Elementaarne, Watson!

Naljakas, kuidas mõni asi, mis meile on elementaarne, ei ole seda teisele kohe üldse mitte. Näiteks hommikune hambapesu, tuttava teretamine, maksude maksmine. See on nii loomulik, et ma üldiselt isegi ei mõtle, et kusagil on inimesed, kes seda ei tee või teevad ainult siis, kui neile seda eraldi meelde tuletatakse.

Lastele peab meelde tuletama. Viisakus ja kombed ei ole geneetiline, see sõltub kasvatusest.

Nädalavahetusel nägin juhuslikult pealt situatsiooni, kus kaks inimest – mees ja naine – väljusid majast ja istusid autosse. Tee oli väga libe ja neil mõlemal oli raske tasakaalu säilitada. Seda enam riivas mulle silma, et meesterahvas ei toetanud naist, ei avanud talle autoust, vaid vaatas, et ise kiiresti autosse saab. See oli väga piinlik. Minu jaoks väga piinlik. Antud situatsioonis ei ole isegi oluline, kas see naine oli tema ema, õde, tütar, elukaaslane või ämm. Minu jaoks on elementaarne, et sellises olukorras ulatab meesterahvas käe ja toetab naist.

Ja siis ma mõtlesingi, et kas see on elementaarne ainult minu ja väheste üksikute jaoks, ning enamik peab seda juba millekski erakordseks?

Näiteks pean ma elementaarseks ka seda, et mees avab naisele ukse ja laseb ta enne uksest sisse. Sõidukisse sisenedes see sõltub veidi kontekstist ja ega ma päriselt autoukse juurde seisma ei jää ootama, et mulle uks avataks. Aga näiteks, kui me istume taksosse, siis ma küll eeldan, et mees teeb ukse mulle lahti, aitab mu sisse, sulgeb mu järel ukse, läheb ümber auto ja istub teiselt poolt taksosse. Liiga palju tahetud? Ma ei arva. Samuti on minu jaoks normaalne, et mees aitab mul mantli seljast ja pärast ka selga tagasi. Ja tänaval liigeldes ulatab mulle toeks oma käsivarre.

Siinkohal ma pean rõhutama, et ma ei räägi üldse kohtingustsenaariumist, vaid igapäevasest käitumisest. Loomulikult ei eelda ma, et mu ülemus igal hommikul mul mantlit seljast ja õhtul selga tagasi aitaks, või me kinnistuterritooriumil käsikäes peaksime ringi kõndima, aga oma lapsi ma küll õpetan, et kui me koos kuhugi läheme, siis nad annaksid mulle toeks oma käsivarre, sest ma liigun kontsadel ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui mul on millelegi toetuda.

Kohtingutel on minu jaoks elementaarne, et mees maksab. Lööge või visake millega iganes, aga nii on. Asi ei ole selles, et ma seda endale lubada ei saaks. Saan ja olen lubanud. Tavaliselt ma lähtungi sellest, et mina maksan. Ma ei jää ootama seda ebamugavat hetke, kui tuuakse arve ja siis vaadatakse üksteisele otsa, et kes nüüd arve võtab või kas teeme pooleks või mis juhtub. See on nii inetu ja vastik, et ma pigem juba maksan ise. Ja olengi seda teinud. Harva. 99% kordadest on mehed kellega ma koos olen olnud minust kiiremad ja ei tekigi üldse mingit ebamugavat situatsioonikoomikat. Ühel korral kõikide aastate jooksul, kui ma olen deitimas käinud, on olnud olukord, kus ma esimesel korral maksin ise. Olin kiirem. See ei olnud probleem. Probleem oli see, kui järgmisel korral sama mehega lasi ta mul uuesti ise kogu arve maksta. See oli meie viimane kohting. Meesterahvas oli väga kohkunud ja üritas teada saada, et mis mu meelemuutuse põhjus oli. No kuidas sa seda ütled, et kle, sa ei teinud mulle välja ja sellepärast ma ei taha sind näha? Mees ise oli veendumusel, et miski tema välimuses hakkas mulle vastu. No jah, las arvab. Põhimõtteliselt ju vahet pole. Kombed on sama sügavale meie sisse juurdunud nagu mõni füüsiline eripära.

Mõni, kellega olen seda teemat arutanud, on arvanud, et ajad on muutunud ja seetõttu pole paljud minu jaoks elementaarsed asjad sugugi enam enesestmõistetavad. Naised soovivadki võrdsust ja ise maksta, neil on ebamugav kui neid kõndides toetatakse või uksi avatakse ja sellepärast on mehed kohanenud ja ei tee enam neid asju. Ma vaidlen vastu. Kirglikult. Näiteks igal nädalal, kui käin jõusaalis, leidub vähemalt üks mees, kes mulle ukse avab. Enamik nendest on nooremad kui mina. Ka kohtamas käies eelistan endast nooremaid. Pigem näen mina asja nii, et kui mees ei taha sellist elementaarset hoolivust ja viisakust oma kaaslase vastu ilmutada, siis vabandusi leiab ikka. Ja kui ta siiralt seda tahab, siis leiab alati ka võimaluse selleks, ilma et kellegi väärikust riivataks. Nii lihtne ongi, elementaarne!

*Pildistas Ivo Eggi

Tere!

Kõndisin mööda teed, pea omi mõtteid täis. Maailm mu ümber hall ja kõle. Taevast sajab üksikuid niisekid lumelärtsakaid ja tuul tuuseldab neid nagu kuri lasteaiakasvataja sõnakuulmatuid lapsi. Inimesed kõnnivad vastu, samuti oma mõtetega. Sikutavad salli näo ette, et ülemeelikud lumehelbed silma ei tikuks. Vaatavad sust läbi ja mööda. Kui üldse vaatavad su poole. Peamiselt vaadatakse ikka enese ette, et kuhu jalg astub. Kaks ehitajat kõnnivad ja räägivad omavahel trennist, vist. Üks ütles teisele, et teeb jõusaalis jalatõsteid. Äkki endine baleriin? Sest mis tõsteid ta seal jalgadega jõusaalis muidu teeks? Naljakas, mõtlen, kui ma ise trenni ei teeks, ei saaks ma üldse aru, et ta ennast kohtlaselt väljendas.

Puiklen lompidest mööda ja üle, kui ühtäkki öeldakse mulle sügava baritoniga “Tere!”. Mõningase kõhklusega ütlesin “tere” kenasti vastu. Ma olen viisakas niimoodi. Noormees kõndis ruttaval sammul edasi, aga mina jäin seisma. Pöörasin end ümber ja vaatasin talle järele. Kena noormees oli. Habemega. Tagant polnud ka paha. Ainult, et miks ta mulle “tere” ütles, sellest ma küll aru ei saanud.

Seisin seal tänavanurgal ja mõtlesin, et kes see küll oli? Inimesed möödusid minust ühelt ja teiselt poolt, aga nad isegi ei pahandanud, et ma neil teed takistan. Läksid must mööda, nagu ma oleksin vältimatu teetakistus. Aga mina vaatasin ikka veel teed, kuhu kadus kena teretav noormees. Kas ma peaksin teda tundma? Kust kohast? Mida ta üldse mõtles, kui mind teretas? Mida ta minust tahtis? Kas ma meenutasin talle kedagi? Kuidas ma üldse kedagi meenutan oma rõveda vettinud tööjopega, mille kapuuts on sügaval silmade kohal? Päris ebameeldiv tunne. Noh, kui keegi, kes justkui teab sind, aga sina ei tea kes see on. Ja sa mõtled, et kas see oli eksitus? Või mis toimub? Samas, ikkagi kena oli. Ja ma ju kaeban alatasa, et keegi mulle tere ei ütle, ei kenad ega need teised. Võiksin lihtsalt nautida seda, et keegi vaevus mulle tere ütlema. Aga äkki ei öelnudki mulle? Äkki seal oli mõni veel, aga kuna ma olin nii sügaval oma mõtetes ja nägin ainult kena habemega, pikka tumedapäist meest, siis ei märganud enam midagi enda ümber. Sest, noh, kui ma oleksin temaga varem kohtunud, siis küll ma teda mäletaks, selle peale võib mürki võtta. Oh, aga äkki oli mõni blogilugeja? Sest ma olen aru saanud, et isegi mõned mehed loevad blogisid. Ja lo and behold, isegi minu lugejate hulgas on mehi! Seega, kes teab, äkki?

Vahel, kui mõni võõras on jäänud andunult minu aknasse vaatama, nagu see oleks portaal alternatiivsesse universumisse, siis olen neile lehvitanud, nii kiusu pärast. Mõni ehmatab ja kiirustab edasi. Mõni naeratab ja lehvitab vastu. Aga on ka neid, kes hakkavad selle peale veel rohkem aknasse jõllitama. Ilmselt mõtlevadki, et äkki me tuttavad ja pärast nädal aega püüavad meelde tuletada, et kust nad mind teavad. Aga olgem ausad, nad on selle ära ka teeninud. Mingi sündsustunne võiks ikkagi olla.

Täna sätin ennast samasse tänavanurka, samal ajal. Ootan, et äkki näen teda jälle. Siis küsingi, et mis tal viga on, et ta niiviisi võõraid inimesi teretab tänava peal? Et kas teda kasvatasid hundid ja normaalsete eestlaste kommetest ei tea midagi? Piinlik peaks olema!

Luuser

Mul on üks tuttav. Päris sõbraks teda veel nimetada ei julge, kuigi kui mõni teine mulle Messengeri sama tihti kirjutab, siis teda ma kutsun küll sõbrannaks. Aga ütleme, et tuttav. Praegu veel. Pärast selle postituse ilmumist selgub, kas on sõber või muutub päris võõraks.

Igatahes, see tuttav loeb mu blogi. Ja siis ta räägib mulle, kuidas ma kõike elus valesti teen. Noh, näiteks jõutõmbeid. Ja kükki. Ja et ma ei oska tugivööd kasutada. Veel kirjutab ta mulle, et ma ei oska parkida. Ega õigeid rehve autole valida. Ja et arvaku mida ma tahan, aga ükski auto pole meessoost, ikka naised. Siis ta teatas, et minust on ääretult lühinägelik mitte investeerida. Kui ma ütlesin, et aga ma ju investeerin. Kinnisvarasse. Siis ta pahandas, et ma ei öelnud, et lastesse. Sain temalt teada, kui talumatult naiivne ma olen, et ma mobiilseid teenuseid Telia käest lunastan, sest maailmas on tuhat korda paremaid ettevõtteid, kuhu oma raskelt teenitud raha paigutada. Vahel ta ütleb, et hea teema mida arutada ja ehk ainest ka postituse jaoks. Ja kui ma siis tema mõtteteradest jutu kirjutan, siis mossitab ja ütleb, et ta ei julge enam midagi mulle öelda või saata.

Istun ja mõtlen oma elu üle järele. 
Kuidas nii läks, et ma absoluutselt mitte midagi õigesti ega hästi teha ei oska?

Mul on niigi enesehinnanguga halvasti ja siis veel riieldakse. Isegi mitte ei riielda vaid lausa noritakse. Ja ma ei saa aru miks? Hea küll, ma kirjutan ja tekib diskussioon. See on väga fun. Mulle just meeldib, kui teistel on minust erinev arvamus. Kui kõik takka kiidavad, siis on natuke nagu igav. Öeldakse ju, et vaidlustes sünnib tõde. Või ei peagi tingimata olema vaidlus, vaid arutelu, mõtete põrgatamine, vestlus. Mul enamik sõbrannasid tunnetab maailma minust sootuks teisiti ja see pole kunagi probleem. Vastupidi, see on eelis.

Samas, äkki see polegi kurjustamine? Sest naerunägusid topitakse iga lause ette ja taha. Justkui pehmendab sõnumit, või nii naljaga pooleks nöögib. Ja ega need ütlemised ju iseenesest paha pärast ka pole öeldud. Näiteks jõutõmmete teema. Tänu tema õpetussõnadele läks tehnika paremaks ja ka jõudu tuli juurde. Võibolla ta siiski ei arva, et ma olen elus igal alal totaalselt läbikukkunud? Äkki ta päriselt soovibki, et mul läheks hästi?

Ehk ma reageerin üle? Olen liiga tundlik? Sest tegemist pole lihtsalt suvalise tuttavaga. Ja nagu ma juba ütlesin, siis isegi mitte sõbraga. No kuidas sa oledki sõber kellegagi, keda peab iga nurga peal õpetama, noomima ja korrale kutsuma?

*Pildistas Tatjana Siipan