Kuidas Volli ükskord välismaal käis

Elas kord prints, kes armastas muusikat. Ja see prints kuulis, et naaber kuningriigis toimub suur musikaalne festival kuhu ta kutsus oma kuningannast ema, printsist venna ja oma südamedaami. Kuninganna tõdes, et tema on pisut liiga eakas selleks, et vihma käes tundmatute trubaduuride lõõritamisest naudingut saada, aga naaberkuningriigi arhitektuursete saavutustega võib tema tutvuda küll. Nii saigi kuninganna lemmikratsule rakmed külge kinnitatud ning nende reis üle aasade ja läbi metsade võis alata. 

Ausalt, mul pole teile selle reisi kohta mitte midagi kirjutada. Jah, käisime Lätis. Jah, oli hull liiklus, traumeeriv lausa, aga ellu jäime. Jah, vihma sadas. Jah, päike paistis. Ei, alkoholi ei ostnud. Ei, meie ei saanud aru küll, et Lätis oleks alkohol märkimisväärselt soodsam, kui meil. Ei, midagi erilist ei näinud. Ei, eriti kusagil ei käinud. Jah, läheks veel, järgmine kord võtaks rohkem ette ja paneks teadlikumalt plaani paika. Jah, sain puhata. Jah, suures plaanis oli täitsa tore. Lihtsalt mul toimusid samal ajal mingid muud asjad, mis mu tähelepanu eemale juhtisid ning mu suhtumist mõnevõrra mõrundasid. Aga lõpp hea, kõik hea, on ju. Ja kuna me veel surnud pole, siis elame ikka õnnelikult edasi. 

Ma pole nii rikas, et Eestis puhata

Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist hakkasid inimesed oma kohta ühiskonnas defineerima selle järgi, kas nad said vähemalt korra aastas perega välismaal puhkuse veeta. Keskkoolis oli mul klassijuhataja, kes alati rõhutas seda, kus ta kõik reisinud on. Kohati muutuse see lausa naeruväärseks. Mingil määral on see suhtumine ikka veel eestlasel sees. Et oluline on välismaal puhata, sest muidu sa polegi keegi, mingi ussike. Ja nüüd ei kõlba enam Soome, Rootsi või Egiptus. Ikka kaugem koht ja võimalikult keeruline organisatoorne programm selle taga. “Pakettreisid” on muutunud sõimusõnaks.

Egiptuses mina käinud ei ole. Ma ei mäleta, et see kunagi oleks minu unistusse mahtunud. Pakettreisidele pole samuti sattunud. Soomes ning Rootsis olen mõned korrad olnud. Aga öelda, et ma kõva reisija olen, seda ma ei saa. Mulle lihtsalt meeldib mu oma kodu nii väga. Päriselt ka. Ma reisiks küll igal pool, kui seda saaks teha nii, et ma ööseks oma voodisse jõuan. Võõrastes kohtades ei suuda ma kuidagi uinuda ja see on nii juba lapsepõlvest saadik. Mäletan, et ema-isaga sõitsime endistes liidumaades päris korralikult. Midagi muud nendest reisidest ei mäleta kui seda, et öösiti passisin ma lage ja ootasin hommikuid. Hotellide laed olid sjoveti ajal kõik ühesugused.

Aga maailma siiski näha tahaks. Olen mõttes endale eesmärgiks seadnud igal aastal käia korra piiri taga ja korra mõnes Eesti paigas, kuhu üldiselt ei satu. No ja millest juba paljud on aru saanud ning mis jätkuvalt paneb kukalt kratsima, on see, et kuidas on võimalik, et kodumaal hotelli rentida on tunduvalt kallim, kui välismaal reisida? Eriti kui sind on 1+4. Jõhker!

Plaanis on suvel jälle Lõuna-Eestit külastada ja mõtlesin, et valiks seekord veidi kenama hotelli, ehk koguni spa. Viiele inimesele kolmeks ööks, algasid hinnad 400 eurost. Päris mitu pakkumist olid üle tuhande euro. Kuidas? Päriselt? Kellel on sellised summad võtta perepuhkusele? Ah? Mis tööd te teete ja ega te juhuslikult kolleegi ei otsi? Selles mõttes, et tonn puhkusele ongi suure karja peale ok. Aga kui mul terve eelarve ainult majutuse peale kulub, siis paneb mõtlema. Ja me räägime endiselt kolmest ööst. Eks ju.

Narva-Jõesuus 2017. 
Tookord me hotelli endale lubada ei saanud. Hommikul läksime, õhtul tagasi.

Toon võrdluseks, et Ameerikareis, koos piletite ja majutusega läks mulle alla kaheksasaja euro maksma. Isegi kui ma korrutaks selle summa viiega, mis pole päriselt õiglane, sest majutuskohta mahtunuks veel paar inimest sama hinna eest, lisaks on laste lennupiletid ka soodsamad, aga lihtsuse mõttes, ütleme et 800*5= 4000. Ja ma olin seal 14 päeva! Päeva hinnaks tuleks sel juhul pere peale 286 eurot. Eestis aga 333 eurot. Vahe peaaegu viiskümmend eurot. Selle eest saaks juba ühe soodsama restokäigu lubada.

Terve pere sai toidetud ja maksin selle eest veidi alla 30ne euro. 
Rimist sai igaüks endale kuni ühe-eurose jäätise magustoiduks valida. 

Niisiis, mõtlemist peaks muutma hakkama. Need, kes väljamaal reisivad on tegelikult vaene keskklass. Rikkad reisivad kodumaal 😎.

Selle aasta kindlad reisiplaanid tänase seisuga:

Kevadel: Narva-Jõesuu, eelarve 250 eurot, 3 inimest, 2 ööd.
Suvel: Tartu ja Lõuna-Eesti, eelarve 1000 eurot, 5 inimest, 3 ööd.
Sügisel: Itaalia, eelarve 2000 eurot, 5 inimest, 5 ööd.
Aasta lõpus suure tõenäosusega traditsiooniline Grand Rose Spa pakett, eelarve circa 200 eurot, aga võib-olla rohkem, sõltub seltskonnast.
Ja ma olen veel Viljandile ning Haapsalule ka eelmise aasta eest võlgu 😵.

*Eelarve sisaldab kulutusi transpordile, ööbimiskohale ja toidule. Eks ma siis annan pärast reisi põhjaliku ülevaate, millele ja kui palju eurosid ning närvirakke kulus.

Promeneerimas

Laupäev oli ideaalne päev jalutamiseks. Kuna ma olen sel kevadel aknad juba ära pesnud, siis võisin puhta südametunnistusega linnast välja sõita ja lihtsalt olla. Käisin Haapsalus.

Haapsalust läbi olen sõitnud kümneid, ilmselt isegi sadu kordi. Aga käinud Haapsalus olen vaid korra. Nüüd siis tervelt kaks.

Mõnus oli. Jalutasime. Jõime kohvi. Käisime kohvikus, mis polnudki nagu kohvik vaid vestlusklubi. Laes rippusid suusad ja diivanil olid tikitud jõuluvanadega padjad. Kohvimasin kõlas kahtlaselt minu koduse kohvimasina moodi. Lõhnas see ruum viiruki, puidu ja veel millegi seletamatu järgi. Omanik oli üks väljamaalane, suure kõhu ja õlarätikuga mees. Väga tore ja sõbralik oli. Külalised olid tal ka muukeelsed. Arutasid parasjagu teemat, et ISISe liikmetest üle poole on kõigest ajutised liikmed. Mingil põhjusel sai selle avalduse peale üks meeskülaline väga pahaseks. Ma ei julgenud ka uurida, et mis ja kuidas, no kuidas sa ikka võõrasse vestlusesse sekkud ja veel sellised teemad? Kui ma otse ütlen, siis tiba kõhe oli küll seal. Aga võõrustaja oli lahke. Lahkudes pistis meile veel ka seebitüki pihku. Seep lõhnas väga hästi. Ilus roosa oli ka.

Edasi kõndisime kindluse poole ja sealt juba mere äärde. Ilus oli. Meri on ju alati ilus.

Kastanid olid juba stardivalmis

Luiki oli seal terve koloonia. Ja nii julged ka veel teised.

Õhtusööki sõime Viigi kohvikus. Muidu kõik kena, aga kuna pole hooaeg, siis neil olid pooled asjad menüüs meie saabumise ajaks juba otsa saanud. Kuigi, selline piiratud valikuvabadus on kohati hea, siis saab kiiremini otsustatud.

Igatahes jah, selline õhtu oli laupäeval. See kord käisin üksi, ilma lasteta, aga ehk tasub sinna ka kuttidega minna, kui õues veidikene soojem on juba.

Täpselt selline vaatepilt avanes Viigi kohvikust välja astudes.