Perekonna must lammas

Ema saatis mulle meeleheitliku sõnumi, öeldes, et tema õde ja tolle pere kõik koos rõõmsalt loevad mu blogi ja siis irvitavad meie üle. Et tema pole nimelt teatud asju edasi rääkinud, kuna ei soovi sellist alandust tädi poolt. Ei, noh, mis ma oskan öelda. Mul on ainult hea meel, et ma inimeste meelt suudan lahutada. Ise ma täpselt aru ei saa, mille üle siin niiväga irvitada on, aga ju ma siis olen selle koha pealt veidi lihtsake. Ema ise mu blogi ei loe. Ja parem ongi.

Üldiselt on nii, et ega ma ju ei kontrolli seda, kes siin lugemas käivad. Ammugi seda, mida nad siit välja soovivad lugeda. Aga sellest olen ma juba nii palju kirjutanud, et enam ei viitsi. Emale vastasin ma ka, et viimati kui ma passi vaatasin, siis jäi mulle mulje, et ma täitsa täiskasvanud inimene juba ja mulle tundub, et oma blogis võin ma kirjutada täpselt seda, mida heaks arvan. No ja kirjutangi enda elust. Kuna ma juhuslikult huntide seas üles pole kasvanud ja praegu ka üksikul saarel ei resideeru, siis parkaku on nii, et minu elus mängivad suurt rolli ka teised inimesed. Muuhulgas ka sugulased.

Nagu näete, ma olen terve elu rebel onud. Siin vast nii nelja-viiene. 

Mul on kahju, kui osadele ei meeldi asjad, millest ma kirjutan. Nad tunnevad, et see kuidagi riivab neid. Et milleks musta pesu avalikult pesta. Neil on tuline õigus nii tunda. Samamoodi nagu minul on õigus oma elust kirjutada nii nagu mina seda tunnetanud olen. Mõistan, et osad teemad ongi valusad ja ehk oleks viisakam neid isekeskis arutada. Sellega on nii, et ega me siis omavahel ka neid asju arutatud ei saa. Keegi solvub, hakkab nutma, prõmmib ustega ja lõpuks on hinges veel suurem äng. Ja on meil siis nii must see pesu, et seda üldse ei kannata avalikkuse ette tuua või? Midagi nii erilist pole ju juhtunud. Tavaline teine Eesti, kogu oma eheduses. Meil on isegi hästi läinud ja mingeid orgiaid, intseste, mõrvu, rahapesu, narkoäri või muud taolist pole olnud. Mida siin üldse tõmmelda? Ja kõik need hirmsad ja räpased saladused, millest ma julgen kirjutada, need olid siis tegelikult kõigi eest hästi varjatud enne mu blogi või? Lubage naerda!

See, et sugulased tagaselja käivad blogi lugemas, isekeskis seda arutavad ja naeruvääristavad, noh, see on muidugi teisel tasemel madal. Aga ega ma sealt Lõuna-Eestist paremat käitumist oodata ka ei oskaks. Kui ma oleksin südamest õel inimene, siis võiks ju ka nende musta pesu siin ilmarahvale laiali laotada ja reaktsiooni oodata. Aga noh, jõuab selle kiire asjaga…

Viimastel nädalatel olen ma jupikaupa oma elulugu kirja pannud. Nii nagu Karl Ove Knausgård seda tegi. Kuna mul rahaliselt veits piiratud see võimalus, siis sugulaste eest Rootsi ma vast põgeneda ei saa, kuigi kiusatus on. Ise vaatan, et polegi see elu nii hull olnud. Aga seda kuidas teised seda loevad, noh, selle eest ma pead anda ei tea. Nad said “Minu Hiiumaa” peale ka hirmsasti vihaseks, kuigi ma siiani päris täpselt aru ei saa, et mis neid häiris. Ja kirjutades endast, kas mul tuleb üldse arvestada nende teistega? Kui ma kirjutan asjadest nii nagu need olid või vähemalt nii nagu mina neid mäletan. Kas ma peaksin ennast nende mälestuste või tunnete pärast halvasti tundma? Kas mul on selleks moraalne kohustus?

Toon näite. Ärge nüüd keegi palun arvake, et see põhineb meie suguseltsile, aga eks selliseid lugusid aegajalt avalikkuse ette ikka lekib. Ütleme, et väikest tüdrukut kasutab ära tema vanaisa. Teavad sellest nii vanaema, ema, isa kui mõni lähikondlane veel. Asjale pannakse piir ja korrakaitse organiteni see ei jõua. Hiljem, kui tüdruk on saanud täiskasvanuks, otsustab tema selle teema avalikkuse ette tuua. Kas ta peaks end seetõttu halvasti tundma, et otsib endale õigust ja karistust inimesele, kes tema elu rikkus? Isegi kui sellest saavad riivatud ka need teised sugulased, kes omal ajal ei osanud tüdrukut kaitsta ega talle turvalisust tagada?

Nagu mainisin, minu lugu pole kaugeltki nii värvikas, aga põhimõte on sama. Kui te, kallid sugulased, toimuvat kõrvalt nägite ja ei sekkunud, siis olete ise sama palju süüdi kui see kes liiga tegi. See, et teile nüüd ei meeldi vanade teemade tõstatamine, noh, mis ma oskan öelda, sucks for you!

Kogu tõde sellest, miks mu lapsed täna poppi teevad

Mu isa suri teisipäeva varahommikul. Uudis tema surmast jõudis minuni paarkümmend minutit pärast seda, kui olin Kärbse lasteaeda viinud. Loomulikult läksin ma sel päeval tööle. Ja järgmisel. Ma ei tulnud selle pealegi, et võiksin koju jääda ja tööandja seda lubaks. Hiljem selgus, et oleks lubanud küll, isegi peale käis. Aga ma ei näinud vajadust. Tagantjärele saan aru, et olin veel šokis. Isegi ärasaatmise päeval olin tööl. Lõunal oli ärasaatmine ja õhtuks läksin mina tööle.

Mõned aastad pärast seda suri mu vanaema. Ka siis käisin ma tööl edasi. Minu tollane ülemus ei saanud kunagi teadagi, et mu vanaema suri. Ja seda surma elasin ma juba siis palju valusamini üle. Vanaema oli pikalt haige olnud ja tema lahkumine oli ette teada. Sellepärast ka šokki polnud. Oli lihtsalt valu ja kurbus.

Eile saatis poiste isa SMSsi, et tema isa on surnud. Ka ämm helistas ja teatas kurba uudist poistele.

Lähedased oma vanaisaga poisid ei olnud. Tegelikult oli lausa nii, et ainult kaks vanemat poega on vanaisa ihusilmaga näinud. Ei hakka siin pikalt peredraamat lahti rullima, aga ütleme nii, et perekondi on igasuguseid. Aga ikkagi vanaisa. Viimane. Rohkem pole virnast võtta.

Kuidas surm kedagi mõjutab on individuaalne. Isegi võõra inimese surm. Mõelge kasvõi sellele, kui sureb mõni kuulsus. See on šokk. Mind ennast paneb surm alati enda sisse vaatama. Mõtlema, et kui tuleb minu aeg, siis mis minust maha jääb? Kas matusekõne pidajal on keeruline minu kohta häid sõnu leida? Kui palju ta luiskama peab? Sest siis on hilja midagi muuta. Muuta saab praegu.

Kui sureb veresugulane, siis sureb midagi ka meist endist. Vähemalt mina tunnen nii. Et sureb ajalugu, juured. Ja siin pole vahet, kas sul olid kadunuga head või keerulised suhted. Jah, mõni surm võib tulla ka kergenduseks elavatele. Aga see ei tähenda, et see siiski kerge oleks.

Seega, mina otsustasin, et kuna poistel on siin maamuna peal jälle üks sugulane vähem, siis las puhkavad. Leinavad, kui tahate. Leinavad midagi, mida neil enam kunagi olema ei saa – suhteid isaisaga. Ja sellest on tegelikult tohutult kahju.

Ma ise olen kasvanud ilma vanaisata. Isaisa suri siis, kui isa oli kõigest kaheaastane. Emaisast ei tea ma ka mõhkugi. Toomas oli, see Vilma üürnik/ sulane/ elukaaslane. Minu poistel oli emaisa, kellest nad vahel siiani räägivad, kuigi tema surma ajal olid veel väga väikesed. Oli kasuvanaisa, kellega neil ilmselt kõige lähedasemad suhted olid ja kes nendega kõige rohkem aega veetis. Ja siis üks hüpoteetiline rootsi vanaisa, kellest nad on ainult summutatud häälel lugusid kuulnud ja mõnd üksikut fotot näinud. Kahju ongi sellest, et kuidas isiklik ego, isekus ja jäärapäisus kärbivad tausta. Ja pole mõtet analüüsida, et kui hea või halb mõju mõnel isikul võib olla. Ta on eeskuju. See, mida sellest eeskujust õppida ja endaga ellu kaasa võtta, sõltub vastuvõtja seisundist rohkem, kui eeskujust endast. Aga eeskuju peab olema. Mida rohkem erinevaid, seda parem, tekib võrdlusmoment. Aga ilma eeskujudeta on raske. Peab ise kõik rumalused järgi proovima.

Ämmadest ja miniatest

Minul on ämmaga kõvasti vedanud. Jah, kohati tema elukorraldus ja suhtumine paneb mul kulmu kergitama, aga see ei tähenda, et me omavahel hästi läbi ei saaks. Selletõttu on mul alati keeruline ka nö ämmanaljadega samastuda. Ja ometi, ma olen vist pigem erand.

Loomulikult on iga suhe omanäoline ja dünaamika kahe indiviidi vahel kõrvalseisjaile hoomamatu. Aga ma julgen arvata, et antud duo suhtetooni paneb paika ämm.

Sest kes on minias? Orb, kes võetakse uude perre. Lapsepõlve kodu jääb ukse taha ja tal tuleb kohaneda uue perega. Mees ju ikka võtab naise ja toob ta majja, mitte vastupidi. Ja nüüd on ämma teha, kuidas see laps sinna perre vastu võetakse ja kuidas teda kohtlema asutakse.

Mina ei olnud esimene minia, kes majja toodi. Enne mind oli veel üks. Ja kunagi hiljem lisandus ka väimees. Tema tõesti toodi sinna majja. Või õigem oleks öelda, et ta pages sinna. Seega, nagu ma ka ennist ütlesin, iga juhtum on eriline. Ei olnud meil ämmaga ka seda nii-öelda nurkade lihvimise perioodi. Ei suhtunud ta minusse kunagi nii, et ma tema tupsununnukesele pojakesele päitsed pähe panin ja ämma kaitsva hoole alt minema vedasin. Kui ta ka nii mõtles, siis ei tajunud ma kordagi, et ta oleks mõelnud, et ma tema poega ei vääri või tema heaks piisavalt hea poleks. Kordagi. Ka pärast lahutust ei hakanud ta minu peale halvasti vaatama ega vihjanud minu puudujääkidele abikaasa ega emana. Pigem tundsin ma alati, et ämm isegi veidi rohkem minu poole hoidis, kui oma poja. Ja seda kõike ei oleks mina kuidagi mõjutada saanud.

Aga on ka teistsuguseid peresid. Peresid, kus ämm kohe alguses hakkab miniasse põlgusega suhtuma ja olenemata sellest, kui tubli ja tragi minias ka poleks, ikka pole ta tema kulla kallile pojakesele piisavalt hea partner. Minu vanaema oli selline ämm.

Üks, kes veel mõjutab ämma ja minia suhteid, on mees. Esiteks, kui mees ikka veel elab vanemate kodus ja toob naise majja, siis on konflikt eos olemas. Ükskõik kui kuldsete iseloomudega tegemist ka poleks, ühe katuse alla kahte perenaist ei mahu. Jah, meestega on lihtne, neil on vendlus ja häid mehi mahub palju ühte kööki. Aga naistega on keerulisem. Plahvatusohtlikum. Seega, mõistlik mees ei hakka oma kalleid naisi üldse sellisesse olukorda seadma, kus neil mõlemil halb on. Teine asi on see, kuidas mees suhtub oma emasse. Kui ta laseb emal ennast lõpmatuseni nunnutada ja võrdleb abikaasat emaga, siis see tekitab tarbetut vimma. Mees peab olema oma naisele mees, mitte laps. Ja selle suhtumise peab mees ka oma emale selgeks tegema. Mitte kaebama, et näed tulin töölt ja naine ei oodanudki aurava praega esikus, või naine ei oska nii hästi särgikraesid triikida kui sina. Ämm võib olla unustanud ja poeg ei pruugi teadagi, aga kunagi oli aeg kus ka ämm ei osanud pannkooke küpsetada ega sokke triikida.

Selline on minu arvamus ämma ja minia suhetest. Arvamus põhineb enda ja sõbrannade kogemusel. Kindlasti on ka olukordi, kus ämm on lahke ja soe, aga minia õel ning kiuslik. Kindlasti on. Aga mina arvan, et kui mul ühel päeval on au kellegi ämmaks olla, siis tänu oma headele suhetele ämmaga, on mul ka lihtsam minia vastu inimene olla.