Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

Pojal on mure. Ta tahab oma suhet lõpetada. Aga kardab.

Seda, et neil asjad ei toimi, hakkasin ma aimama umbes aasta alguses, kui poiss küsis, et kas minu meelest on neiu talle õige kaaslane. Mulle tundub, et inimesed, kes on oma suhtes õnnelikud, ei käi teistelt küsimas, kas nende meelest on kaaslane õige. Hirmsasti tahaks siia lisada, et õnnelikud paarid ei postita igast lilleõiest ja põsemusist ka sotsiaalmeediasse, aga see on mu isiklik kiiks, sest olen elus liiga sageli näinud häid tuttavaid, kes interneti kinni jooksutavad oma “maailma parim mees” postitustega, teades samas liigagi hästi, et “maailma parim mees” käib igal nädalavahetusel sõpradega väljas joomas ja võõrastele näkkidele keelt kõrva ajamas ning kaebab igale kuulajale kõrvale, milline nõid tal kodus ahju otsas elab. Tean ka seda, et osad naised saadavad endale ise lilli ja teesklevad, et peika saatis. Tean ka paare, kus peika saadab küll lilli, aga kokku saada pole mahti ja siis lilled ja kommikarbid peaks daami õnnelikuna hoidma. Sõnaga, ma suhtun väga kahtlevalt nendesse üleliigsetesse suhte eksponeerimise postitustesse. Sest ausalt, kui sul on kõik hästi, kas siis tõesti on vaja välist valideerimist, et vaadake kui õnnelik ja armastatud ma olen? Või olen ikkagi mina imelik? 

Aga tagasi siis poisi juurde. Tol korral ta midagi väga ei täpsustanud, et miks sellised mõtted olid ja kui tüdruk paar nädalat hiljem tema juurde kolis, siis arvasin, et kõik on neil hästi. Kuni paar kuud hiljem oli jälle halvasti. Ja siis suvel oli veel palju halvem. Ja sügisel veel palju-palju halvem. No ja nüüd siis on kohe palju-palju-palju, eks.

Minu meelest väga lihtne. Kui ei toimi, siis on uks. Eriti kui nad pole ametlikult seotud, neil pole lapsi, pole ühiseid kohustusi ega vastutusi. Nad mõlemad on alles hilisteismelised, elu ei pea noorena nii raske olema. 

Poja meelest on asjad aga väga keerulised. Sest esiteks ta ei taha olla tõbras. Ta tunneb tüdruku ees vastutust ja kui tema oleks see, kes kriipsu alla tõmbaks, siis tüdruk saaks haiget ja tema ei taha oma hingele seda koormat. Jutust sain aru, et vestlusi teemal “aitab nüüd küll” on seal majas juba peetud ning siiani on need lõppenud pisarate ja anumisega, ning ikkagi kokku jäämisega. Lisaks kardab poeg, et kui ta peaks midagi drastilist tegema, nag näiteks lukkude vahetamine, siis ootab teda tüdruku kättemaks vara ja maine rikkumise näol. 

Ja ma tahaks öelda, et need hirmud on põhjendamatud, et enamik lahkuminekuid on küll valusad ja ebameeldivad, aga siiski rahumeelsed. Aga tegelikult ma ju ei tea. Ma pole iial ühtegi naist pidanud maha jätma. Olen küll mõned sõprused lõpetanud ja hiljem kuulnud, kuidas minu kohta jutte levitatakse, aga ma väga ei hooli neist, sest minu süda on puhas. Ja kes neid jutte minu kohta usub, polnud algusest peale minu päris sõber. 

Mind on maha jäetud küll. Nii otse kui läbi lillede (loe: ghostides). Ja no muidugi on vastik tunne. Mina, kes ma üldse kergesti ei kiindu, põen selliseid lahkuminekuid ikka väga valusalt läbi. Kättemaksuhimuliseks ma ennast ei pea. Jah, ma olen vahel kirjutanud postitusi sellest, kuidas see on juhtunud, aga ma arvan, et ka neid pole nüüd teab kui palju. Vaatasin näiteks üle kahe viimase südamemurdmise teemalised postitused, ja minu meelest ma olin isegi liiga leebe. Arvestades, et kõik mu eksid ise mu juurde varem või hiljem tagasi ronivad, siis ju ma nii hull ikka pole olnud. Kui ma meenutan lahutust, siis see on vaieldamatult kõige rängem lahkuminek mu elus. Jah, loomulikult oli see rõvedalt valus. Ma tean, et ma ütlesin eksile igasuguseid inetuid asju. Aga sellega asi ka piirdus. Tema asju ma ei rikkunud, mingite serviiside ja mööbli pärast me ei ragistanud. Jagasime sõbralikult kõik asjad ära ja kuna selle kohta pole kümne aasta jooksul kommentaare tulnud, siis eeldan, et temagi arvab, et kõik oli õiglane. Midagi nõudnud ega oodanud ma temalt pole, elatist maksab ta nii nagu süda käseb, minul on hea meel, et üldse maksab. Aga noh, see on ju ikkagi ainult minu arvamus kõigest sellest. Ma ei tea, kuidas tema tegelikult kogu lugu tajub. Võib-olla tema meelest olin ma jubedam saiko ja tal siiani mingi trauma kogu lahutusest ja kaebab kõigile tulevastele pruutidele, kuidas ma ta paljaks varastasin ja lapsed väevõimuga talt ära võtsin. 

Nii et ma tegelikult ei tea, kui lihtne on naisi maha jätta. 

Mõni aeg tagasi vestlesime antud teemal ühe hea meestuttavaga. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud, pealtnäha on neil ilus pereelu, kõik toimib ja kõik on rahul. No ja eks nad vahel natuke ragistavad ka. See käib elu juurde. Siis, üks kord, mees pihtis mulle, et tema ainus lootus on abielust välja saada, kui naine ise teise mehe juurde läheb. Rääkis, et teades oma naise iseloomu, siis mingist rahumeelsest ja sõbralikust lahkuminekust ei saa juttu ollagi. Naine maksaks kätte kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ning mees ei taha pea viiekümnesena oma elu nullist alustada ja kardab kaotada suhteid oma lastega. Niisiis ootab ta päeva, mil naine ise ära läheb.

Umbes nagu mul poeg. 

Nii et kui keegi teab soovitada, kuidas saab suhtest välja, mis ei toimi, siis tuld!

Rahakott

Üks mu värske tuttav jagas minuga oma sõbranna kogemust. Noor naine on tutvumas noore mehega ja ühel kohvikukülastuse järel solvus ta oma uue silmarõõmu peale, kuna too ei soovinud kohvikus arvet tasuda. Mitte, et arve tasumine neiule probleem oleks, aga tema meelest peaks mees maksma, sest mis mõte on muidu suhtel. Minu tuttav meesterahvas oli sellest vahejuhtumist ja oma sõbranna suhtumisest häiritud ning küsis seepeale minu arvamust. Uuris, et kas tõesti on tänapäeval veel naisi, kes ootavad, et mehed neid ülal peavad. Arvestades, et ma olen siiski iseseisev tank-naine (muuseas, armastan seda väljendit ja kavatsen seda nüüd järgmise parema variandi tekkimiseni kasutada igal võimalusel!), lootis ta, et minu seisukoht ühtib tema omaga ja ma kinnitan, et tema sõbranna teeb häbi kogu naissoole sellise suhtumisega. Noh, päris nii ei läinud.

Ma olen selle neiuga põhimõtteliselt nõus.

Oodake nüüd! Rahunege maha, las ma selgitan.

Nagu ma oma sõbrale selgitasin ka, siis asi pole rahas. Kui ma käin tööl ja saan oma eluga hakkama, siis ma ei vaja sponsorit. Ka kõne all olev tütarlaps saab oma eluga hakkama. Aga asi on hoolitsuses. Mul on oluline, et mees minu eest hoolitseb. Seda hoolitsust saab väljendada nii materiaalsete kui immateriaalsete vahenditega. Kohvikus arve tasumine on lihtsalt kõige lihtsam viis seda teha. Nii nagu autoust avada, autost rasked poekotid tuppa tuua, kodus tilkuv kraan ära parandada või hoolitseda selle eest, et see parandatud saab. Hoolitsuse alla kuulub ka see, et mees ilmutab huvi minu päeva ja tegemiste, mõtete ja tunnete vastu. Et ta viitsib minuga koos aega veeta ja kuulata mu pläkutamist triviaalsetel teemadel. Hoolitsust saab ilmutada ka magamistoas, kui ta ei jäta mind ripakile pärast seda, kui on oma naudingu kätte saanud. Sest arvestades seda, et ma kõige selle eest ise suurepäraselt saan hoolt kantud, siis mul tekib küll põhjendatud küsimus, et aga milleks mulle meest, kes keeldub minu eest hoolitsemast? Ma tean, et nüüd tuleb kõvasti kommentaare stiilis “Minul küll nii pole!”, “Ma ei taha, et keegi minu eest hoolitseb!” “Ma tahan ise mehe eest hoolitseda!” jne. Olege lahked, ma ei keela. Ma lihtsalt selgitan seda, mida mina mõtlen ja ehk kuidas ka see neiu arutleb.

Lõpuks jõudsime oma vestluses selleni, et mida me suhtesse toome. Kui see pole rahaline panus, siis kas on mul pakkuda midagi muud? See küsimus mõistagi kehtib mõlema puhul. Kuna ma tütarlast ei tea, siis on mul keeruline hinnata, mida temal on pakkuda. Teadmata konteksti, võis ju vabalt olla, et noormees selles olukorras arutles, et okei, mina maksan, mina toon ja viin teda autoga, mina algatan vestluseid ja teen komplimente, aga mida teeb tema? Tuleb lihtsalt kohale ja on ilus? Kas mulle piisab sellest, või ootan ma partnerilt suuremat panust? Nii palju infot ma sain, et eelnevatel kordadel oli tütarlaps tajunud noormehe hoolitsust ja oligi seetõttu šokeeritud, kui see ootamatult teise pöörde võttis. Seega võis ju vabalt olla, et mees, kellel on partneriotsimisega tõsised ja pikaajalised plaanid, leidis, et see konkreetne kandidaat ei vasta ootustele ja tal puudub motivatsioon edasi hoolitseda inimese eest, kellega ta pikas perspektiivis ühist tulevikku ei näe. Ei hakka ju kruiisilaeval kajutis tapeeti vahetama ja sinna mööblit tellima. Sellel investeeringul pole mõtet.

Isiklikult mina vajan väga seda, et minu eest hoolitsetakse. Kuigi ma teen selle hoolitsemise väga keeruliseks. See on külg, mida ma pean teadlikult endas arendama. Lubama enda eest hoolitseda. Samas, kui ma tajun, et mees pole selleks ülepea võimeline, sõltuvalt individuaalsetest asjaoludest, siis ei hakka ma ka temaga tapeeti ja mööblit valima.

Naine peab ilus olema

Ühel ööl nägin unes, et käisin Rentsil külas. Mis põhjusel, seda ei tea, aga me oleks justkui pikalt juba head sõbrannad olnud. Vestsime juttu ja ühel hetkel läks ta teise ruumi, vist lapsega asjatama. Jäime tema mehega kööki edasi rääkima. Kaebasin talle, et näe, olen juba 10 aastat üksi ja kuidagi ei saa meest endale. Olen küll igati ilus, tark ja osav, aga midagi jääb ikka nagu puudu. Cyrus suhtus asja väga rahulikult, ütles, et ärgu ma muretsegu, nüüd kus me Rentsiga sõbrannad oleme, siis ta õpetab mulle kuidas mehi endaga abielluma meelitada, tal tuleb see suurepäraselt välja, vaadaku vaid ma teda, kui tore mees ta on ja kui õnnelik Rents temaga on. 

Ja siis ma ärkasin. 

Hea tujuga. See oli nii positiivne ja tore sõnum, mis mu alateadvus mulle saatis. 

See on muuseas üks teema, millest ma olen isegi postituse kirjutanud, et kuidas suhtes sõbrad mõjutavad seda, kuidas vallalised ise suhteid näevad ja miks mina, pikalt vallalisena, peaksin ennast ümbritsema õnnelikult pikaaegsetes suhetes olevate inimestega, kui minu lõppmäng eeldab õnneliku pereelu. Aga kuna ma olen oma õppetunnid kätte saanud Delfi naisteka stiilis postitustega, siis las see esialgu jääb veel mustanditesse. 

Eelmisel õhtul, enne unenägu, oli mul põgus vestlus Tinderis ühe mehega, kes alustas vestlust nii: “Sääred”. Tõsilugu. Ta eeldas, et see on miski, mis mind peaks võluma. Minu päringule: “Kuidas palun?” vastas ta, et “naine ju peab ilus olema”. No jah, seda mängu oskan ma küll. Vastasin: “Just! Ja mees peab rikas olema!” Ääremärkusena, ei pea, aga kui me läheneme asjale nii pinnapealsete kriteeriumite järgi, siis ei vääri see paremat vastust. Ühesõnaga, ma päris kiiresti valmistasin sellele mehele pettumuse sellega, et ma lisaks oma säärtele oman ka aju. 

Järgmisel hommikul, pärast imeilusat sõnumit mu enda ajult, mis säärtele mitte mingil moel alla ei jää, isegi kui ma seda ise enda kohta ütlen, jagasin oma kogemust sõbrannadega. Arutasime teemal, et kas tõesti piisab sellest, et naine on lihtsalt ilus ja hoiab suu kinni. M. Y. teadis mitut õnnelikku meest, kes ütlesid, et hea abieluvõti on ilus naine, kes ajudele ei käi ehk kes ei tänita. Mina jälle tean mitut mitte nii õnnelikku, aga ometi rahuolevat pika staažiga abielumeest, kes räägivad, et naine tänitab ja õiendab küll, aga vähemalt on ilus. Ehk siis tänitamine iseenesest ei pruugi deal breaker olla, sõltub lihtsalt sellest, milline on mehe enda iseloom. Minu abikaasa näiteks kurtis, et kui ma tema abi millegi juures ei vaja, siis tal on tunne, et ma ei armasta teda enam. Mitte, et ta oleks tingimata kiirustanud mulle abikätt ulatama, kui ma küsisin, lihtsalt teda haavas, kui ma ühel hetkel enam ei küsinud, sest ma ei tahtnud olla tänitav naine. Võta siis kinni, eks ole! 

Marca kirjutas ka samal teemal, et abitus on ääretult võluv omadus. Marca ongi lummavalt kaunis naine, kui ta oskab veel õigel abitu ka olla, siis pole üldse mingi ime, et tal tuleb mehi kaikaga ukse tagant minema peksta. Kuigi ta ilmselt ise ei peksa midagi vaid vaatab abitult mõne lähedalasuva mehe otsa, kes seda meeleldi tema eest teeb. Mina olen abituses absoluutselt abitu. Alles paar päeva enne postituses kirjeldatud sündmusi peletasin minema mehe, kes tahtis kõik mu probleemid ära lahendada, tõelised ja kujuteldavad. Jube lihtsalt, kuidas ma närvi läksin! Ma olen sul mingi laps või? Ise elad üürikorteris ja sul pole isegi kardinaid magamistoas! Lahenda oma probleeme! Selle peale teatas mees, üldsegi mitte ebaõiglaselt, et minuga on väga raske, sest ma teen kõik selleks, et keegi mulle hinge pugeda ei saaks, mängin kõva kivi. Nii on, ma teen enda südame võitmise raskeks. Ühes ta siiski eksis, ma ei mängi midagi. Ja selleks, et hinge pugeda on vaja ikka veidi rohkemat kui seda, et sa kaks korda küsid, kuidas sa mu muresid saaks lahendada, eriti kuna ma pole üldsegi veendunud, et sa omagi muredega toime oskad tulla. 

Nii et mul on probleem. Ilus võin olla, aga liiga sõnakas ja lisaks on mul liiga vähe probleeme, mida mehed saaks lahendada.