Kaitstud: Arst – ravi iseennast

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kuidas pärast lahutust uuesti kohtamas käia?

Kevadel kirjutasin ma sellest, et kuigi ma viimased aastad justkui otsin ja ootan uut suhet, siis tegelikult on mul alateadvuses pandud tähtaeg, enne mida ma midagi tõsist algatada ei tahagi. Kirjutasin sellest siin. Kuna see kuupäev tuli ja läks, siis nüüd on ehk paras aeg rääkida lahutusjärgsest kohtingumaailmast. Mitte tingimata omale kogemusele tuginedes, sest noh, sellega oli mul täiesti napakas lugu ja eks ma kunagi selle ka teile toon, aga üleüldiselt, lugedes teiste lugusid ja psühholoogide soovitusi, siis mulle näisid vahvad mõtted. Ja eks need on üsna universaalsed tõed, olenemata sellest, kas olete lahutatud või veel mitte.

1. Ära hakka kohtamas käima enne, kui lahutus on jõustunud. Siin ma pean tunnistama, et mina eksisin selle reegli vastu. Kuigi ma otseselt ise ei otsinud kedagi, siis Nipernaadiga kohtusime me umbes kolm kuud enne lahutuse ametlikuks kuulutamist. Eks meil oli ka teisi takistusi, aga üks tema hirmudest oli see, et ehk võtan ma teda kui üleminekupeikat. Aeg on oluline. Aeg taastumiseks, enese leidmiseks, rahu tegemiseks. Hea oleks võtta vähemalt üks aasta selleks, et eelmisest suhtest üle saada, enne kui uut alustada.

2. Küsi endalt, kas sa ikka otsid kaaslast õigetel põhjustel. Kui vastus küsimusele “miks” on see, et soovid üle saada valust, üksindusest või vihast, siis pole sa ilmselt tegelikult valmis veel uueks suhteks. Kui vastus on see, et sa tahad uut suhet rohkem, kui sa seda vajad, siis on see märk, et oled valmis taas kohtingumaailma naasma. Kohtamas käimine eeldab teatud haavatavust, ebakindluse taluvust ja soovi kogeda emotsioonidespektri erinevaid varjundeid, selleks et luua uusi positiivseid kontakte ja suhteid.

3. Sea mõistlikud eeldused. Ära eelda, et esimene suhe abielusadamasse sõuab. Naudi kohtamas käimist. Ole valmis selleks, et uues suhtes on uued väljakutsed, mida sul eelmises suhtes polnud. Ära võrdle uut partnerit oma eksiga. Uus suhe on jätkusuutlik, kui oled õppinud ennast paremini tundma.

4. Ole oma mineviku kohta aus. Tõde sinu elu, huvide, laste ja väärtuste kohta tuleb varem või hiljem nii ehk naa ilmsiks. Ja sa ju tahad leida inimest, kellele sa meeldid enda pärast ja kes jagab su huve ning väärtushinnanguid, eks ju?

5. Ära kiirusta. Õpi uut inimest võimalikult hästi tundma, enne kui suhtesse sukeldud. Tehke koos erinevaid asju. Vestelge sageli telefoniteel. Kaasake tegevustesse ka sõpru. Sõbrad tunnevad meid paremini ja pole kallutatud emotsioonidest. Nad võivad meie tähelepanu pöörata väljavalitu iseloomujoontele, mida me ise tunnete tuhinas ei märka, või ei soovi märgata.

6. Ole valmis, et emotsioonid hakkavad üle ajama. Sest nad hakkavad. Sa võid tunda väga palju erinevaid emotsioone: süüd, erutust, ärevust. Luba endal neid emotsioone tunda. Ole enda vastu kaastundlik ja kannatlik. Kuula oma sisetunnet. Pea meeles, et on täiesti normaalne tunda nii tujusid kui tundeid ja sa oled õnne väärt.

7. Tea oma prioriteete. Mõtle sellele, et mis on sinu jaoks partneri juures oluline. Sama tähtis on mõelda ka sellele, mida sa absoluutselt ei aktsepteeri. Nii võid kohe alguses ebasobivad kandidaadid kõrvale heita ja oma aega säästa.

8. Oota enne kui tutvustad uut partnerit oma lastele. Kui tutvustad silmarõõmu liiga vara, võib see laste jaoks olla segadust, ärevust ning muret tekitav. Veendu esiteks ise, et tegemist on tõsiseltvõetava suhtega, enne kui tutvustad teda oma lastele. Kui seda teed, siis kinnita oma lastele, et nad on jätkuvalt sinu elus esikohal. Ka lapsed võivad tunda ärevust, viha ja kurbust uue suhte pärast. Julgusta neid esitama küsimusi ja väljendama oma hirme.

9. Arene edasi. Ükski suhe pole täiuslik ja suhted, mis kestavad, nõuavad pühendumist ning tööd. Ravi oma haavu ja tõmba ligi terveid inimesi.

10. Mis kõige olulisem – usalda oma sisetunnet. Kui sul tekib mõne inimesega ebamugav tunne, siis liigu edasi. Ära karda lõpetada suhtlus inimesega, kes paneb su sees häirekellad helisema. Ole ettevaatlik inimese suhtes, kellel on kombeks kõiges oma eksi süüdistada.

Pärast lahutust olin mina tükk aega väga katki ega tajunud oma väärtust. Päris siiralt arvasin, et kes mind ikka tahab. Vahel arvan ikka veel nii. Kahjuks on ka ühiskonnas juurdunud suhtumine, et lahutatud naine on kuidagi vähem väärt, praak, “pagasiga”, meeleheitel jne. Seetõttu näib kohane siia ära tuua ka mõned ilmselged plussid, mis lahutusega kaasnevad. Meeldetuletuseks endale ja tähelepanemiseks kahtlejatele, sest mis ei tape teeb tugevaks, teate ju küll.

1. Lahutatud naine haldab oma finantse paremini. Olen vist ka varem seda korra või paar maininud, et minu materiaalne olukord läks pärast lahutust palju paremaks. Palju. Ühel hetkel olin ainult mina vastutav kõigi sissetulekute ja väljaminekute eest. Ja see aitas eelarvet palju paremini planeerida. On olnud ka keerulisi hetki, aga suures plaanis on lahutus minu majanduslikku mõtlemist kõvasti arendanud. Ka mu ämm mainis, et see poolteist aastat, mis ta üksi elas pärast esimest abielu, oli tal parim materiaalne staatus. See, et lahutatud naised on kõik väljas selle peal, et endale uus “suhkruissi” vms leida, on klišee, millel pole alust. Isiklikult mina isegi natuke kardan uut suhet just selle sama nüansi pärast, et kas ja kuidas uuesti ühise rahakotiga harjuda ja kas ma olen valmis loobuma oma finatsiseseisvusest.

2. Lahutatud naine on suhetes parem. Lahutus õpetab seda, millist partnerit me tegelikult enda kõrval näha soovime. Me õpime ennast paremini tundma ja oskame oma soove paremini väljendada. Tagantjärele näen ma paljusid asju palju selgemini. Vigu, mida mina tegin. Kuidas ma kaotasin ennast suhtesse, oskamatust oma soove ja muresid väljendada. Ma olen oma loomult väga pehme ja ma ei salli konflikte. Seetõttu on mul nõrkus “kodurahu” huvides suu kinni hoida ja teha seda, mida teine soovib. See võib tunduda hea omadusena, aga aja jooksul tekitab see teisi probleeme. Niisiis, lahutus on mulle õpetanud isekust, seda head isekust.

3. Lahutatud naine/mees on kodutöödes osavam. Kõike mida varem tegi teine partner, tuleb pärast lahutust endal tegema õppida. Olen seda näinud kõrvalt, kuidas paljud naised on õppinud trelli ja haamrit kasutama. Mina olen õppinud googeldades kõige soodsama töömehe telefoninumbri üles leidma.

4. Lahutatud naine on tööalaselt edukam. Lahutus sunnib naisi mugavusstsoonist välja tulema. Mina olin enne lahutust kümme aastat täiskohaga koduperenaine. Jah, oli väga hirmus. Aga samas ka väga positiivne ning hinnaline kogemus. Praegu olen ma sujuvalt jõudnud uuele mugavustasemele ja naudin seda palju rohkem kui toda eelmist. Juba see, et haarad ohjad ja teed oma parima, kasvatab eneseteadvust ning -hinnangut.

5. Lahutatud naised on edukamad lapsevanemad. Kuna kurnav suhe on seljatatud, siis on rohkem aega ja energiat oma lastele pühenduda. Ka selle punktiga suudan suurepäraselt samastuda. Suhe lastega muutus palju lähedasemaks ja kodune elu rahulikumaks, kuna olid ainult ühed reeglid, mitte nii, et lapsed käisid mõlema vanema vahel endale sobivamat lahendit välja nuiamas. Meil olid lisaks muule ja kultuurilistest erisustest tingitud lahknevused kasvatusmeetodites ja juba see tekitas suurt stressi. Ise eelistan pigem autokraatliku kasvatusmeetodit, eksabikaasa aga toimis vabakasvatus printsiibi lipu all. Ma ei ütle, et üks on hea ja teine halb meetod, ma ütlen, et kuna need olid niivõrd erinevad, siis see lõi pingeid ja oli raske meile ning lastele. Praegu on selge – minu kodus minu reeglid, isa juures isa.

6. Lahutatud naistel on parem tervis. Paljud teadusuuringud kinnitavad, et abielus inimesed elavad kauem, kui vallalised. Teisest küljest aga mõjub halvas kooselus kogetud stress hävitavalt. Isiklikust kogemusest võin välja tuua, et pärast lahutust hakkasin tunduvalt tervislikumalt toituma ja ka trenn tuli mu ellu alles pärast lahutust.

7. Lahutatud naistel on paremad sõprussuhted. Lahutus näitab, kes su tõelised sõbrad on. Minu sõpruskond on päris korraliku muutuse läbi teinud. Ma ei saa öelda, et oleks olnud palju vastikuid inimesi, oli, aga mitte palju. Pigem ma tunnen, et mul pole enam kohustust suhelda inimestega, kellega ma tegelikult suhelda ei taha. Jah, arvuliselt on mul sõpru vähem, aga need kes on, on seda kvaliteetsemad.

Vaadates seda nimekirja võib tekkida küsimus, et kui naise elu pärast lahutust nii palju parem on, siis milleks üldse uut kaaslast otsida? Noh, see põhjus on lihtne. Me ei vaja uut meest, me tahame. See on teadlik valik, sest me oleme terveks ravinud oma haavad ja me teame oma väärtust. Me teame, mida me suhtesse toome ja mida pakume. Ja me oleme hea meelega valmis seda kõike väärt mehega jagama.

Kindlasti on kusagil netiavarustes ka info kõikidest toredatest boonustest, mida kogevad lahutatud mehed. Jäägu see iga huvilise enda avastamiseks.

Algallikas: https://www.goodhousekeeping.com/life/relationships/a26537409/dating-after-divorce-tips/
ja
https://www.goodhousekeeping.com/life/relationships/a37108/ways-divorce-makes-you-a-better-person/

Võimumängud

Taas on aeg ette võtta õpetajad ja halada haridussüsteemi üle. See on muidugi selline libe tee, sest ühes küljest ma tegelikult väga hindan meie haridust. Et meil on võimalik tasuta koolis käia ja haridust omandada. Ja need, kes vabatahtlikult õpetajatena töötavad ongi minu meelest väga tublid ja erilised inimesed. Aga teisest küljest tundub mulle, et kool on ääretult ebaõiglane koht ja soosib väheseid. Ning ega ta pikas perspektiivis ka midagi ei näita. Sageli on elus nii, et need kes koolis olid väga edukad, ei pruugi seda hiljem elus olla ja need, kes koolis pidevalt õpetajatele pinnuks silmis olid, on need kes hiljem maailma muudavad. Aga noh, kõike seda te teadsite juba minu ütlematagi.

Niisiis alustas Kärbes sel aastal neljandat klassi. Neljas klass on ülemineku klass, kus ühe aineõpetaja, kes on samas ka klassijuhataja, kaitsva tiiva alt, lendab kümneaastane jõnglane laia ilma uute õpetajatega piike murdma. Ma kartsin seda üleminekut väga. Kärbes on mul üldse selline, kellele muutused ei istu. Olin valmis selleks, et kutt hakkab kooli vältima, tal tekivad õpiraskused ja käitumisprobleemid. Jah, hinded on mõnevõrra langenud ja märkusi on ka e-koolis rohkem, aga suures plaanis on ta minu meelest päris kenasti hakkama saanud. Mingit tõrget kooli minemise ees ma pole täheldanud ja pole kuulnud ka lugusid halbadest õpetajatest või klassikaaslastest.

Noh, seda minu õnne mulle kauaks ei lubatud. Helistas ühel pärastlõunal uus klassijuhataja ja siis ma jälle kuulsin kui võimatu laps mul on, kuidas ta tundi segab, kaasa ei tee, lollitab ja ähvardab endal veene lõigata. Õpetaja kutsus kooli vestlusele. Läksin.

Kuna meil on see igaaastane teema, siis olen ma juba üle kooliuksepaku astudes rünnakuvalmis. Selline tuuleveskitega võitlemise tunne on alati sees. Igal aastal on copy-paste sama jutt ja ilma nähtava tulemuseta. Kõik see kena jutt, et iga laps on tähtis ja õpilasepõhine lähenemine on kõik üks suur jura. Ma isegi ei süüdista, ma ei eeldagi mingit erikohtlemist, ma tean ju et nad on seal kõik ületöötanud ja ülekoormatud. Aga milleks siis üldse raisata üksteise aega ja närve mõttetute tühjade juttude peale? Mingem igaüks oma koju, võtkem klaas veini ja mõelgem, et täna ma ei löönudki kedagi maha ja keegi ei löönud mind, suures plaanis edukas päev!

Igatahes, sain jälle teada kuidas mu laps on paha-paha. Et mis teil seal kodus toimub ja kuidas ta vendadega läbi saab? Noh, andestage, lugupeetud õpetaja, nii palju kui mina tean, siis kaklevad nii, et maa must. Ei, minu meelest see pole probleem. Üsna tavaline on see, et vennad-õed kaklevad. Ei, ml on ka õde ja meie küll kunagi ei kakelnud, seega kaklemine pole normaalne. Noh, järelikult oli teil tropp ema, ja pidite õega kokku hoidma, normaalses peres lapsed kaklevad oma vanemate tähelepanu pärast. Aga miks nad kaklevad, kas nad ei saa piisavalt tähelepanu siis või? Eem, ma olen nelja lapsega üksikema, loomulikult nad ei saa piisavalt tähelepanu! Vangutavad pead. Vaikne hukkamõist, et mis mõttes sa siis saad sada last, kui tähelepanu ei suuda kõigile nii palju jagada kui nad seda vajaksid. Ja mis on siis teie ettepanek, et ma tulen töölt ära ja valvan neid pärast kooli ning öösel kui magavad, siis lähen stripiklubisse leivaraha teenima või? Öelge palun mulle, kas Kärbsega on tegelikult päriselt ka mingeid probleeme? Kas ta on agressiivne, ei tee koostööd, ütleb halvasti või on kuidagi teisiti antisotsiaalne? Ee… ei seda ei ole. Aga ikkagi tundub, et tal on väga madal enesehinnang ja seetõttu peaksite temaga minema psühholoogi juurde. Ja mida see psühholoog teeb teie meelest? Mul on terve elu olnud ebaterve enesehinnang, kuidagimoodi saan eluga hakkama, kuhu te mind seetõttu saata tahate? Psühholoog aitab. Arvestades, et Kärbes läheb uute inimeste, kohtade ja olukordade puhul täiesti lukku, siis kuidas teie meelest peaks võõra psühholoogiga rääkimine teda aitama? Aga minge temaga koos, saate ise ka abi! Ma saan aru küll, et te hirmsasti tahate vastutust enda pealt mõne teise kaela veeretada, aga ma olen Kärbsega käinud nii psühholoogi kui psühhiaatri juures, ta on täiesti normintellektiga tavaline laps, tal pole käitumisraskusi. Jah, tal võtab uute olukordadega kohanemine aega, aga ta saab hakkama. Ta pole ohtlik ei endale ega teistele. Ta on ehk tundlikum, kui poisid üldiselt, aga ma ei näe et see mingi iseloomu viga on, mida peaks “väljaravima”. Ehk loote klassis lapsele turvalise õhkkonna, kus ta  end hästi tunneb ja suudab ka õppetööle keskenduda. Kodus on tema see, kes käib mööda korterit mul oma õpikutega järgi ja tahab õppida. Miks ta koolis pole nõus isegi õpikut kotist välja võtma? Mis teil siin toimub?

Tund aega istusin ja kuulasin kui jube laps mul on ja kui kohutav ema ma olen. Kui ma palusin, et poiss tagumisest pingist esiritta istuma pandaks, siis vaadati mind tummalt mitukümmend sekundit ja küsiti, et miks tal peaks olema tagapingis raskem keskenduda. Siiralt, sel hetkel tekkis mul soov seda inimest raputada. Kui mina kolmkümmend aastat tagasi koolis käisin, siis küll õpetajad teadsid, et õpilased, kes sahkerdavad ja kellel on õppimisega keerulisem, pannakse esiritta istuma, ja nüüd see, kes enda sõnul on 36 aastat õpetajana töötanud küsib mu käest täiesti siiralt, et miks peaks lapsel tagapingis olema keerulisem tundi järgida, siis mul pole enam mitte midagi selle peale kosta. Ääretult vastumeelselt mulle lubati, et nad püüavad ta panna ettepoole istuma.

Ma ei tea mis selle kohtumise mõte oli. Väideti mulle küll, et kõik on lapse heaolu silmas pidades, aga minule tundus, et olen kahe tähtsa ja haritud inimese rünnaku all. Jäi mulje, nagu ma oleksin viimane narkomaan ning paadialune, kes absoluutselt oma lastest ei hooli. Õppejuht ütles viimase lausena mulle, et kohe on näha, et nemad õpetajaga hoolivad minu lapsest rohkem kui ma ise. Mul oli kohutavalt keeruline sel hetkel talle jalaga mitte näkku anda. Tänasin kohtumise eest ja lahkusin.

Praegu istun ja mõtlen, et mida ma peaksin tegema? Saatma kirja direktorile, et see pole normaalne suhtumine? Esimesest klassist peale olen ma pidanud Kärbse eest võitlema. Esimesel kohtumisel klassijuhatajaga neli aastat tagasi, soovitati mul Kärbes panna Ristiku erikooli. Ja miks? Jah, ta on veidi aeglasem kui teised, aga tal on täiseti keskpärased hinded. Ta ei käitu halvasti. Ta läheb igal hommikul rõõmsalt kooli ja me õpime temaga igal õhtul kõik asjad ära mis e-koolis õppimiseks on antud. Tõsi, mõnikord kulub sellele mitu tundi, aga me teeme kõik ära. Ta on mitmes aines puhas viieline. Kui ma võtan arvesse kõike seda, mida see väike inimene on juba pidanud oma elus läbi elama, siis ta on absoluutselt minu kangelane, et ta nii hästi on hakkama saanud. Õpetaja ütleb mulle, et rohkem positiivsust. Noh, aga äkki siis ei kirjuta mulle iga päev nelja pasiiv-agressiivset märkust e-kooli, millele mul pole võimalik omapoolset vastust anda? Või kelle vastu me peaks positiivsed olema? Kas mitte lapse? Miks me peame tulema kokku pärast tööpäeva ja hakkama üksteisele kohta kätte näitama? Kuidas Kärbsel sellest parem hakkab? Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen teinud omalt poolt kõik, et Kärbes koolis toime tuleks ja hakkama saaks. Mul ei ole rohkem võimalik midagi teha. Kas kool ei võiks omalt poolt ka üht sammu teha, et lapsel oleks hea?

Kärbsele rääkisin kodus, et ärgu muretsegu, see on ainult mõni aasta veel, varsti on kool läbi ja pangu tähele, et päriselu on palju normaalsem ning kedagi ei huvita tulevikus, et mis sa neljanda klassi matemaatika tasemetöö hindeks said.