda siiski silmas pidanud ja minule endale tundub see kuidagi mugavam, kui 0 peal hoida, aga ehk olen ma lihtsalt viimase 10 aastaga end nii välja dresseerinud, et lihtsalt arvan, ilma teadusliku põhjenduse ning aluseta. Vahel, kui ma teengi terve trenni ainult kõndi, siis olen seda nurka ka kõrgemaks sättinud, kuna siis on raskem kõndida ja kehal on teistsugune koormus. Umbes nagu mäest üles rühkides.

Siis olen valinud kiiruse. 

Muud kunsti siin polegi. Vahel kui ketsipaelad lahti tulevad, siis olen korraks pausile pannud ja kui trenn läbi, siis stopile. 

Ellips on teine trenažöör, mida ma üsnagi meeleldi ja sageli kasutan. Neid on erinevaid, aga tööpõhimõte on neil sama. Nimelt erinevalt jooksulindist, saab masina peale lülitada alles siis, kui sa oled juba selle peal ja liigutad end. Siis ilmub tabloole kiri, et vali oma trenn. Alles siis saad sa masina käivitada. 

Ellipsi peal treenimine võib olla esialgu veidi imelik ja tunduda ka keeruline, kuna kiiruse, suuna ja raskusastme määrad sa põhiliselt ise. Seetõttu olen näinud, et paljud, kes esimest korda ellipsil treenivad kõnnivad nö tagurpidi. Iseenesest see pole vale. Vahel olen isegi meelega teistpidi kõndinud, kuna see treenib lihaseid veidi teisiti. Aga esialgu on siiski mugavam ja loomulikum kõndida otse, mitte tagurpidi, olete ju nõus? Et seda saavutada, tuleb masinale peale astudes ja end liigutama hakates jõuga suunata astmeid nii, et need liiguks edasi, mitte tagasi. 

Kui masin juba liigub, siis saab valida endale ka kava. Sisuliselt tähendab see seda, et olenevalt valikust teeb masin liikumise vahepeal sinu jaoks väikseks väljakutseks. Kava ei pea valima. Võib lihtsalt ise edasi sahistada ja on ka täiesti okei. Kuna masin liigub vastavalt treenitava enda intensiivsusele, siis soovitan natuke raskust lisada. See teeb seda, et masin ei lähe nö lendama, mida väikse või olematu vastupanu puhul võib kergesti juhtuda. Minu enda vastupanu raskus on sõltuvalt tujust ja enesetundest 8 -12. Poiss teeb mul 5-ga ja tundub, et see on tema jaoks ka paras. 

Trenni lõpetamine ellipsil on ka lihtne, kuna saad lihtsalt oma tempo aeglustada ja masin jääb seisma, kui sa ise enam ei liiguta seda. Loomulikult käib ta mõnda aega inertsist edasi, seega sekundi pealt maha hüppamine on mittesoovitav. Nuppu trenni lõpetamiseks vajutada tingimata ei pea, aga järgmise kasutaja mugavust silmas pidades võiks. 

Ellipsi puhul meeldib mulle see, et selle liikumine on liigestele mugav ja need ei saa põrutada. Lisaks see, et ellipsi puhul on ka käed kenasti töös, mis kõndides ja jooksulindil võivad tuimalt külgedel tolkneda.

Trepp kuulub samuti minu lemmikute hulka. Just neil päevadel, kui tunnen, et midagi muud teha ei jaksa, aga päriselt trenni vahele jätta nagu ka ei soovi, aga õues on nii rõve koera ilm, et kui üldse end liigutada, siis ikkagi siseruumis. 

Tuttav süsteem. Start ja raskusastme valimine. 

Raskusaste tähendab sellel masinal kiirust. Mida suurem raskus, seda kiiremini astmed liiguvad. 

Trepp mulle meeldib, kuna ta tundub esialgu lihtne, mis see siis ära ei ole, aga erinevalt jooksulindist või ellipsist, on sellel rohkem ka tuhara ja reite tööd tunda. 

Sõudeergomeeter on mul soojendusena kasutusel nendel päevadel, kui ma kavatsen oma jalalihaseid treenida. Järgnev väide kuulub kategooriasse “kusagilt kunagi kuulsin/lugesin, tundus minu jaoks loogiline, aga pead ei anna”. Nimelt olen ma kuulnud väidet, et kui on plaanis treenida jalalihaseid, siis soojendusel ei peaks seda lihast üleliigselt koormama ja ära väsitama, sama kehtib ülakere treenimise kohta, et kui rinnalt surumine on plaanis, siis võiks soojendusel koormust vältima, keha peaks olema mõnusalt soe ja “lahti”, aga mitte nii väsinud, et päris trenniks enam jõudu ja võhma pole. Sõudeergomeetril on töös peamiselt käe, selja, kerelihased, aga jalad jäävad tagaplaanile. 

Seda masinat ma isiklikult väga sageli ei kasuta, kuna mul hakkab kiiresti igav. Olen püüdnud vahel ka mänge mängida, mis teevad trenni vaheldusrikkamaks, aga noh, pole päris minu masin. 

Peale saab teda lülitada siit.

Valida enda jaoks meelepärane kava.

Raskusastme saab määrata masina küljelt liigutades hooba.

Jalgratas on trenažöör mida ma olen kasutanud kõigi nende aastate jooksul, kui ma olen spordiklubides käinud täpselt 2 korda. Näete, ma isegi ei ümmarda. Mulle lihtsalt ei istu see masin üldse. 

Aga kasutada saab teda järgnevalt. Enne alustamist panna paika istumiskõrgus, et oleks mugav.

Siis vajutada starti ja valida raskusaste. 

Stepper on sarnane ellipsi tööpõhimõttele, lihtsalt selle liikumistrajektoor on piiratum. Isiklikult mina pole seda masinat kordagi jõusaalis kasutanud. Oma õigustuseks võin öelda ainult seda, et kunagi ennemuistsel ajal oli mul selline riistapuu kodus ja ma olen steperdanud selles elus juba järgmise elu osa ka ära. Nii et ärge pahandage. 

Soojendusele reeglina väga palju aega kulutada ei ole mõtet. Sõltuvalt intensiivsusest piisab ka viiest minutist. Loomulikult on eesmärgid erinevad ja päevad erinevad. Näiteks mõnel päeval ma muud ei teegi, kui liigutan end trenažööril. Teistel päevadel kõnnin oma sammud enne jõutrenni täis. Seega vahel kulub mul soojendusele 20 minutit või enam. Üks võimalus on ka pärast jõutrenni oma sammud täis kõndida, sel viisil ei väsita end enne ära, aga ma pole veel sellele tasemele oma treeningutes jõudnud. 

Sellised trennipostitused saidki. Ma loodan, et teil oli neid vähemalt sama lõbus lugeda, kui mul neid kirjutada ja nende jaoks pilte teha. 

Aa, üks väike märkus ka, mida ilmselt oleks tulnud kohe kõige esimeses postituses mainida, aga parem hilja, kui mitte kunagi (appi kui hea oleks siia praegu mingi loos välja kuulutada 😂), aga palun, palun, millal iganes te kasutate erinevaid masinaid ja vahendeid, siis asetage pärast raskused tagasi sinna, kust te nad võtsite ja puhastage oma masinad ära. See tundub mulle nii elementaarne, et isegi napakas seda mainida, aga alles eelmisel nädalal olin ma jõusaalis see kuri tädi, kes ühe noore poisiga riidles, sest ta käis ja jättis kõik asjad enda järgi ripakile ja ühtegi seadet ära ei puhastanud ka. Ei ole kuigi meeldiv võõra inimese higi sisse istuda. Loomulikult on sellesisulised meeldetuletused ka spordiklubis kirjas ja kostuvad ka kõlaritest, aga ei näi sellest piisavat.

Jõusaali kasutusjuhend: Smithi puur

Kui te nüüd, mu armsad, olete tervelt kolm päeva mu juhendeid hoolikalt lugenud ja tunnete, et päh, käpas, tahaks nüüd juba midagi lõbusat teha, siis teile on mul maiuspala – Smithi puur.

Kõlav veidi riivatult, umbes nagu miski, mis kuulub Christian Grey piinakambri tagumisse nurka ja mida ainult tähtpäevadel kasutatakse, siis ärge laske end nimest heidutada ja astugem julgelt koos minuga sellesse imelisse maailma.

Smithi puur on seadeldis, mis on minu meelest ideaalne järgmine samm trenažööride juurest enne vabade raskuste alale liikumist. Sarnaselt trenažööridega, on ka siin liikumine fikseeritud ja endale viga tekitamine keerulisemaks tehtud. Kuigi, hea tahtmise juures ikka leiab viise.

Smithi puuri kangi raskus on hinnanguliselt 15 kilo. Arvestage siis sellega, kui hakkate sellele raskuseid peale laduma.

Smithi kangi kasutamise juures annab turvalisusetunde see, et kui tunned keset harjutust, et jõud saab otsa, siis on vaja vaid kangi painutada ja see lukustub avadesse.

Kükid.

Väljaasted.

Jõutõmme.

Rinnalt surumine.

Õlapress.

Õlatõmme.

Muidugi saab sellega veel ka seljatõmmet teha ja igasuguseid muid trikke. Ma eeldan. Ma pole kõiki võimalusi lihtsalt veel avastanud. Aga Smithi puur on imeline leiutis ja kui juhtud jõusaalis ilma julgestuseta olema, siis on sellega kõige ohutum trenni teha.

Jõusaali kasutusjuhend: jalad

Alakeha treenin ma siiani hea meelega masinatel. Tavaliselt on need masinad vabad, sest mehed on okupeerinud kõik ülakeha aparaadid, kuna kardavad endale Kardashiani tagumenti treenida. Vist. Seetõttu pole üldse ebatavaline, kui treeningsaalis teile tikkpeenikestel koibadel lihasmägi vastu taarub. Aga ei, ma ei lasku sellesse, et kedagi nende treeningvalikute tõttu kritiseerida, las see jääb mõneks teiseks korraks.

Jalapress.

Jalapress on kükkide tegemiseks väga mõnus masin. Minu lemmik. Istud peale, sätid tooli madalamaks, et põlvedesse tekiks täisnurk. Selleks tõmbad istumise all olevaid kollaseid kange enda poole ja nii saab istumist reguleerida. Kuna mina olen väga lühike, siis ma lasen tooli nii alla, kui saab. Pikemad inimesed ei pea nii alla laskma.

Kükiraskust saab määrata kõrval asuvate plaatidega.

Seda harjutust tehes tuleb jalad asetada puusade laiuselt ja laskuda alla ning jalgadega surudes end taas sirgeks. Jälgida kindlasti seda, et kui jalad on sirged, siis väike nurk põlvedesse jääks. Jah, võib tunduda mõnus jalad täiesti sirgeks lükata ja nö lukustada, aga oma põlvedele teete nõnda karuteene.

Kui te alla, ehk küki asendisse, laskute, siis tehke seda sujuvalt, mitte suure kolksatusega. Kõrvalt näete mugavalt, kui kaugele plaadid alla liiguvad ning peatuge enne, kui need kukuvad vastu teisi plaate.

Sama harjutust saab teha ka selle masinaga.

Siin tuleb raskused ise masinale tõsta ja pärast kindlasti ka maha võtta.

Selle masinaga saate reguleerida oma küki sügavust nii, et liigutate keskel asuvat fikseerijat. Kuna ma olen ikka veel lühike, siis mina liigutan selle kõige madalamasse asendisse. Pikemakoivalised saavad ilmselt ka mõne teise asendiga ka piisava koormuse kätte.

Kui olete küki sügavuse määranud ja raskused masinale asetanud, pange jalad plaadile ja lükake seda endast eemale. Samal ajal vabastage istumise kõrval olev stopper, et saaksite trenni teha. Seda saate vabastada, kui lükkate kollased hoobad üles. Nüüd on masin kasutamiseks valmis.

Kui olete oma harjutused lõpetanud, siis liigutage uuesti kollaseid hoobasid, et masin puhkeasendisse fikseerida, nii ei kuku raskus teile peale.

Reiemasin. Ma ei tea, mis selle masina nö “ametlik” nimetus on, aga kuna see masin töötab nii, et ma lükkan põlvi kokku kasutades selleks reite jõudu, siis ma kutsun teda reiepingutajaks.

Istud masinale ja lükkad selle kollase kangi abil reied üksteisest lahku. Kangi tuleb pisut tõsta, muidu ta ei liigu. Kui asend on paika pandud, siis kang alla lükata, et masin töövalmis oleks.

Tuttava süsteemi järgi määrata raskus, millega trenni teha.

Ja egas midagi surud aga põlved kokku nagu korralik katolikutütarlaps kunagi ja masin on nagu kiimas preester, kes neid aga muudkui lahti lükkab. Tuttav värk.

Tuharapingutaja. Sama nali kui eelmise masinaga, mul pole halli aimugi kuidas eksperdid seda kutsuvad, aga mina pingutan tuharat sellel, seega nii on.

Erinevalt reie pingutajast tuleb siin reisi mitte kokku suruda vaid üksteisest eemale.

Masina peale istudes tuleb jalad kokku panna. Kui masin on parasjagu harali, siis kollase käepidemega kangist saab seda õigeks seadistada.

Raskus paika ja harjutama.

Üks vahva masin on veel, millega tuharat treenida. See näeb välja selline.

Nagu te juba aimate, siis siin tuleb raskus ise peale lisada.

Edasi heidate kõhuli pehme polstri peale. Asetate ühe jala vastu plaati, teine jalg kindlalt täistallaga maha ja lükkate plaadil olevat jalga sirgeks.

Reite treenimiseks on veel lahedaid masinaid.

Sellel seistes tõmbad kanda tuhara poole.

Ja see.

Sellel siis istudes on jalad sirged ning neid tuleb kõverdada. Töös on reie esiosa.

Nii, aga selle osaga on kõik, mis lubasin lahti kirjutatud. Aga see pole veel kõik! Nagu teleturus. 😀 

Järgmisel esmaspäeval võtan luubi alla sellise toreda riistapuu nagu Smithi puur. Ja maikuu viimasel esmaspäeval alustame algusest, ehk vaatame üle ka masinad, millega ennast enne trenni soojaks saaks.