Ühe keha lugu

On üks tavaline päev. Väljas on jahe, nagu Põhjamaa suvele kohane. Ja kust otsib siis üks inimene soojust? Inimene, kelle soontes voolab hiidlaste verd? Männipuust laudadelt, kust mujalt. Istub seal, üksi, hämaras ruumis, hingab sisse kuumust ja laseb ihul lõdvestuda. See ruum ei ole kodune. Ei tema, ega selle teise jaoks, kes ka ühines. See on steriilne. Pole seal ei aroomi ega vihta. Ainult pink, keris ja kuumus. Aga sellest piisab. Et ühendada. Hingi. Nii arvab vähemalt üks.

Ära küsi, kui sa pole vastuseks valmis! Aga…. aga kuidas ma oskasin karta sellist vastust? Märke ju polnud, mitte väliseid! Väliselt näis, et sellist traagikat ei saanud olla.

Arm, tume ja lai, jooksis üle saleda keha pikkupidi häbemekingult roieteni välja. Rinnad, need olid imetanud naise rinnad, no olid, ma luban. Seega, oli mis oli, see ei saanud ju lõppeda halvasti. Ei saanud ju?

Kaotada laps, mis siis et veel sündimata, sellel valul ei ole nimegi. See ei lähe üle. Iial. Ma ei tea, mul on hästi läinud, aga tean, sest olen seda kõrvalt näinud. Muuga saad veel hakkama, aga sellega… nii palju viina maailmas pole.

Ja see üks, kellelt sellisel hetkel lohutust ootaks, kui see ka kadus koos lapsega, samal päeval, samas õnnetuses, mis su hinges siis veel toimub? Aga väliselt ei saa midagi aru. Mõtled lihtsalt, et tüdruk sattus lihunikust kirurgi meelevalda.

Miks ma küsisin? Miks ma ometi küsisin? Ja miks ta ometi vastas? Öelnud, et mis see sinu asi on. Aga ei, nad vastavad alati. Kas nad on viisakad, või nad tahavadki rääkida? Isegi viis aastat hiljem. Ei, ta ei olnud õnnetu, mitte väliselt. Ta naeratas ja rääkis, et on leidnud positiivseid nüansse elus millele keskenduda. Isegi uus armastus on ta ellu tulnud, kuigi alles värske, aga siiski, paneb silma särama ja sammu kergemalt astuma.

Kui palju on meie kõrval neid, kes on tegelikult mingi katastroofi üle elanud ja elavad edasi? Me ei näegi neid arme, mis katavad nende südant. Ja meie teised, kas meil üldse on õigust oma olemata traagikat kasutada kaitsekilbina? Mis õnnetus on lahutus, töökaotus, rahulolematus ilma, palga ja elukaaslase osas võrreldes sellise kaotusega? Ja kui tema suudab, iga päev üles ärgata, hingata, elada ja isegi naeratada ning nahaalsetele küsimustele lahkelt vastata, siis mis õigustus on smul olla mölakas?

Saunakoodeks

Üks mõnusamaid asju, on pärast korralikku trenni ronida saunalavale ja lasta kuumusel oma keha paitada. Tunda kuidas soojus esialgu su kopsudesse jõuab ja sealt edasi vereringesse. Selline väike terav valu, mis leiliviskamisega korraks su hingetuks teeb, ainult lisab mõnu.

Saunakombed on kultuuriti erinevad. On maid, kus saunas käivad kõik koos, nii mehed kui naised, noored ja vanad, omad ja võõrad. Mõnel maal/ringkonnas on isegi täiesti aktsepteeritav, et kõik saunalised on oma sünnikostüümis. Aga on ka kultuure, kus koos saunas võivad käia ainult omavahel peresidemetega seotud isikud. (Minu jaoks täiesti uskumatu lugu, et mees (türklane) ei lubanud oma naist (soomlanna) koos sõbrannadega sauna minna, kuna see on nende kultuuris ennekuulmatu lugu, et naised seal kõik paljalt omavahel koos. Naise keha kuulub ju ainult oma mehe silmadele.) Et kellelgi mingeid vallatuid ideid ei tuleks, siis mina isiklikult istun isegi ihuüksi olles saunas täiesti kaetuna. Ja mitte alati selle tõttu, et mul isegi saunas külm on, vaid teistel põhjustel.

Aga räägiks leilist. Kuidas on õige leili visata ja kas peaks üldse kaassaunalistelt luba küsima, kui tahetakse veidi teravamaid elamusi? Ning kuidas on õige leili visata?

Isiklikult mina leian, et tegelikult ei peaks küsima teistelt luba, kui on soov leili juurde saada. Aga samas küsin ise ka alati, viisakusest. Võimalik, et kui ühel päeval kui keegi ütleb ei, siis ütlen mida ma tegelikult sellest lubaküsimise kombest arvan. Kui sa ei kannata kuuma, siis mine välja, istu põrandale lähemale või mida iganes. Saun on püha ja seda mõne linnapreili solaariumis hellaks praetud selja pärast, küll rüvetada ei tohiks.

Rohkem küsimusi tekitab minus endas see, et kuidas on õige leili visata? Kas kuuma või külma veega? Paar kulbitäit või terve pang korraga kerisele lajatada? Ise viskan kaks kuni neli kulbitäit kuuma vett ja ootan kuni vesi aurustub ja kivid kuivad. Vaatan alati suu ammuli neid, kes terve järvetäie allikakülma vett kerisele uhavad ja siis imestavad, et ei tea miks saun täna nii külm on ja auru üldse ei tule. Samas, kes ütleb, et just nii pole õige? Ükskord mu õde tegelikult ütles ka. Ütles, et mis te imestate, kivid ju läbimärjad ja külmad, mis soojust te siis nõnnaviisi taga ajate? Üteldatavad kohkusid päris ära. Häbenesid ja punastasid.

Laupäeval astusin pärast trenni leiliruumi ja see oli nii külm nagu Tootsi saun, tagumik jäi naks ja naks lava külge kinni. Kuna ma ise olin auväärses Eeva kostüümis, siis ei saanud ju vastuvõtu letti ka minna rusikaid viibutama. Palusin siis ühel pahaaimamatul neitsil enda eest rusikaid viibutada. Mõne minutiga oli saun juba oma nimevääriline. Nad vist hoiavad kokku nädalavahetuseti, kui külastajaid vähem. Järgmine kord palun juba pool tundi varem kuumust juurde keerata, et ikka mõnus oleks.

Milliseid kirjutamata saunareegleid teie järgite? Või kuidas leili viskate?