Distantsõppest

Helistas klassijuhataja, kolmanda poja klassijuhataja. Mure poisi pärast, et ta midagi ei tee. Kõige hullem on olukord muusikas, keemias ja kirjanduses. Noh, et tehku seal mingid testid ära ja lugegu üks raamat ometi läbi. “Ja minul vahet pole, kes selle muusika referaadi ära kirjutab, loomulikult mina pole seda teile öelnud, aga tegelikult ka.” Lõpetasin kõne, tänasin veel viisakalt, et õpetaja kuti pärast nii palju südant valutab, lõin plaksuga arvutikaane kinni ja teatasin ülemusele, et ma lähen nüüd koju Georg Otsast referaati kirjutama ja kui aega üle jääb, siis alustan uurimustööga inglise keelsete internetipõhiste õppimisvõimaluste kohta, sest minu kukununnu tiburullike valis just selle teema oma loovtööks. No ja Salinger tuleb vist ka uuesti raamaturiiulist üles otsida. Boss noogutas mõistvalt, tal ju ka kodus neli last.

Kärbsega on lihtsam, ikkagi ju alles neljas klass. Liikumispäevikut täidame ka nii, et mina teen istessetõuse ja kummilindiga kükke ning väljaasteid ja tema dokumenteerib liikumispäevikusse.

Enne trimestri lõppu, kui mul remondijamast juba tossu igast kehaõõnsusest välja ajas, olin ma põhimõtteliselt viidud seisundisse, kus ma mõtlesin, et fakit, jäägu istuma, mina ei jaksa-aaa! Kuidas ma teie meelest pean tegema tööd, õpetama lapsi, pahteldama seinu ja loodiga uksepaigaldajaid peksma? Mind on ainult üks ja kõik on ühtäkki mu küljes kinni nagu põrsapere emise nisade otsas. Kõik tahavad miskit, nüüd ja kohe!

Ma vihkan vingumist ja hädaldamist. Ma tean, meil kõigil on närvid läbi. Me kõik ju tahame nii hirmsasti tublid olla, või kui mitte isegi tublid, siis vähemalt kuidagimoodi see jama üle elada ja sellest terve mõistusega välja tulla. Ja ma ei julge mõelda, et mis saab septembris, eeldades, et septembris lapsed siiski koolimajja lastakse. Millised lõhed siis teadmiste vallas olema hakkavad.

Seesama kaheksanda klassi junts on muidu selline õpilane, et ta teeb koolis kõik oma õppimised ära ja kodus teeb minimaalselt koolitöid. Ma pole vist kunagi eriliselt pidanud tema õppimise pärast muretsema, ainult poppi panemise tõttu. Aga kui ta oma laisa kere koolimaja uksest juba sisse on pressinud, siis on kõik vinks-vonks. Andekas, aga laisk – kohutav kombo! See inimene õpib terve elu elama nii, et liigutab lille nii vähe kui võimalik, sest ta ei peagi rohkem, tema käes asjad lihtsalt laabuvad. Ja nüüd pean mina tema eest muusika referaati kirjutama ning “Kuristikku rukkis” lugema. Kas ma sellist õppetundi oma lapsele anda tahangi?

Ja see pole see postitus, kus ma kirun õpetajaid, üldsegi mitte. Ma ei kujuta ettegi, milline koormus neil praegu on. Näen, et mitmed saadavad meile pärast südaööd. Sisuliselt annavad nad ju kõigile õpilastele individuaalõpet. Ja nagu sõbranna veel välja tõi, siis osadel on ju ka veel omad lapsed kodus, keda ka tuleb õpetada. Minu stress on võrreldes nendega ikka väga tagasihoidlik.

Hirm ja ebakindlus tuleviku ees muutub aina painavamaks. Mis pagana maailmas me elame!?!

Kuidas motiveerida teismelist

Ei, ausalt, see koduõpe on ülivahva! Loving every moment of it!


Kärbes lahendab emakeele kontrolltööd ja kirjutab lauseid nii nagu ta ikka kirjutab – väikse algustähega, komadeta, kirjavahemärkideta. Innustan teda korralikult oma tööd vormistama.

“Aga ma ei viitsi…” venitab ta vastuseks.
“Sa veel tänad mind tulevikus, kui suudad Tinderis tütarlastele õigekirjaga muljet avaldada.”

Arvake, kes hakkas oma lauseid hoolikamalt presenteerima?

Nagu, jep, #aastaema!

Tea kas mul on praegu liiga hilja elukutset vahetada? Ma tunnen, et ma nagu täiega fiilin seda generatsiooni ja mul kogemust ning teadmisi, mida nad hädasti vajavad. Natuke nagu raiskamine kõike seda ainult neljale edasi pärandada. Vastutustundetu lausa. Ei?

Võimumängud vol 3

Jätkan siis järjejuttu oma erivajadusega lapsest. Irooniata. Või kui, siis õige pisut.

Nagu viimases postituses kirjutasin, siis kooli direktorist oli reaalselt abi. Oligi inimene, kes päriselt huvitus sellest, et tema koolis õppiv laps nii sotsiaalselt kui ka akadeemiliselt edeneks. Andis mulle konkreetsed soovitused, kust otsast seda sasipundart harutama hakata ja mina hakkasin siis harutama. Võtsin ühendust Innovega, riikliku asutusega, mis muuhulgas tegeleb ka erivajaduslike laste hariduse toetamisega. Päris võõras see asutus mulle polnud, kuna selle kaudu tuli omal ajal ka Kärbse koolipikendust taotleda. Saatsin neile lühikese e-kirja, millele kohe ka samal päeval vastati ning konsultatsiooni aeg välja pakuti. Lisaks paluti koolist lapse individuaalset arengukaarti ja e-kooli väljavõtet.

Helistasin poisi klassijuhatajale ja palusin mul eelpool nimetatud dokumendid meilile saata. Seda, mis asi on individuaalne arengukaart, pidin ma pedagoogile pikalt ja põhjalikult lahti selgitama. Kaks korda. Millegipärast elasin ma senini helesinises unistuses, kus sellised arengukaardid on koolis kõikide seal õppivate õpilaste kohta by default olemas. Aga noh, naiivne mina, eks ole!

Nädal pärast palve esitamist, potsatas minu virtuaalsesse postkasti vastav kaart. Kaardilt selgus, et see oli avatud kogunisti teisel septembril käesoleval aastal. Peaks selle kooliga uuesti ühendust võtma ja maad uurima, et kaugel neil see ajamasina arendamise projekt on juba, sest kui ma 30.10 alles pidin selgitama, mis asi see arengukaart endast kujutab, siis kuidagimoodi on neil õnnestunud see kaart kaks kuud enne selgitust avada. Aga olgu, ärme nüüd teemast kõrvale kaldu. Kaardil olid kõik HEV koordinaatori jälgimise tähelepanekud, mis ta sooritas 4.11. kirjas. Ainult, et kaardil selgub ka see, et ajamasin endiselt töökorras, kuna osati juba ette ennustada, kuidas poiss 5.11 klassis käituma hakkab, mida ütleb ja kuidas aknast välja vaatab. Aga see on vist ainult minu eripära, kes sellistele tüütutele pisiasjadele nagu kuupäevad ja kronoloogia, tähelepanu pöörab. Räägime sisust, eks ole, see muu on ju üks tühipaljas vormistamise küsimus. Seda jälgib meil ainult algklasside õpetaja kui rehkendustehete õigekirja vigu hindega karistab.

Pean lugejaid kurvastama ja seda, mis kaardil kirjas oli, ei hakka ma oma lapse privaatsust aktsepteerides siin avaldama. Üldiselt ma ei hakka ka eitama, et poisil on abi vaja. Pole seda ju kunagi teinud.

Toreda iseloomustuskirja sain veidi hiljem ka klassijuhatajalt. Oskasin seda lugedes ainult ohata, õlgu kehitada ja silmi pööritada.

Mis on oluline, on see, et ma ei ole ega saagi olla antud küsimuses objektiivne, sest tegemist on minu lapsega. Ma tunnistan, et ta vajab abi. Seda, millist täpselt, kellelt või kuidas, seda ma pole adekvaatne hindama. Aga seda, et mu lapsel oleks mingi arenguhäire või normintellektist kõrvalekalle, seda pole ma mingi raha eest valmis tunnistama.

Igatahes, saabus siis see imeline konsultatsiooni päev, ronisime kutiga aovalges kohale ja vastu võttis meid ingelliku olekuga nooruke eripedagoog. Istusime temaga maha, ta vaatas üle dokumendid, küsis küsimusi, täitsime ankeete, poiss sooritas mingeid teste ja tütarlaps lubas mulle nädala jooksul meili peale kokkuvõtte saata. Väga informatiivne kogunemine oli. Sain teada muuhulgas seda, mida ma tegelikult niigi kahtlustanud olin, et kogu see hull jooksutamine mööda eripedagooge, psühholooge, eriarste, psühhiaatreid, logopeede ja maitea mida kõike veel on täiesti ebavajalik, kuna kool oleks saanud poisile ilma kõige selleta koostada individuaalse õppekava. Seda, miks nad viimased neli aastat oma käte peal on istunud ja mind hanitanud, süüdistanud ja mõnitanud on, see jäi neiul arusaamatuks. No ja minul ka. Pidime ju kõik hullult positiivsed olema, klassijuhataja ja õppealajuhataja sõnade kohaselt. Kui neid uskuda, hoolivad nad Kärbsest ju kordades rohkem kui mina – sarisünnitaja -, kes ainult peretoetuste eesmärgil tittesid emakast välja tulistab.

Veel rääkis tütarlaps mulle, et päev-paar pärast seda kui olin nendega ühendust võtnud, oli talle helistanud kooli sotsiaalpedagoog ja arutanud temaga, mida peaks Kärbsega ette võtma. Selle peale läksin ma juba täiesti endast välja. Meil ei tohi lasteaia jõulupeol oma lapsest fotosidki teha, kuna isikukaitseseadus eks ole, sest äkki võõra lapse vasak kõrv jääb ka fotole ja oi kurja, kui sa julged selle pildi alla Instagramis südameid koguma hakata! Ja nüüd siis, nahaalselt, võtab mingi tüüp, keda ma pole elades näinud, kellega pole poolt komagi vestluses vahetanud, kätte ja ronib minu isikliku lapse intiimsete probleemidega, minu seljataga, mind sellest informeerimata, kolmanda isiku kaenlaauku talle lugusid kokku ussitama! Mida ma 🤬🤬🤬 ütlen!

Igatahes selline update siis. Ilmselt need vol 4 ja 5 ilmuvad ka õite pea.