Häirekellad

Teate kuidas elu on bukett reeglitest mida järgida? Millises olukorras mida teha ja mida mitte? Kuidas käituda tööintervjuul, Vabariigi aastapäeva vastuvõtul ja esimesel kohtingul. Ja siis vahel on hea neid reegleid natuke rikkuda. Aga mitte liialt.

Näiteks ei tasu kunagi võtta vastu kohtingukutset samaks õhtuks, ega nädalavahetuseks. Halb mõte. Jätab mulje, et muidu passid kodus ja ainult ootad, et keegi tuleks ja su meelt lahutaks.

Teiseks, mitte iial ära nõustu sellega, et sulle tullakse järgi. Mitte esimesel korral. Sest, kes teab mida ta sinuga teeb ja kuhu viib. Minna oma sõidukiga, ühistranspordiga või taksoga.

Kolmandaks, kui sa siiski mingil arusaamatul põhjusel nõustusid sellega, et sulle tullakse järgi, siis vaata, millega sulle järgi tuldi. Kui see on valge pimendatud klaasidega kaubik, siis ära istu sisse. Sealt sa enam eluga ei pääse!

Neljandaks, kino on kõige halvem võimalikest kohtinguvariantidest. Kino on siis okei, kui te juba tunnete teineteist, aga esimesed kolm kohtingut võiksid toimuda nii, et on võimalik inimesega suhelda, ta nö üle vaadata.

Viiendaks, kui siiski kino pakutakse, siis uuri järgi, mida sa vaatama lähed. Sest kui sa seal juba oled ja asjad kisvad üsna piiri peale, siis on küllalt ebamugav. Jalga lasta. Üldiselt soovitaks, et veidrad Rootsi õudukad on žanr mida võiks vältida.

Kuuendaks, ära räägi oma eksist. Ükskõik kui head suhted sul temaga on. Õieti, mida paremad suhted sul temaga on, seda vähem sa peaksid temast rääkima.

Seitsmendaks, kui sa siiski kiusatusele vastu ei suuda panna ja räägid oma eksist, siis ära räägi sellest, et sa oled oma eksile rääkinud käesolevast kohtingust. See saadab välja terve leegioni valesid sõnumeid.

Kaheksandaks, soovitaks ka horisontaalsetest ja tantristlikest võimlemisharjutustest rääkimist vältida. Vähemalt esimesel kohtingul. Sellel teemal pole võimalik neutraalselt rääkida. Ükskõik mida ka kumbki teist ei ütleks, see on kummaline ja väär.

Üheksandaks, kandke mugavaid jalanõusid, milledes on võimalik kiiresti ja kaugele joosta. Just in case.

Aga kui te otsustate neid soovitusi eirata ja koos nendega kaasnevaid häirekellasid, siis teil võib olla ootamatult tore õhtu. Või siis leiate end Männiku karjääris lõhkise koljuga, suu jäätunud liiva täis.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Minu Soonlepa

No vot seda kadakalõhnalist ja kuivatatud lestakala maitselist maiuspala, olen ma suure põnevusega oodanud. Teadagi miks. Isekusest. Mul on raamatus kirjeldatud paigaga side.

Eestimaal on üks küla, mis on mulle armsam, kui teised samasugused Maarjamaa külad. Kunagi kuuekümnendatel sündis selles külas mulle kallis inimene. Hiljem, kaheksakümnendatel, oli ta nii lahke, et lubas ka mind seda küla tundma õppida. Oi, ja kuidas ma õppisin. Nagu laps, avatud meele ja silmadega. Õppisin tundma kive ja kände, kadakaid ning muulukaid. Õppisin jumaldama peenikest mereriba, mida siis veel mäepealsest talust näha oli. Õppisin hindama pilvi, mis tõid värskendust kuumal suvepäeval ja kastet, mis hommikuti pahkluud naljakalt kõditama ajas. Aga kõige enam õppisin armastama oma vanaema.

Minu vanaema oli karm ja otsekohene naine. Karm oli ta peaasjalikult seetõttu, et elu oli raske. Ta oli kümnes laps tosinalapselises peres. Tööd tuli tol ajal teha kõigil kes vähegi kaela kandsid. Selle suure tööga ta oma tervise tuksi keeraski. Mäletan kui Mamma (nii kutsuti teda perekeskis) rääkis, kuidas ta noore teismelise neiuna oli tagakambris põlvitades palunud Jumalalt surma. Valud olid noorel naisel nii suured, et surm näis tervitatav väljapääs. Õnneks olid Jumalal temaga teised plaanid. Kuigi tervis oli tal alati vilets, sai ta kõigega hakkama. Pidas talu, oli kolhoosis brigadir ja sai lapsedki tehtud ning üleskasvatatud. Ja mind hoidis ta ka, olin ju ikkagi tema kõige esimene lapselaps.

Memm õpetas mulle paljusid asju. Õpetas jälgima loodust ning loomi. Aga kõige rohkem õpetas ta mind tööd tegema. Ja tööd oli palju. Tuli peenraid rohida, kanu toita, piima kurnata, marju korjata ja heina teha. Ma arvan, et heinategemine ongi mul kõige eredamalt mällu söövitatud. Sest seda oli nii jõhkralt palju. Kombain niitis, aga kaarutada tuli käsitsi. Ja seda ikka oli. Esiteks oli seda hektarite kaupa ja teiseks, seda tuli teha mitu korda päevas ja nii ikka mitu päeva, enne kui tuli pakkimistraktor ja kuiva heina rullidesse pakkis. Siis oli järgmine samm rullidest heina lahti pakkimine ja laka peale laiali viskamine. Mehed viskasid kuhjad üles laka peale, naised ja neitsid viisid selle laka nurka ja lapsed tallasid heina madalamaks, et ikka võimalikult palju teda sinna mahuks. Aga sellele lisaks oli veel väiksemate aasade pealt vikatiga niitmine, kaarutamine (juudas, kuidas ma seda vihkasin!) ja lõpuks kokaks tõstmine. Ja veel kirsiks tordil tuli heinamaa rehaga üle käia, et iga viimane kui roots kokku riisuda ja lauda pööningule toimetada.

See oli armastus-vihkamis suhe. Ühest küljest, tahaks ju ikkagi puhata ja mängida, rannas hullata ja raamatuid lugeda. Teisalt, rahuldustunne, mis tuleneb füüsilise töö tegemisest on kirjeldamatult mõnus. Aga kõige rohkem hindan ma seda, et Mamma õpetas mind elus igasuguste tööde ja olukordadega hakkama saama. Ta ei olnud enesehaletseja või vinguviiul. Jah, elu ei olnud talle soodsaid kaarte jaganud, aga see polnud kunagi takistuseks. Vanaema õpetas mulle, et kõva tööga ja tänu headele suhetele teiste inimestega on võimalik oma saatust muuta. Me ei saa muuta olukordi, aga me saame muuta oma suhtumist. Ja et õnn ei ole lõpp-peatus vaid teekond.

Niisiis selliste kõrgete ootustega asusin ma Mae raamatut lugema, mis oli meil suguvõsas juba osad tegelased tagajalgadele ajanud ja ähvardavad pilved tulevase suguvõsa kokkutuleku kohale kogunud.

Salakaubavedu

Ühel õhtul, kui väljas oli juba suur öö saabunud, veeres vaikselt sahisedes minu akna alla tumedate klaasidega Auto. Selline soliidne, ilusate suurte hõbehallide velgedega. Avanes juhipoolne uks ning välja libises Adi dressides mehemürakas. Jalas koletossud ja tihedalt ümber kerelihaste liibumas wifebeater T-särk. Kaelas rippumas pöidlajämedune kuldkett. Mees viskas kiire altkulmu pilgu ümbrusele ja minu õnn, et ta mind aknal ei näinud. Tõmbas käega läbi siilisoengu ja sülitas läraka sülge asfaldile.

Seisis tähtsalt auto kõrval ja kulistas energiajooki. Heitis aegajalt närvilisi pilke sõiduki pagasniku suunas ja näppis oma nutitelefoni. Iga minuti möödumisel muutusid närvilised pilgud tagaluugi suunas aina tihedamaks ja ma juba jõudsin mõelda, et tal seal mõni kinniseotud tütarlaps vedeleb.

Keegi helistas talle. Kõne oli lühike. Ilmselt stiilis: “Kotkas on maadunud.” “Pistrik lähenemas.” Kõne lõppedes asus noormees lõpuks pagasiluuki avama. Ajasin kaela eriliselt pikaks, et ennast kardinate tagant mitte paljastada. Pagasniku tuli läks põlema ja seal see oli. Salakaup. Odav Läti alkohol.

Mees tõstis paar kasti õlut tänavasillutisele ja hakkas hoolega pagasniku külge sõrmega nühkima, ju ta avastas sealt mõne pleki, mis oli autot küürides kahe silma vahele jäänud. Peagi ilmus ka “ostja”. Tühja titevankriga. Ladus oma saagi vankrisse, viskas kastidele roosa tekikese peale, vahetas Mehega mõne vaoshoitud lause, surus kätt ja kadus öhe.

Mees käis veel ümber Auto, luges kaste kokku, paigutas neid pagasis ümber ja tegi telefonikõnesid. Toksis tossuninaga rehve ja kükitas mõned korrad esistanget uurima. Tõstis paar kasti alkoholi tänavale ja heitis uuriva pilgu pagasiruumi. Mingi pleki leidis sealt veel. Niisutas keelega pöialt ja hõõrus kulmukortsutades pakiruumi kangast. Sulges lõpuks pehme plaksuga tagaluugi, haaras kastid sülle ja kõndis minema.

Hommikul polnud ei autot ega Meest. Oli ta seal üldse, või nägin ma und?