Kolleegidest

Hiljuti küsis Ritsik, et miks ma olen töökohas, mis mulle väljakutset ega erilist rõõmu ei valmista. Igati põhjendatud küsimus. Noh, sellel on tegelikult mitu põhjust. Esiteks kõige loogilisem – raha. Ma saan mitte millegi tegemise eest ilusat keskmist palka. Arvestades, et minu erialal makstakse heal juhul veidi üle miinimumi ja tööd peaks tegema nii, et veri ninast väljas, lisaks veel ka asjaolu, et töö iseloom oleks selline, kus ma ei saa lihtsalt ust enda järel kinni panna, vaid võtaks koju kaasa, siis… noh. Minu jaoks on tähtis ka see vabadus, mida ma praeguses töökohas saan. Vabadus keset tööpäeva käia arsti juures, käia koolis arenguvestlusel, käia pikkadel lõunatel kallimaga. Ma luban, et ei kuritarvita seda vabadust, aga hea on teada, et ta mul olemas on. Väheoluline pole ka seltskond, kellega koos töötan.

Meil on väike ettevõte. Boss, mina ja 2 töölist. Raamatupidaja on ka teoreetiliselt kusagil, aga igapäevaselt me temaga kokku ei saa. Aga ülemus istub mul sõna otseses mõttes kahe ja poole meetri kaugusel. Võiks öelda, et käe-jala juures. Ta ei pea isegi oma toolilt tõusma, et näha, kuidas ma siin praegu seda blogipostitust kirjutan. Mis tähendab, et omavahel meil erilisi saladusi olla ei saa. No ja kui mul on mingil põhjusel halb, ütleme isiklikel põhjustel, ja mina, temperamentne ebaeestlane, nagu ma olen, ei oska ju seda kuigi osavalt varjata, siis ülemus reageerib. Nagu mehed ikka reageerivad. Hakkab probleeme lahendama.

Tavaliselt ta ei küsi, et milles asi. Saab vist isegi aru, et südamega on pahasti. Küsite nüüd, et kui ei küsi, siis kuidas ta lahendab? Noh, ta lahendab muid asju. Sest südant ju ei saa. Viimati oli asi eriti halb. Küsis mult, et kas ma poest tahan midagi. Nagu, ma olen siin töötanud alates 2016 ja see oli esimene kord, kui ta nende aastate jooksul on küsinud, kas mul on poest midagi vaja. Järelikult nägin ma ikka eriliselt hale välja. See polnud kõik. Lisaks ta veel puudutas mind õlast. Kaks korda. Erinevatel päevadel. Ütles, et ärgu ma muretsegu, küll mu kütusekaart ka tuleb posti teel. Mida ta teine kord ütles, seda ma praegu ei mäleta, aga ilmselt umbes sama lohutav. Ei, ärge saage nüüd nii aru, et ma kaeban või olen sarkastiline. Ei. See ongi umbes sama, kui sa murrad vaagnaluu ja sulle tuuakse lohutuseks šokolaadi. On jah, hale lohutus, aga no mida sa teed, täiesti ilma on veel hullem.

Aga miks ma seda kõike kirjutan on hoopis see, et kui mu olukord veidi paranes, siis teadis ülemus hommikul üle kontoriukse astudes, et mul on juba hästi. Tema esimene küsimus, peale hommikutervitust oli, et “noh, isiklikud probleemid lahenenud?” Vaevalt ta jõudis seda arvata sellest, kuidas ma oma auto olin garaaži parkinud. Ju teised kolleegid olid juba talle ette kandnud, et sekretärineiul on jälle sära silmis. Vot, sellised kolleegid mul siin. Ei kipu ma kuhugi mujale tööle.

Ükskord varem juhtus selline lugu ka.

Olmeprobleemid

Ma saan aru, et täiesti pisiasjast tõmban vile üles. Ärritun ja vingun. 

Aga… keegi on jälle töö juures mu tassi pihta pannud! Nagu… Kas sa tõid selle tassi siia kontorisse vä? Kas sa valisid selle Rimist ise välja, viisid kassasse, maksid selle eest 2 eurot, tõid selle tööle ja pead seda omaks? Nagu, meil on seal teisi tasse mustmiljon. Milleks sa käpid minu kruusi? 

Järgmine kord ma ostan endale selle suurte tisside ja tagumikuga kruusi. Või midagi muud sama rõvedat, näiteks kirjutan sellele, et olen koroona positiivne. 

See pole esimene kord ka, kui minu roosa tass minema viiakse. Kui ma nüüd arvestan, siis see on juba kolmas. No aastate jooksul, on ju. 

Ei no, ma saan aru, et mul on hea maitse ja ma ostan endale ilusaid asju, mida teised siis ka ihaldavad ja pätsavad. Aga nagu, vähe ma pole vihane. Kui mul oleks savi millisest tassist joon, siis ma ju ei tooks isiklikku tassi töö juurde. Mis krdi tassivarastega ma koos töötan, aru ma ei saa!

Aga ülemus ei lubanud midagi öelda. No muidugi, polnud ju tema tass, on ju. Ja suures plaanis vahet pole. Isegi mina saan sellest aru. Aga no ajab vihale.

Vihale ajab ka see, et ühel neiul on pidevalt komme aknaid lahti kiskuda ja ruumist lahkuda. Tee oma kodus mida sa tahad, miks mina pean sinu pärast kannatama külma, sest sa arvad, et sa elad üksi planeedil Maa? 

Sellest, et oma verd ei suudeta potist alla lasta või seda on terve prill-laud täis, ei hakka ma kirjutamagi.

Kõik noored neiud. Kuidas te elate niimoodi? Isegi mu lapsed ei jäta endast pahandust potti, aga teie olete justkui metsast pääsenud ja ei oska inimeste seas käituda. Hirmus mõelda, kui mõni neist mulle ühel päeval miniaks tikub. Nii must see kuri ämm saabki, kes õiendab ja igiseb ja rahus elada ei lase. 

Ok

Meil on koostööleping firmaga. Tulevad, kontrollivad tulekustuid ära, panevad kleepsud peale ja kui vaja, siis hooldavad või vahetavad välja. Käivad keskmiselt kord aastas.

Kirjutasin siis neile, et Tere ja Paluks tulla, sest Leping.

Sain vastuse: Ok.

Ma ei tee nalja ega liialda.

Ei olnud “Tere”. Polnud “Millal sobib?”. Isegi “Okei” ei olnud. Oli “Ok. Lugupidamisega Anatoli”. 

Ma ei tea, mis ta enam selle “Lugupidamisega” ja “Anatoliga” üldse vaeva nägi. Oleks siis konkreetselt võinud ju olla, et “Ok. Tolik”. Aga noh, ju siis on kusagil koolitusel käinud ja teab.