“Paberloss”

“The Paper Palace”

Miranda Cowley Heller

Tõlkinud Karin Suursalu

Toimetanud Krista Nurm

Kirjastus Helios, 2022

384lk

“Kas minnalaskmine tähendab, et kaotad kõik, mis sul on, või tähendab see, et saad kõik, mida sul pole iial olnud?”

***

Eleanor on teinud midagi kohutavat. Ta on kõige julmemal, alatumal, riivatumal moel reetnud oma lähedasi. Ta on andunud kirele, mis tema sees on aastakümneid elanud ja väljapääsu otsinud. Lõpuks see juhtus. Ta rikkus abielu oma lapsepõlve sõbraga. Nüüd ootab see sõber, et Eleanor jätaks maha kõik, mille nimel on aastakümneid töötanud, oma abikaasa, oma lapsed ja valiks selle teise mehe. Mehe, keda ta on aastakümneid armastanud ja kes on armastanud teda.

Romaan jutustab ühe naise sisemist võitlust südame, kohusetunde, lojaalsuse ja isikliku õnne vahel. See võitlus kestab kakskümmend neli tundi. Ainult, et see lõhenemine on alanud juba palju varem. Viiskümmend aastat varem. Kahekümne nelja tunni sisse mahub kogu perekonna ajalugu. Lugu tugevatest, isepäistest armastavatest naistest. Nende meestest, nende armukestest, nende kallimatest, nende lastest, nende kassidest ja kokteiliklaasidest. See on lugu sellest, kuidas ühildada omavahel naiseks olemist ja emaks olemist. See lugu on armastusest. Sellisest armastusest, mis ei paista üldse armastuse moodi ja ka sellisest armastusest, mis paistab nagu armastus, aga pole seda üldse. Keegi pole ju üdini hea ja veatu, nii nagu pole keegi ka läbi ja lõhki kõlvatu ja õel.

Romaan sobis mulle hästi. Ta oli ühtaegu kerge ja õhuline, jättes lugejale ruumi lüngad täita. Ka rasked, valusad ja ahastavad osad toodi lugeja ette helgelt ja pehmelt. Selles oli nii palju magus-mõrkjat elus olemise ilu. Varajasi hommikuid, kus maailm alles magab, aga loodus juba ärkab, hommikukohvi sametist pehmust, jõhvmadratsi koredat turvalisust, järvevee kleepuvat raskust, rannaliiva kõrvetavat kuumust, sellist sundimatut kõrgklassi, mida oskavad luua ja nautida ainult hingelt rikkad. Selles raamatus esines kogu truuduse spekter, kõik selle varjundid. Lojaalsust oma pere vastu, ka siis kui sa neid kirglikult vihkasid, truudust sõprussuhete vastu, truuduserikkumist, mis ei olnudki lõpuks rikkumine, vaid omal moel lunastus. Eks viiskümmend aastat perekonna lugu ongi täis kõiki tundeid. Ka reetmist, hülgamist, kurje ja hingetukstegevaid sõnu ning pilke. Nagu ma ütlesin, armastus ei näe alati kuigi armastusväärne välja.

***

“On tegusid, mida kahetsetakse tõeliselt. Häda on selles, et seda ei tea enne, kui need on tehtud.”

“Loovusest ja logelemisest”

“Loovusest ja logelemisest”

Jaan Aru

Toimetaja Sirje Nilbe

Kujundaja Martin Veisman

Argo Kirjastus, 2022

288lk

Jaan Aru kirjutab sellest, kuidas areneb loovus, millest see sõltub, mis seda pidurdab ja kuidas seda ergutada. Väga palju juttu teeb ta nutiseadmete pärssivast mõjust noortele, ja mitte enam nii noortele, ajudele. Raamatu teises pooles kirjeldab ta seda, kuidas logelemine, unelemine, uni ja jõudeolek võivad kaasa aidata probleemide lahenduseni jõudmisele. Oma raamatus jagab ta lahkelt nippe ja juhendeid, kuidas enda ja oma laste ajusid stimuleerida. Lohutab lugejaid, et andekus ja geniaalsus on suuresti arendatavad omadused ja pigem raske töö ja järjekindluse tulemus, mitte mingi seletamatu miski, mis mõnel on geneetiliselt kaasa antud ja teisel mitte.

Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Või, teate, ei. See pole õige sõna. Lugemine tekitas tunde, et ma tahaks neil teemadel Jaaniga maha istuda ja arutleda. Vaielda, küsida, et mida ta ikka selle all mõtles, ja tuua näiteid, mis tema arvamusega lahknevad. Lugemise edenedes sain ma osadele oma küsimustele vastused, aga nende asemel tekkisid uued, vastuseta küsimused ja mõtted.

Ja see, mu armsad, on minu meelest suurepärase raamatu tunnus. Et ta ärgitab mõtlema, arutlema, analüüsima ja tekitab isu veel teadmisi omandada.

Näiteks tahtsin ma jubedalt vaielda teemal, et lastele või noortele ei peaks nutiseadmeid kätte andma, kuna nii ei kasuta noored oma aju vaid lasevad nutiseadmel enda eest mõtteid mõelda. Jah, ma olen nõus sellega, et ega nutiseadmete arutu ja liialdatud kasutus ajule just ergutina ei mõju, aga ma ütleks, et päris nii must-valge see ka pole. Minu lapsed on üles kasvanud nutiseadmeid kasutades. Tõsi, mitte küll väga väiksest peale, esimesed nutitelefonid said nad ehk vanuses 10+. Aga ma näen seda, et nende kasutus on hoopis midagi muud, kui paljude keskealiste või vanema generatsiooni esindajatel. Ma ütleks, et mida noorem põlvkond, seda mõistlikumalt ja vastutustundlikumalt nad nutiseadmeid kasutavad. Oma ema põlvkonna pärast on mul palju piinlikum, sest kõik teavitused on maksimaalse helitugevuse peale seadistatud, iga kõll paneb neid kohe telefoni haarama, ka keset seltskondlikku vestlust või pidulikku õhtusööki, rääkimata sellest, et igasugust pahna kõigile kontaktidele hommikust õhtuni edasi saadetakse, et kas sa ikka nägid seda kassivideot, kas polnud naljakas. Ja nagu, ma ei julge öelda ka, et eriti polnud, sest ma olen seda juba 58 korda näinud, aga kui ma ütlen, et oli naljakas, sest ma olen viisakas, siis saadetakse mulle järgmise 24 tunni jooksul veel umbes 58 samasugust videot, mis tähendab, et ma lõpuks pean ikkagi olema ebaviisakas ja paluma, et mind ei spämmitaks. Ja okei, ütleme, et mu poeg ja poja pruut saadavad ka kassivideoid, aga ainult umbes kolm tükki nädalas, mis on ju täiesti mõistlik kogus kassivideoid. Õhtusöögid on meil meeldivad, telefonid on hääletul režiimil ja silma alt ära. Kui keegi, siis olen mina see, kes enne telefoni haarab kui need noored. Miks? Sest nutiseadme kasutamine on nende normaalsus. Nad on kasvanud üles neid kasutades ja nad kontrollivad rohkem seadet, kui seade kontrollib neid. Ja seda ma Jaanile öelda tahtsingi, et kuigi ma olen sinuga nõus, et ega liigne kasutus pole hea, siis anna aega ja vaata, mis juhtub kümne või 20 aasta pärast, kuidas siis on noored arenenud. Sest, nagu me kõik teame, me ise kasvasime üles kuuldes jutte, et mis sa vahid seda telekat, oma aju üldse ei kasuta või mis sa istud seal arvutis, oma aju üldse ei kasuta. Kakssada aastat tagasi räägiti sama juttu raamatute lugemise kohta, et aja raiskamine ja mõttetu meelelahutus. Tänapäeval peetakse raamatute lugemist intelligentsete inimeste tunnuseks. 

Paar mõtet võtan siit endaga kaasa ka. Näiteks see, et luues ei pea jääma ootama voogu (flow). Jah, kui see tuleb, siis on see imeline, lugu rullub iseenesest mu sees lahti ja mina pean vaid hoolitsema selle eest, et ma ta jõuaks üles kirjutada. Aga luua saab ka selleta. See nõuab rohkem keskendumist ja teadlikku pingutust, aga looming toimub siiski. Päris tihti juhtub ka seda, et pingutuse tagajärjel ilmutab end ka voog, mis muidu ehk poleks kohale tulnudki, kui ma ise poleks teda tagant utsitanud. Mina räägin siin küll praegu kirjutamisest, aga see põhimõte kehtib igasuguse loomingulise tegevuse kohta. Lihtsalt alusta ja tee. 

Teine mõte: kogu “Lego” tükke. Ehk kogu infot, killukesi. Kui mingi teema huvi pakub, siis otsi selle kohta võimalikult palju teavet. Mida rohkem tükke, seda kergem on neist midagi uut ja imelist luua. Mõnikord võib samadest tükkidest 50 erinevat lugu luua. Mul on seda pärsi palju olnud. Üks lühike vestlus sõbranna või pojaga ja ma leian sealt mitu blogipostituse seemet. Muidugi see eeldab, et on ka muid killukesi, et lugu voolaks, oleks loogiline ja seotud. Kui tükke on vähe, on ka lugu nurklik ja imelik. Neid lõpetamata juppe on mul mustandites omajagu. Mõni ootab juba mitu aastat, sest ma pole suutnud selle ümber mingit lugu punuda, aga ma tean, et need killud on väärtuslikud ja neist loobuda ei taha. 

Loovuse raamat meeldis mulle rohkem, kui tema esimene “Ajust ja arust”, see oli sisukam, rohkem selgitusi ja põhjendusi. Üht ja teist võiks ette heita, aga need ilmselt minu enda isiklikud kiiksud, seetõttu, las need jäävad kirja panemata. 

“Igatsus”

“Igatsus”

Siiri Julge

Toimetanud Maarja Ojamaa

Kirjastus Eesti Raamat, 2022

220 lk

Äsja ülikooli lõpetanud Karolin saab tööpakkumise Hiiumaa raamatukokku. Kuna Tallinna lärm ja melu on teda väsitanud ning pikaajaline suhe on hiljuti lõppenud, siis tundub see võimalus lausa enneolematu vedamisena. Pikalt kaalumata võtab ta pakkumise vastu ja seab end saarel sisse. Väikses linnakeses end mugavalt tundes, saab ta sõbraks kolleegidega ja naudib esimesi samme iseseisva täiskasvanuna. Lisarõõmu toob talle tema uus tuttav Erik, kellel on lummavad sügavad silmad ja kellega Karolin tunneb end turvalise ning hoituna. Ainult, et Karolin ei tea, et tema uus sõber varjab sünget saladust. Saladust, mis võib neiule elu maksma minna. 

Kerge suvine põnevik. Lihtsalt jälgitav süžee ja mitte liiga palju tegelasi, kes omavahel segi läheks. Tore näha, et kohalikud autorid viljelevad agaralt krimižanrit. 

Ühest küljest autori stiil meeldis mulle, ta kirjutas selgelt ja ühesuunaliselt. Aga kahjuks ei olnud tema karakterid meeldivad ega stabiilsed. Ma ei tea, ehk oli see taotluslik, aga peategelanna ärritas mind eriliselt. Samas, tegemist oli ju noore inimesega, võib-olla oli see teadlik, et ta iga viie minuti tagant meelt ühest äärmusest teise muutis. Alles oli ta sillas sellest, et kool on lõpuks läbi ja ei pea enam tuimalt õppima, ja samas tunneb ta tohutut kurbust sellest, et kool on juba läbi ja tal pole edasisi plaane, oleks ikkagi mõnus, kui saaks veel vähemalt paar aastat õppida. 🤨 Just arutleb pikalt-laialt selle üle, kui väga ta oma sõbrannast puudust tunneb ja kui see siis külla tuleb, hädaldab, et küll on ikka isekas, tuleb siia ja ma pean tema meelt lahutama. 🤔 Keset raamatut saame teada, et peategelane on kunagi maalimisega tegelenud, aga ta ei mõtle sellele viimasel ajal üldse, kui kohe kutsub tema uus tuttav ta endaga kaasa koos maalima. Kuidas ta teadis kutsuda, kui tegelane ise polnud maalimisest rääkinud ega sellele isegi mõelnud mitte? Ühesõnaga, sellised asjad ja neid oli palju.

Ma tean, et ma ei tohiks kohalikke kirjanikke üldse arvustada, sest see pole veel kordagi hästi lõppenud, aga ausalt öeldes kiirustades ja ülejala kirjutamise mulje jättis. Ma arvan, et põhi on hea, teostus vajaks veidi lihvimist. Selliste teoste puhul tekib mul paratamatult küsimus, et millist rolli mängis toimetaja. Parandage mind, kui ma olen valesti aru saanud, aga kas see pole mitte toimetaja töö, märgata selliseid ebakõlasid ja pöörata autori tähelepanu sellele, et kui lõpuks raamat trükki läheb, siis lugeja saab lugeda tervikteost, mitte pooleliolevat projekti? Ja ma ei räägi siin ju praegu ühest või kahest möödapanekust, mida ikka sisse lipsab, ma räägin sellest, et suur osa raamatust jättis pooliku ja lõpetamata mulje.