Ülevaatusel

Käisin Volliga ülevaatusel. Tuli ilusti kiri postkasti, et Maanteeameti andmetel mul saab juulikuu lõpus kehtiv ülevaatus otsa ja juhul kui ma autot jätkuvalt kasutan, siis võiks tegeleda. 

Leidsin netist ühe odava nurgataguse koha (maksin 35 eurot), broneerisin aja ja läksin kohale. Üsna kerge südamega läksin. Tean, et olen oma tibukese eest hoolt kandnud, hooldused tehtud, remondid tehtud, tulekustuti kontrollitud. Ainus, mis veidi kriipis oli tahmapõletus. Pole sel aastal pikemaid sõite teinud ja see võib heitgaaside näite mõjutada. 

Minu ees oli kaks autot ja selleks ajaks, kui minu kord tuli, oli mootor juba jahtunud. Soovitus on, et ülevaatusele peaks tulema sooja mootoriga. Andsin võtme üle ja läksin eemale instagrami scrollima. Tegi seal mees autoga ühte ja teist, kärsatas mootorit, ajas pöördeid kõrgeks, vaatas, kas uksed avanevad ja sulguvad, aknad avanevad ja sulguvad. Hakkas siis kapotikaant käristama. Reaalselt toore jõuga läks kallale. Aga seal on ju väike keeleke, mida tuleb eest lükata. Astusin ise juurde, enne kui ta mul kapotikinnituse oleks ära lõhkunud. Pärast seda ronis auto alla ja tegi seal ka midagi, mida täpselt, ma ei näinud, aga auto kõikus ikka hoolega. 

Pärast ülevaatust küsis mult, et kui kaua ma olen omanik olnud. 2018 juunist. “Kas teil on tuledega midagi tehtud?” Jah, oli avarii ja tuli vahetati välja. “No selge. See on teil reguleerimata ja mina ka ei leidnud seda kohta, kus reguleerida saab.” Mida see tähendab? “Seda, et tuli, vasakpoolne, näitab alla ja pimedas on halb nähtavus. Iseenesest ülevaatuse tulemust see ei mõjuta, aga teil endal on raske, eriti maanteel.” Ahah, no selge. Kihvatas sees küll, ausalt öeldes. Miks nad seal remondikojas ei võinud seda siis ära reguleerida pärast remonti? Järgmine kord mõtlen kaks korda, enne kui sinna oma auto uuesti viin.

“Heitgaasid olid ka kahel esimesel katsel liiga kõrged. Nii uuel autol ei tohiks olla.” Muigasin. 12 aastat vana auto on mõne meelest “nii uus auto”. Ise vahel mõtlen, et vaja oleks veidi uuemat, aga võib-olla pole siis ikka nii hädasti vaja. 

Järgmine päev käisime metsas oma uue autoga. Tegin kohe pilti kullakesest. 

Kliendid on koormaks vol 2

Saaga Elisa ja Teliaga mul ei lõppenud.

Nimelt ütles mulle kena noormees, et mul on Telia kaabel korteris olemas ja muud kunsti polegi, kui võtta Elisa ruuter seinast välja ning panna Telia oma asemele. Mitte, et ma ennast suureks eksperdiks peaks, aga ei tundunud see mulle ületamatu ettevõtmisena. Kui ma oma kappi ronisin, koridorist maha hõikasin, et kohe läheb nett ära ja kukkusin juhtmeid ja kaableid tudeerima, siis selgus, et nii lihtne see asi siiski pole. Jäi Elisa ruuter.

Helistasin järgmisel päeval tagasi oma isiklikule Telia mehele ja kurtsin, et ikkagi blond. Noh, pole hullu, saadame tehniku aga, see läheb sulle maksma. No fain, läheb siis läheb. Ootasin umbes nädala kuni ilmus tehnik. Jälle ei helistatud ette. Ma ei jaksa isegi enam pahandada.

Vaatab tema kaableid ja teatab, et läheb suuremat sorti puurimiseks, kuna Elisa tehnik, kes mulle viimane kord koridorist juhtme korterisse tõmbas, on Telia kaabli tuimalt läbilõiganud. Nunnu, eks. Mõte sellest, et mingid augud jälle puuritakse ja juhtmed mööda seina lohisevad, oli mulle absoluutselt vastuvõetamatu. Ma olin remondi käigus kõik juhtmed silma alt ära peitnud, sest muidu on pidevalt selline tunne, nagu elaks ehitusplatsil.

Siis me taidlesime seal umbes 40 minutit. Mina vigisesin, et ma ei taha juhtmeid ja auke, tema laiutas käsi, et muud moodi ei saa. Mul tuli igasuguseid muid häid lahendusi nagu kosest vett. Et ühendaks selle Elisa kaabli Telia võrku, näiteks. Ei saa, sest Telial on veel vanad paksud internetikaablid, aga Elisal juba valguskaablid. No aga pange mingi konverter sinna vahele, pakkusin. Oi, see konverter maksab 200 eurot ja sellel on vaja voolu ja ma ei tea, mis imevidinaid veel juurde. Mingi hetk vend küsib mult, et aga on mul üldse vaja Elisast ära minna Teliasse. “Oota, kas ma saan nüüd õigesti aru, et sa praegu veenad mind ümber, et ma EI peaks teile kliendiks tulema?” Ta ei vastanud. Lõpuks küsin talt, et aga kas me ei saaks seda auku puurida umbes 50cm kaugemalt, et ma ei peaks tapeeti vahetama, seina värvima ja juhtmeid vahtima. Selgus, et vend ei saanud aru, et mu ukse taga on tühjus. Ta oli veendunud, et seal on teine korter. Pilt “teisest korterist”.

Siis ta vabandas ja seletas, et tavaliselt on seal teine korter ja uks oli ees ja la-di-da. Ma väga ei viitsinud kuulata, sest ma olin oma naise aju üle kohe erakordselt uhke ja tähtsust täis. Kunagi üks mu ülemus ütles mulle sapiselt, et ma leian ainult probleeme, aga ei paku lahendusi. Kahju lausa, et ta tol õhtul seal polnud, olin hoos ja ilmselt, kui oleks piisavalt pinnitud, oleks ka kliimasoojenemisele ja slaavi agressioonile lahendused leidnud. Augu puurimine ka kaablivedu võttis vennal kokku 5 minutit. Ma olin endaga ebareaalselt rahul.

Mees tegi mul kõik ilusti kapis korda, lõikas üleliigsed tolknevad juhtmed lühemaks, kusjuures mainin siin üle, et viisakalt jättis ka Elisa valguskaabli alles ja pani õrnalt eemale, et tulevikus seda kasutada saaks. Siis tuli elutuppa televiisorit seadistama ja tegi seal ka mu juhtmemajanduse korda. Mul nimelt oli varem elutoas jagajaks vana ruuter. Aga nüüd see enam ei toiminud. Miks, ma täpselt aru ei saanudki. Igatahes, tehnik seletab mulle, et nüüd ma pean minema ja ostma switchi, mis on sellise jagamise jaoks õigem tööriist. Mu kannatuste karikas oli maksimaalselt ülevoolamas. Nagu, lihtsalt tehke need asjad ära, miks kõik peab nii keeruline olema? Sõnaga, hoidsin kahe käega pead kinni ja puhisesin. Selle peale läks kutt autosse ja tõi mulle switchi. Tasuta.

Ja ma istusin, vaatasin teda ja küsisin, et miks? Miks ta on minuga nii lahke, ma olen ainult bitchinud, hädaldanud ja vingunud tema kallal terve õhtu? Mis õppetunni ta mulle niimoodi annab, et bitchi rohkem ja siis inimesed on sinu vastu meeldivad ja lahked? Ta ainult muigas, kehitas õlgu ja ütles, et ah tal nagunii see vedeles seal ja sel polnud kasutust. Eriti halb, et see pole mul üldsegi esimene kord elus bitchimise peale tasuta nänni saada. Mida sa, Universum, mulle siin üritad õpetada, ah?

Järgmisel hommikul helistasin Elisasse. Rääkisin oma loo ära, et selline lugu, teie tehnik lõikas Telia kaabli läbi ja mina pidin nüüd ekstra maksma selle eest, ja mulle väga ei meeldi maksta asjade eest. Olin igati valmis, et sealt tuleb see, et oi, kas ikka meie tehnik ja pole kindel ja no läksite siis ära, oleks võinud ju jääda. Aga küsiti mult hoopis, et palju ma Teliale uue kaabli eest maksma pidin ja nad edastavad mu kaebuse vastavale osakonnale ja minuga võetakse ühendust. Pärast kõne istusin ma jupp aega ja vahtisin tühjusesse. Nagu, mis toimub? Päriselt? Kuhu ma sattunud olen? Aga ei, järgmine päev helistati siiski ja öeldigi kõike seda, mida ma eeldasin, et keegi ei tee kindlaks, et just nende tehnik seal kääridega toimetas ja ma oleks pidanud siis kaks aastat tagasi kaebuse tegema. No ma ju ei teadnud, et ta lõikab seal kaableid. Aga no proovisin igal juhul. Ja teile ka siis olgu hoiatuseks, et kui te teenusepakkujat vahetate, siis vaadake, et mingeid juhtmeid seal keegi ei lõikaks, mida nad lõikama ei ole volitatud.

Ühe ajastu lõpp

Nii kaua kui ennast mäletan, olen alati kohvi joonud. Vanaema õpetas. Muidugi oli see lapsena joodud kohvi lahja ja piimaga pooleks, suhkrust rääkimata, aga ikkagi kohvi. No ja vähe polnud uhke tunne, kui sai kohvi juua nagu suur inimene. Mäletan ka seda, kuidas sai emaga rohelisi kohviubasid panni peal röstitud ja isa eest kvaliteetset kohvi peidetud. Sellega oli nimelt nõnda, et isa ise eriti kohvi ei joonud, aga talle käis närvidele, et ema kohvile suuri summasid kulutas. Tema siis demonstratiivselt ostis poest kõige soodsamat, keetis seda ja väitis, et mingit vahet pole. Seda, et vahe oli, sellest sai ta siiski kiiresti aru, mis tähendas, et ostis koju seda odavat lurri, aga kui kohvi jooma hakkas, võttis ikka ema kallimat. No ja meie siis emaga tegime nii, et tõstsime purkidest kohvi ümber. Lõpuks väsis isa ka kohvi joomisest ja naasis tee juurde tagasi. Oh need lapsepõlve mälestused!

Igatahes, kohvi on mu elu kõige jätkusuutlikum suhe. Vaid kord oleme üksteisest eemal olnud. See oli siis, kui ma Krahv von Kolmandat ootasin. Juba ainuüksi kohvi lõhn ajas öökima. Kõik üheksa kuud. No ja kui kutt otsustas lõpuks mu emakast välja kolida, lamasin ma alles sünnituslaual, jalad taeva poole, kui lapse isalt kohvi nõudsin. Tõeline armastus just selline on, olgu lahusolek kui pikk tahes, armastajaid see ei takista. 

Elus on igasugust kohvi joodud. Lahjat ja vähem lahjat. Kibedat, mõrudat, maitsetega, piimaga ja viskiga. Masina olulisusest sain ka vist alles varastes kolmekümnendates aru. Ja ma ütlen, et iga kell eelistan tavalist filtrikohvi presskannu omale. Minu meelest isegi vana hea pätikas on parem kui presskannust. Suurepärast kohvi saab ka mocca kannust, aga seda mul enam pole ja paras mängimine on ka tollega. 

Üheksa aastat tagasi tuli mu koju aga espressomasin. Tuli ja jäi. Nende aastate jooksul oleme temaga kaks korda tülli läinud. Mõlemast olen siin blogis loomulikult ka aruande kirjutanud. Aga eks mõte täisautomaatsest masinast on meeles mõlkunud juba mitu aastat. Eriti oluliseks sai see küsimus siis, kui majja ilmus lisaks minule üks kohvi gurmaan juurde. 

Niisiis, ühel ilusal vananaiste suvisel pärastlõunal, avasin mina hinnavaatlus.ee lehe ja hakkasin masinat valima. Teadsin seda, et peab olema sama firma masin, kui eelmine. Kuna teised kodumasinad on kõik DeLonghi’d ja mulle meeldib see, et joon on puhas ning ilma liigsete kellade ja viledeta (märkate, kuidas ma täiesti ebaslaavilikult eelistan tagasihoidlikku ja lihtsat joont, nii riietes, suhetes kui tehnikavidinates?). Ja värv pidi ka valge olema. Et sobiks teistega. 

Ei pidanud väga kaua otsima, kui ta mulle juba vastu vaatas. Tegin tellimuse ja sain sama päeva õhtul kätte. Kui ma kodus ta kastist välja õngitsesin, oli ta minu meelest veel ilusam, kui piltidel tundus. Koha köögis leidis ta nii, nagu ta oleks seal alati pidanud olema. Siiski, nii lihtsalt see meie kohanemine ei käinud. Proovisin ja proovisin, aga tööle ma teda ei saanud. Olin juba täiesti meeleheitel. Kohutavalt pettunud. Et kuidas siis nii! Aga siis meenutasin endale, et esimene aasta Volliga oli meil ka nurkade lihvimine. Nagu Shakespeare ütles, siis tee tõelise armastatu juurde ei kulge iial sujuvalt. (“Suveöö unenägu”) Vana masin töötas ju veel kenasti, panin siis uuesti kasti ja viisin poodi tagasi. Las teevad korda. Mul kiiret pole. Mõnda ootan siin 40 aastat, kaua see kohvimasina tuunimine ikka aega võtab?

Niisiis, olgu mul patte hinge peal palju tahes, seda, et ma truu ei oska olla, seda ei saa mulle ette heita. Paljud teist saavad sama öelda, et olete 9 aastat ühele tehnikavidinale lojaalne olnud? Uut ostes öeldi mulle ka, et ärgu ma arvaku, et see uus mul sama kaua vastu peab, uued ei ole nii töökindlad kui vanemad mudelid. No jah, seda ei pea mulle kaks korda ütlema, kui ma ei saa teda tutikanagi tööle, mis siis veel muust rääkida. Loodame siiski, et asi läheb edaspidi vaid paremaks. 

Epiloog. Nädal aega ootasin, et minuga ühendust võetaks paranduse osas. Ei võetud. Helistasin ise Kohvisemule. Mainisin, et noh, minu meelest natuke inetu lugu, et ma ostsin masina ja nüüd nädal aega juba ootan. Oleks veel, et ma oleks teda kasutada saanud ja siis mõne aja pärast andis otsad, aga ma ei saanud teda töölegi ja ei saadud teda ka esinduses tööle, kui ma ta tagasi viisin. Noh, et ilmselgelt polnud viga minus. Saadeti mulle uus kohvimasin kulleriga. Selle sain tööle. No ja vana pesin puhtaks, eemaldasin katlakivi ja panin osta.ee-sse müüki. Loodetavasti on ta uues kodus sama tubli, kui oli meil.