Mõtteid eriolukorrast

Ma tean, et kõik kirjutavad ja kõigil on sellest juba küllalt, aga ma panen ikka mõned mõtted kirja, sest ühel päeval saab see läbi ja siis me unustame. Inimesed juba on sellised, unustavad. Eriti meeldib meile negatiivne unustada ja kümne aasta pärast meenutame seda aega siin ja mõtleme, et, ah mis see siis oli, polnud ju nii hull, nii nagu paljud praegu Nõukogude aega meenutavad. Sellepärast kirjutangi.

Esimene asi mis mind eriolukorra puhul raputas, oli inimeste vaesus. Kuna minu töö seisneb äripindade rentimises, siis see paistis kohe eriti silma. Reedel kuulutati välja eriolukord ja esmaspäeval meilboksi avades oli seal ligemale kümme kirja üürnikelt, kes soovisid sajaprotsendilist allahindlust, maksepuhkust, lepingu lõpetamist või poole aastast soodushinda. Teatud tasandil ootuspärane. Aga kas tõesti mingit puhvrit pole? Et sa kahe päevaga oled juba kõigest ilma ning sul pole vahendeid järgmise kuu üüri tasuda? Kuidas te inimesed äri ajate? Peost suhu? See oli esimene laine.

Sellele järgnes kohe ka teine kontingent, kes minu arvates kasutasid tekkinud olukorda lihtsalt ära. Kliendid, kellel on pidevalt makseraskusi esinenud hakkasid sellest süüdistama eriolukorda. Või firmad, kelle sissetulekud ei tohiks kuidagi ohus olla, sest nende tegevusvaldkond pole sellest puudutatud, tulevad ukse taha soodsamat hinda noolima. Loomulikult saime me ka ülepäeviti kirju stiilis “ma lasen oma juristidel lepingu üle vaadata”. Sa, sõbrake, oled meie klient viis aastat olnud ja nüüd hakkad lepingut lugema ja juristiga konsulteerima? Ja noh, anna minna. Ainus töötaja ettevõttes, kellel pole juristiharidust, olen mina ja mina olen siin ettevõttes ainult iluasjake, ma ei otsusta midagi, aga isegi mina olen nende aastate jooksul õppinud lepinguid lugema ja igale lipikule allkirja ei anna. Veel üks sõna mille ma eriolukorra ajal selgeks sain, on “vääramatu jõud”. Ka sellele tugineti üsna lahkesti.

Kolmas asi, mis mind olukorra juures riivas, oli inimeste suhtumine antud juhistesse. Minu kodukontor asus elutoa akna all ja sellest avaneb vaade Tammsaare teele. Esimesel nädalal oli meie parkla autodest praktiliselt tühi. Mis tähendas, et inimesed käisid tööl edasi. Ka autode vool ei lakanud, inimesed sõitsid kuhugi. Tädikesed, see riskigrupp, käisid päevas mitu korda poes. Tõsiselt, sa ei suuda välja mõelda, mida lõunaks või õhtuks süüa tahad, et mööda poode kolistad? Kuidas saan mina viie päeva menüü planeerida selle karja juures ja sa üksi või kaksi elades pead muudkui poodlema ronima? Ise püüdsin oma käimised jagada nii, et kui ma juba lähen kuhugi, siis mitu asja korda ajada. Paar korda nädalas tegin tiiru töö juurde, vaatasin, et seal kõik funkaks ja samas käisin ka pere toiduvarusid täiendamas, tanklas ja autopesus. Hoidsin inimestega pikivahet ja vältisin puuviljade näppimist. Pigem haarasin pealmised asjad või juba valmispakitud kaubad. Aga nii müüjad, kui ka paljud teised ostjad näisid erimeetmetele sülitavat. Kui küsisin müüjalt nõu, siis ronis ta mulle külje alla ja hea veel, et kallistama ei hakanud. Ka ostjad seisid üksteise kõrval nii järjekordades kui kaubariiulite vahel. Samuti ei näinud ma, et ostjate hulk oleks vähenenud. Käin peamiselt Tondi Selveris ja minu meelest on seal alati täpselt sama palju inimesi, olenemata ajast millal poodi lähen. Ja see, mis Sportlandis ning veel teistes poodides toimus, sellest ei hakka rääkimagi. Ise ma küll ei käinud, sest vajadus puudus, aga need kes seal nii toredasti pilte tegid ja kirusid napakaid, noh, kullakesed, nad pidid ise ju ka seal olema, et neid pilte teha! Ja kuigi ma ise seda haigust ei karda, siis ma annan aru, et see jama venib edasi, kui inimesed ei tee nii nagu neid juhendatud on. Nii kaua kui see meid isiklikult ei taba oleme hoolimatud? Võimalik, et ma oleksin ise ka saanud asju paremini ajada ja veelgi vähem kodust väljas käia, aga ma tõesti üritasin. Niisama ostukeskuses tšillimas ja hängimas ei käinud ja kui poest otsitud asja ei leidnud, siis jätsin ostmata, mitte ei roninud veel kolme erinevasse kauplusesse “õiget kohvisorti otsima”. Lastele lugesin ka sõnad peale, et niisama ei käi väljas ja parem käia üksi. Aga eks nad ikka hulkusid põhjuseta ka vahel, vaatamata minu keelule. Neile ei tahtnud olukorra tõsidus kuidagi kohale jõuda. Ja mina ei tahtnud neid paanikaga nakatada ka.

Kodus olles tarbimine muutus. Toidu pealt hakkasin kokku hoidma. Selgus, et me liiga palju ostame valmistoite ja käime väljas söömas. Kuna ma kontoris ei käinud, siis sinna ei ostnud ka maiustusi ega näkse. Koju ostsin, aga tuleb välja, et ma oma kolleege toidan rohkem kui oma lapsi. Ainuke kulu mis tõusis oli kohvi. Kui mul muidu läheb pakk kuus, siis see kogus neljakordistus. Ma joon ikkagi vist liiga palju kohvi. Ja “vajadus” uue kohvimasina järgi kerkis taas päevakorda. Pesu hakkasin aga palju vähem pesema, sest kõik need trenniriided, mida muidu kolm korda nädalas pesin, jäid ju ära. Ka laste riideid pesin vähem. Ainult rätikuid ja voodipesu pesin sagedamini, aga üldises plaanis muutus pesuhulk väiksemaks. Ka ei meikinud ma end neil päevil, kui kodust väljas ei käinud. Mis mõjus nahale väga hästi. Ja loomulikult rahakotile. Ainult kulleritega suheldes pidin mainima, et ma pole tegelikult haige, lihtsalt meikimata. Tea kas nad uskusid ka mind?

Üllatas mind see, et ma suhtlemisest üldse puudust ei tundnud. Kui vahel mõni Messengeri või Whatsupi kirjutas, siis nõudis see minult teatud eneseületust, et neile üldse vastata. Nagu, hoidke distantsi inimesed! Ma ei tea kuidas see nii juhtus, aga näib, et ma olen salaja vist hoopis introvert, kes on täiesti rahul omaenese mulli sees.

Mis mind ebameeldivalt tabas, oli pedagoogide tase. Väga paljud õppejõud kirjutavad vigadega ega pea kinni õigekirja reeglitest. Näiteks kirjutas üks õpetaja, et poisi esitatud töös esines kirjavigu. Kiri, mille ta saatis, algas sõnadega: “Tere, lugesin töö läbi…” Päriselt? Sa ei tea, et eesti keeles tuleb pärast tervitust hüüumärk, mitte koma? Ja vähe pole silmakirjalik teise kirjavigade kallal norida, kui ise ei oska. Ning lisaks, tegemist oli ajaloo ülesande, mitte emakeele harjutusega. Koduseid töid pidi lahendama viies erinevas keskkonnas. Miks nad ei suuda ühte kohta kõike koondada? Miks ma pean sajas erinevas kohas lapsele konto looma? Mitmed õpetajad saatsid linke, mis ei avanenud. Osad saatsid linke, mis nõudsid krediitkaardiandmeid. Ja noh, ma tuletan meelde, et eKool on jätkuvalt see keskkond, kus sa õpetajatele teateid saata ei saa.

Eks ma teatud hulgal olin tuleviku pärast mures ka. Et kas mul sügisel ikka töökoht alles on? Kas mu ema pääseb sellest haigusest? Ega mu Volli aku suurest seismisest tühjaks ei lähe ja ma lõpuks ei saa poeski käidud? Kuidas see kriis globaalselt mõjub? Palju inimesi oma elu kaotab? Millal me uuesti reisida saame? Mis juhtub kinnisvaraturul? Kas pärast eriolukorra lõppemist normaalsus taastub? Milline see normaalsus on pärast seda? Mis üldse on normaalsus? See millega me harjunud oleme. Aga kui kriis liiga kaua kestab ja me sellega harjume, siis see ju ongi normaalsus? Kas ma peaksin praegu loobuma oma perioodikatellimustest või jätma veel mõneks ajaks? Kas ma peaks oma kulutused veelgi rangemalt üle vaatama? Kas ma oskan oma lapsi piisavalt hästi õpetada, et nad teistest maha ei jääks? Kas nad kooliaasta lõpetavad või peavad seda kordama jääma, sest minust pole piisavalt head pedagoogi? Mis saab mu sõpradest? Kas mõni neist vannub haigusele alla? Kui piirid kinni on, siis kui kauaks jätkub inimestele olemasolevatest laovarudest hambapastat ja peldikupaberit? Ei, ma polnud paanikas, aga sellised mõtted tekkisid ikka vahetevahel.

Milliseid muutusi enda juures täheldasite? Mis teid üllatas? Kas leidsite olukorrast midagi positiivset või värvus maailm halliks?

Surmahirm

Ma küll otseselt ei lubanud, et ma sellest ei kirjuta, aga ma ei kirjuta, sest tungiv soov avaldati. Kahju veits, see oleks minu aktsiaid lugejate silmis kindlasti kõvasti tõstnud. Oleksin peaaegu täiesti hea ja toreda inimesena paistnud. Aga noh, ma austan seda soovi. Vastumeelselt, kuid siiski.

Seda ma ometi ütlen, et iga inimene peaks vähemalt korra elus tundma reaalset surmahirmu. Lennukis turbulentsi või autoga kraavis käima. See lööb pildi klaariks. Paneb asjad paika. Prioriteedid saavad selgeks.

Sest, kui sul on surmahirm, reaalne, õõnes tunne sees. Hirm, et see ongi sinu viimane hingetõmme, eluminut, silmapilk, siis kellele sa mõtled? Kellele tahaksid veel selle viimase sõnumi saata? Kelle nägu su silme ette kerkib? See ongi see inimene, kellega peaksid koos olema täna ja iga järgmise hingetõmbe, eluminuti ja silmapilgu.

Ega see surmahirm muidugi ei tähenda, et inimesed pärast seda midagi enda juures muudavad. Kui esimene adrenaliin on kehast läinud, siis tulevad vanad hirmud, takistused, selgitused ja põhjendused tagasi ning elatakse oma elu samal viisil edasi. Enamasti. Mõni julge ehk teeb mõned korrektiivid, aga neid on võrdlemisi vähe. Ja isegi kui nii, siis ikkagi on hea. Hea teada, mis sinu sees tegelikult toimub ja keda sa väärtustad.

Mõistlik vananemine

Noorte sõbrannadega tuli jutuks vananemine. Kuidas me kõik seda kardame ja sellest kuidagi ei pääse. Nooruke neiu teatas seepeale, et tema loodab, et oskab vähemalt väärikalt vananeda, kui aeg sealmaal. Noh, minu meelest sellist asja nagu väärikas vananemine pole olemas. See on jama! Vananemises pole mitte midagi väärikat. Jah, vanem inimene võib olla väärikas, aga ta oli seda kindlasti juba ka noorena, see pole miski, mis teatud vanuses sülle potsatas.

Milline see ebaväärikas vananemine siis on täpselt? Et kui kortsud ja väljaveninud nahk juba mööda asfalti järel lohiseb, aga ise ikka veel überminisse end pressib? Või kui vanamehe päss kahe karguga ringi lonkab, aga tingimata tulipunase Mustangiga ringi sahistab, käekõrval 22-aastane pardimokkadega “kaunitar”? Ehk hoopis vastupidi, et kui 40 küünalt tordilt puhub, siis jätab juured värvimata, ajab selga pruuni villase poolmantli ja ergonoomilised kalossid ning heietab vanadest headest aegadest. Mulle tundub, et kui räägitakse mitteväärikast vananemisest, siis peetakse silmas neid, kes end kõigi võimalike vahenditega paar sekundit nooremana püüavad näidata. Noh, botox, iluopid ja muu sinna juurde kuuluv.

Minu meelest see pole ebaväärikas. Minu meelest see on mõistlik vananemine. No miks ei võiks ennast pisut kohendada, kui rahakott võimaldab? Mu arust nii vinge, et mõni kuuekümbine näeb kakskümmend aastat noorem välja. Ma ei näe selles absoluutselt mitte midagi ebaväärikat. Väikse saladuse ütlen ka – iluoperatsioonidega on ainult teatud maani võimalik noorust säilitada. Selleks, et need opid jätaksid vähegi usutava või loomuliku mulje, selleks peab ka toormaterjal kvaliteetne olema.

Ma võiksin siia tuua näite ühest kaasblogijast, kes on minust vist passi järgi paar nädalat noorem. Ma väga ei tahaks tegelikult, sest see tundub nõme. Vääritu. Esiteks jääks mulje, et ma ise ennast super nooreks ja kenaks peaksin ja teiseks hakkaksin justkui tema arvelt enda ego buustima. Aga ma ütlen nii palju, et kuigi me oleme eakaaslased, siis välimuselt oleme väga erinevad. Pidevalt rõhutab seda, et lugejad on õelad ning kutsuvad teda viiekümne-aastaseks. (Kuigi ma ei teagi kui vanaks mu lugejad mind peavad. Mul vist lihtsalt viisakam lugejaskond.) Tema on lasknud end juba mitmest otsast kohendada, mina olen ainult silmalaseris käinud. Mis mind selle juures hämmastabki, on see, et ma ei näe erilist vahet tema “enne” ja “pärast” fotodel. Jah, mingid mikromuudatused justkui on, aga neid peab teadlikult otsima ja üldpilt on kahjuks ikkagi… nukker. Võite vabalt järeldada, et ma kade. Natuke kindlasti olengi. Tahaks ju ka tegelikult. Aga ma lohutan end mõttega, et ma ilma tuunimiseta näen nooruslikum välja kui tema, siis pole ju üldse halb. Seetõttu ma räägingi toormaterjalist. Meil on väga erinevad eluviisid. Temal rohkem stressirikas istuv töö ja naudib rammusat sööki ning sagedasi veiniõhtuid. Paraku, see jätab jälje. Mul juba üks veiniklaas reede õhtul jätab kuni esmaspäevani trauma näkku. Kui ma kolm korda nädalas jooks, siis ma ei saakski sellest traumast seal lahti. Ja ma ei soovi õelutseda. Mitte tegelikult. Aga kuna ta ise oma protsessi avalikult kajastab, siis on hea teda võrdlusena tuua.

See on kõige hiljutisem foto minust, oktoobris tehtud. 
Nägu on veidi peidus, aga vast näeb ikka kui vana ma olen.
Pildistas Eveli Johanson.

Suurepäraseks näiteks mõistlikust vananemisest on Anu Saagim. Jah, tean, bravuuritar ja paljude meelest täiesti ebaväärikas naine. Aga vaadake kui suurepärane ta välja näeb! Ja kui ei teaks ta vanust, siis ei arvaks iialgi, et ta päevagi üle 42 on. Pole ta oma tuunimistega liialdama hakanud ja silm lausa puhkab ta peal.

Mida väljend “väärikas vananemine” teie jaoks tähendab? Ja kuidas mõtlete, kas hakkate väärikalt vananema või kasutate kõiki mõeldavaid meetodeid, et nooruslikkust võimalikult kaua säilitada?