Säästunipid

Ma tean küll, et ma olen siin väsimatult raiunud, kuidas mina millegi pealt kokku ei hoia ega säästa, sest elan ainult üks kord ja kunagi ei tea, millal purjus rullnokk mu kraavi sõidab või millal ma mõne suuremat sorti kohtingukaaslase välja vihastan ja ta mu sealsamas ära kägistab. Selle kohta peaks siia jagama üht TikToki videot, mida ma hiljuti nägin. See käib täpselt minu kohta! 

Aga enivei, et siis mul on ka siiski omad väiksed nipid, mida ma rakendan, et paar krooni kokku hoida, et see siis südamerahus mingi muu mõttetu nänni peale kulutada. Ja kuna meil hinnad jooksevad eest ära, siis ehk mõnel on isegi minusuguse süüdimatu nippidest tolku. 

Kõige olulisem nipp, mida ma julgen jagada on see, et “ma pole nii vaene, et osta odavaid asju”. See tähendab siis seda, et kui ma midagi ostan, siis ma eelistan kvaliteetset kaupa. Ja kuigi see pole alati sada protsenti nii, siis paraku kipub olema nõnda, et kvaliteedi eest tuleb maksta. Eriti pööran ma just tehnikat ostes sellele tähelepanu. Ma ei taha tihti oma masinaid vahetada ja näib mõistlik osta kohe selline, mis surema tõenäosusega aastaid vastu peab. 

Teine nipp, mis on väga lähedalt eelmisega seotud on see, et kui ma juba kulutan raha millegi kvaliteetse peale, seadmed, kallid riided, mööbel vms, siis ma hoolitsen nende eest. See võib tunduda lisakuluna, aga kuna mul mõnede üksikute eranditega enamik asju tõesti aastaid ja kümneid kestavad, siis mina näen, et see väike lisakulu on pikas plaanis ikkagi kokkuhoid. Et siis ma viin oma auto hooldusesse ja ei ignoreeri oranže tulukesi armatuuril, ma puhastan kohvimasinat katlakivist, hooldan nõudepesumasinat, kasutan riideid pestes tootja poolt soovitatud pesuprogramme ja spetsiaalseid hooldusvahendeid jne. 

Kolmas nipp on kaupluste lojaalsusprogrammid, ehk kliendikaardid. Ma olen aru saanud, et osad inimesed kardavad liituda igasuguste kliendipakkumistega, sest mõelge, kõik teavad, et ma kolmapäeval kell 15:48 ostsin Tondi Selveris suitsuvorsti ja Kirde saia. Ma ei mõista täpselt miks see suur saladus on või mida nad ostavad, mida teised teada ei tohiks, aga kuna ma olen näinud paari dokumentaalsaadet sarimõrtsukatest, kes jäid vahele, kuna nad kasutasid teibi ja valgendi eest tasudes kliendikaarti, et boonuseid koguda, sest ega see mõrv mingi odav lõbu pole, hea, kui saab paar eurot säästa, eks ole, siis see paneb mõtlema. Mul selliseid muljetavaldavaid plaane pole kellegi suhtes ja mina olen väga õnnelik, kui Rimi saadab mulle iga nädal personaalsete pakkumistega teate, sest kui ma saan oma lemmiktoodete pealt natuke säästa, siis on vahva. No ja saavad siis teada, et minu toitumisharjumused pole nii tervislikud, kui ma blogis reklaamin, ma arvan, et elan üle selle suure saladuse ilmsiks tulemise. 

Neljas nipp on see, et ma püüan oma lõuna kodust kaasa võtta. Rõhk sõnal püüan, sest see ei õnnestu mul alati ja siis tuleb ikka valmistoitu osta, mis ei meeldi mulle kahel põhjusel: esiteks on see kallis ja teiseks pole see tervislik. Isegi kui ma teen kodus ebatervislikku toitu, on see ikkagi tervislikum, sest ma ei kasuta nii palju rasva ja suhkrut ega soola. Kuna Krahv von Kolmas käib ka minu juures lõunal, siis on see juba päris suur sääst. 

Viies nipp on see, et ma püüan mitte väga tihti poes käia. Jälle sõna püüan, sest mul pole alati jõudu sellega tegeleda. Aga jah, ideaalis ma käin kaks korda nädalas poes, ostan külmiku täis ja siis väldin emotsioonioste. Kuigi neid ikkagi tuleb, sest ma olen inimene, mitte robot. Tavaliselt tabab selline emotsiooniostusoov mind nädala lõpus, kui mulle on sisse programmeeritud, et ma olen selle nädala edukalt üle elanud ja ma võin endale midagi ilusat ja head lubada. Siis ma nuian, et lapsed mulle poest midagi head tooks, sest neil ei lähe see asi lappama nagu mul. Lähevad konkreetselt ühe paki krõpsu järele ja sellega asi piirdub. Ja mõnikord nad ei viitsi üldse minna. Ja mina väsin nuiamast ja siis on kohe eriti hea sääst. 

Kuues nipp on see, et ma teen nii palju asju, kui oskan ise ära ja ei osta teenust sisse. Näiteks ma pesen ise autot, mitte ei vii seda pesulasse. Vahel ikka käin pesulas ka, näiteks talvel või kui ma olen väsinud ja tahan endale elamusi lubada. Aga 90% pesen ise autot, sest see on soodsam ja ma saan ta tavaliselt ka puhtama, kui pesulas. Torujürile maksin, sest ma ei oska ise segistit vahetada. Jah, ilmselt oleks ma sellega hakkama saanud, vaadates YouTube õpetust, aga ma arvan, et minu aeg ja närvid on ka hinnasildiga ning ma leidsin, et mul on soodsam palgata töömees. 

Seitsmes nipp on lähedalt seotud kahe esimese nipiga. Kuna ma ostan kvaliteetseid asju ja hoian neid, siis mul on võimalus need hiljem maha müüa. On juhtunud ka seda, et ma saan oma vana asja maha müües selle eest rohkem raha, kui ma ise sellele kulutasin, lihtsalt seetõttu, et seda asja pole enam saadaval. Ja mul on julge oma asju müüa, sest ma tean, et need on heas korras ja ei lagune kohe juppideks, kui uus omanik on need kätte saanud. 

Kaheksas nipp on üsna lihtne, ma ostan palju asju ka taaskasutusest. Riideid, nõusid, nipsasju. 

Üheksas nipp on see, et ma ostan asju varuga. Kui ma näen, et mingi asi, mida me tarvitame on soodushinnaga, siis ma võtan varuga. Eeldusel et tegemist on mitterikneva asjaga nagu seep, dušigeel, nõudepesumasinatabletid, konservid jms. 

Kümnes nipp on see, et ma tasun arved õigeaegselt, et mitte maksta viiviseid nende pealt. Jubedalt tahaks siia lisada, et ma ei maksa ka intresse, aga paraku nii osav ma veel pole. Ühel päeval. 

Loomulikult käin ma ka kauplustes, kus on soodsamad kaubad. Näiteks ma käin nüüd kord nädalas Lidl poes, sest seal on vähem ahvatlusi ja ma olen täitsa rahul nende hinna ja kvaliteedi suhtega. Lastele ostan ma riideid Pepcost ja Takkost. Ma ütlen lastele, sest endale ma ostan kas kaltsukast või outletist. Lastele ma kaltsukast ei osta, sest neile ei meeldi teiste inimeste kantud riided ja päris ausalt öeldes on hinnad Pepcos ja Takkos üsna samad kui teiseringi poodides. Kvaliteet on tõesti kehvem, aga nad mul kasvavad nagunii mühinal, seega pole hullu, kui ribadeks kannavad. Endale ostan ma Pepcost jalatseid, sest ma kannan kõik ribadeks. Ausalt, ma ei tea, miks ma käia ei oska, aga terve elu on mul jama olnud ja siin pole vahet, palju ma maksan, samal viisil kuluvad nii 50eurosed kui 5eurosed tennised. Olen proovinud. 

Milliseid säästunippe teie kasutate?

Kliendid on koormaks vol 2

Saaga Elisa ja Teliaga mul ei lõppenud.

Nimelt ütles mulle kena noormees, et mul on Telia kaabel korteris olemas ja muud kunsti polegi, kui võtta Elisa ruuter seinast välja ning panna Telia oma asemele. Mitte, et ma ennast suureks eksperdiks peaks, aga ei tundunud see mulle ületamatu ettevõtmisena. Kui ma oma kappi ronisin, koridorist maha hõikasin, et kohe läheb nett ära ja kukkusin juhtmeid ja kaableid tudeerima, siis selgus, et nii lihtne see asi siiski pole. Jäi Elisa ruuter.

Helistasin järgmisel päeval tagasi oma isiklikule Telia mehele ja kurtsin, et ikkagi blond. Noh, pole hullu, saadame tehniku aga, see läheb sulle maksma. No fain, läheb siis läheb. Ootasin umbes nädala kuni ilmus tehnik. Jälle ei helistatud ette. Ma ei jaksa isegi enam pahandada.

Vaatab tema kaableid ja teatab, et läheb suuremat sorti puurimiseks, kuna Elisa tehnik, kes mulle viimane kord koridorist juhtme korterisse tõmbas, on Telia kaabli tuimalt läbilõiganud. Nunnu, eks. Mõte sellest, et mingid augud jälle puuritakse ja juhtmed mööda seina lohisevad, oli mulle absoluutselt vastuvõetamatu. Ma olin remondi käigus kõik juhtmed silma alt ära peitnud, sest muidu on pidevalt selline tunne, nagu elaks ehitusplatsil.

Siis me taidlesime seal umbes 40 minutit. Mina vigisesin, et ma ei taha juhtmeid ja auke, tema laiutas käsi, et muud moodi ei saa. Mul tuli igasuguseid muid häid lahendusi nagu kosest vett. Et ühendaks selle Elisa kaabli Telia võrku, näiteks. Ei saa, sest Telial on veel vanad paksud internetikaablid, aga Elisal juba valguskaablid. No aga pange mingi konverter sinna vahele, pakkusin. Oi, see konverter maksab 200 eurot ja sellel on vaja voolu ja ma ei tea, mis imevidinaid veel juurde. Mingi hetk vend küsib mult, et aga on mul üldse vaja Elisast ära minna Teliasse. “Oota, kas ma saan nüüd õigesti aru, et sa praegu veenad mind ümber, et ma EI peaks teile kliendiks tulema?” Ta ei vastanud. Lõpuks küsin talt, et aga kas me ei saaks seda auku puurida umbes 50cm kaugemalt, et ma ei peaks tapeeti vahetama, seina värvima ja juhtmeid vahtima. Selgus, et vend ei saanud aru, et mu ukse taga on tühjus. Ta oli veendunud, et seal on teine korter. Pilt “teisest korterist”.

Siis ta vabandas ja seletas, et tavaliselt on seal teine korter ja uks oli ees ja la-di-da. Ma väga ei viitsinud kuulata, sest ma olin oma naise aju üle kohe erakordselt uhke ja tähtsust täis. Kunagi üks mu ülemus ütles mulle sapiselt, et ma leian ainult probleeme, aga ei paku lahendusi. Kahju lausa, et ta tol õhtul seal polnud, olin hoos ja ilmselt, kui oleks piisavalt pinnitud, oleks ka kliimasoojenemisele ja slaavi agressioonile lahendused leidnud. Augu puurimine ka kaablivedu võttis vennal kokku 5 minutit. Ma olin endaga ebareaalselt rahul.

Mees tegi mul kõik ilusti kapis korda, lõikas üleliigsed tolknevad juhtmed lühemaks, kusjuures mainin siin üle, et viisakalt jättis ka Elisa valguskaabli alles ja pani õrnalt eemale, et tulevikus seda kasutada saaks. Siis tuli elutuppa televiisorit seadistama ja tegi seal ka mu juhtmemajanduse korda. Mul nimelt oli varem elutoas jagajaks vana ruuter. Aga nüüd see enam ei toiminud. Miks, ma täpselt aru ei saanudki. Igatahes, tehnik seletab mulle, et nüüd ma pean minema ja ostma switchi, mis on sellise jagamise jaoks õigem tööriist. Mu kannatuste karikas oli maksimaalselt ülevoolamas. Nagu, lihtsalt tehke need asjad ära, miks kõik peab nii keeruline olema? Sõnaga, hoidsin kahe käega pead kinni ja puhisesin. Selle peale läks kutt autosse ja tõi mulle switchi. Tasuta.

Ja ma istusin, vaatasin teda ja küsisin, et miks? Miks ta on minuga nii lahke, ma olen ainult bitchinud, hädaldanud ja vingunud tema kallal terve õhtu? Mis õppetunni ta mulle niimoodi annab, et bitchi rohkem ja siis inimesed on sinu vastu meeldivad ja lahked? Ta ainult muigas, kehitas õlgu ja ütles, et ah tal nagunii see vedeles seal ja sel polnud kasutust. Eriti halb, et see pole mul üldsegi esimene kord elus bitchimise peale tasuta nänni saada. Mida sa, Universum, mulle siin üritad õpetada, ah?

Järgmisel hommikul helistasin Elisasse. Rääkisin oma loo ära, et selline lugu, teie tehnik lõikas Telia kaabli läbi ja mina pidin nüüd ekstra maksma selle eest, ja mulle väga ei meeldi maksta asjade eest. Olin igati valmis, et sealt tuleb see, et oi, kas ikka meie tehnik ja pole kindel ja no läksite siis ära, oleks võinud ju jääda. Aga küsiti mult hoopis, et palju ma Teliale uue kaabli eest maksma pidin ja nad edastavad mu kaebuse vastavale osakonnale ja minuga võetakse ühendust. Pärast kõne istusin ma jupp aega ja vahtisin tühjusesse. Nagu, mis toimub? Päriselt? Kuhu ma sattunud olen? Aga ei, järgmine päev helistati siiski ja öeldigi kõike seda, mida ma eeldasin, et keegi ei tee kindlaks, et just nende tehnik seal kääridega toimetas ja ma oleks pidanud siis kaks aastat tagasi kaebuse tegema. No ma ju ei teadnud, et ta lõikab seal kaableid. Aga no proovisin igal juhul. Ja teile ka siis olgu hoiatuseks, et kui te teenusepakkujat vahetate, siis vaadake, et mingeid juhtmeid seal keegi ei lõikaks, mida nad lõikama ei ole volitatud.

Reaalsuskontroll

Eelmise postituse jätkuks, kuigi tegelikult oleks see pidanud olema eellugu eelmisele postitusele, aga läks natuke nii nagu elu tavaliselt läheb, teistpidi. 

Laupäeval ärkasin kell kuus suurte valudega. See aeg kuus, nagu inglased ütlevad, õieti ameeriklased, inglased on nii väljapeetud, et ilmselt neil on seal mingi überseksikas ja ähmane sõna selle asja jaoks. Valutasin natuke aega, voodist välja ei tulnud ja jäin lõpuks uuesti magama. Kell kaheksa ärkasin jälle valude peale, ajasin end püsti, võtsin rohud sisse ja lugesin natuke. Suikusin taas unne. Kell kümme ärkasin uuesti jubedate valudega ja jõudsin kõigile halada, kui halb ja jube mul on ja kuidas ma kohe maha suren. Tulin voodist välja, vältisin kohvi, sest kusagilt hiljuti lugesin, et kofeiin suurendab valusid ja krampe. Koristasin natuke, jutustasin sõbrannadega, tegin You Tube video järgi joogat, et valusid leevendada, natuke nagu aitas, aga ikka oli valus. Istusin diivanile lugema ja jäin magama. 

Sõnaga, mu laupäevane päev möödus nõnda, et ma püüdsin aga raamatut lugeda, aga jäin kogu aeg tukkuma ja ärkasin muudkui iga paari tunni tagant jubedate valude peale. Naiseks olemise rõõm! 

Pole siis ime, eks, et mul öösel igasugused hirmsad ja kohutavad mõtted peale roomasid, kui ma terve päev ainult valutanud olin. 

Õnneks oli pühapäev juba tunduvalt parem, valud olid küll sama regulaarsed, aga vähemalt ei langenud ma iga paari tunni tagant koomasse. Poisslaps tuli pruudiga meile, käisime koos kõik poed läbi, isegi Lidl kaupluses tegime oma esimese ostu. Sõitsime kohale. Esiteks ootasime parklas, et saaks parkida. Siis ootasime sissepääsu juures, et saaks käru, siis ootasime igas vahekäigus, sest kõik liikusid oma hiiglaslike kärudega teosammul, lõpuks ootasime kassajäjekorras ja siis kõige krooniks ootasime veel parklas, et minema saaks. Kadunud Poeg kommenteeris, et see on nagu mingi õudusfilm, et saad sisse küll, aga pärast välja enam ei lasta. Veel uuris, et kas nõukaajal oli poodides sama seis, kui seal Lidl’sis. Pidin järele mõtlema. No jah, järjekorras seismine oli küll moes nii poe ees kui sees. Aga riiulid olid hõredamad ja valik oli ka kehvem. Kuigi seda ma ütlen, et ega seal Lidl’is valik ka just mingi megalai polnud. Mind üllatas, et kuivainete ja konservide valik oli pigem kesine. Ja hinnad olid ka sellised, et minestamisväärset seal polnud midagi. Jah, kampaaniatooted olid soodsad, aga teised asjad olid ikka suht sama hinnaga, kui Rimis või Prismas. 

Tahate kindlasti teada, mida me saagiks saime? Nii. Liha ja kanaliha, need olid mõlemad ilusa hinnaga, võtsime kohe varuga ja läks sügavkülma. Apelsine ostsime kaks kilo 49 senti kokku. Jääsalat maksis 79 senti kilo, aga näiteks tomat oli ikka 2,99 nagu igal pool mujal. Röstsai oli ka soodne 39 senti poolekilone päts. Kolm erivärvi paprikat 500 gr oli 1,49. Riisi poolekilone pakk 85 senti, pasta 75 senti, pelmeenid 400 grammi 1,39, müsli 300 grammi 1,39 – no täiesti tavaline hind minu meelest. Ja et te ei arvaks nüüd, et me ilma maiustusteta pääsesime, siis glasuuriga sõõrikud olid 29 senti, muffin 49 senti ja 750 grammine kakaokreem 1,79. Kokku jätsime me toidupoodi 33 raha. Kaks päeva varem käisin Rimis ja jätsin 55 raha. Kuigi ma ostsin muidugi erinevaid asju poodidest. 

Veel käisime kangapoes, sest mul oli idee, et ma tahan erinevaid kangaid, et raamatutest ilusaid pilte pildistada. Kunagi oli Abakhanis selline tänuväärne lahter nagu kanga restid ja sealt sai maru soodsa hinnaga tükke kangastest, millest mulle oleks pildistamise jaoks täiesti piisanud. Aga polnud seal seekord. Ostsin siis natuke väiksemaid erivärvi jupikesi ja kokku jätsin selle eest poodi 41 eurot. Mis on natuke palju. Arvestades, et ma ei tee nendest midagi. Ja üldse on see blogimine siin mu hobi, miks ma selle peale raha kulutan? Aga no olen selline veidrik, et kui teha, siis südamest. Kuigi näiteks peegelkaamerat ma küll ei raatsi osta, et blogisse ilusamaid pilte teha, peate minu odava Huaweiga klõpsitud piltidega leppima. 

Siis me läksime Õismäele raamatust pilti tegema. Sest vahel on vaja. Ja selle raamatuga oli justnimelt vaja Õismäele minna. 

Siis ma viisin noored koju ja sõitsin autot pesema. 

Jõudsin koju, kell oli juba viis, tegin süüa, tegin pilte, triikisin pesu, jutustasin oma inimestega ja avastasin kell kaheksa, et terve päev oli nii möödunud, et ma polnud kordagi telerit isegi sisse lülitanud. Üldse mitte teadlikult või meelega, lihtsalt läks nii, et hommikul lugesin kohvi kõrvale raamatut ja ülejäänud päev olin asjalik. Vot, mida raamatute lugemine teeb, lõpuks müün üldse teleka maha. 

Ja kuna ma juba nii koledal teemal nagu raha ja laristamine kirjutan, siis panen siia lõpetuseks pildid minu uutest trenniriietest ka ja tunnistan üles, et Tondi Nike outletist ostsin ja käisin komplekti eest välja 55 eurot. Nüüd ma peaks veel umbes kolm kilo maha võtma, siis äkki mahub selga ka korralikult ja saab kanda.