Ostuhoolik

Ma armastan statistikat ja numbreid. Numbritest ma saan aru, numbrid ei valeta, nad ei solva. Jah, nad võivad vahel olla brutaalselt ausad ja ebamugavad, tundeid ei säästa. Aga nad ei anna hinnanguid, nad ei kao su elust selgitust andmata ja nende peale saab loota.

Seega, ruigasin mina rõõmust, kui Rimi mulle mu ostustatistika saatis. Jube kahju, et Prisma ja Selver seda ei tee. Siis oleks kõik kenasti peo peal, kuhu minu raskelt teenitud (ei naera seal midagi!) raha kõik kadunud on. 

Rimi puu- ja köögivilja valik meeldib mulle küll. Hinnad on mõistlikud, tooted kvaliteetsed. Ainus asi, mis mulle ei meeldi, on see, et ma pean kilekottide eest viis senti maksma. Jah, ma tean, et tuleks investeerida korduvkasutatavatesse võrkudesse ja siis ei mossita iga kord tomateid ja viinamarju ostes. Tegelen sellega. 

Poekott on mul ka enamasti kaasas, mõni kord on jäänud maha, kui ma mõtlen, et äh, ma mingi kolm asja ostan, pole vaja, ja siis kassas avastanud, et kõik kehaõõnsused on mingit kraami täis ja kuna mul jäi mustkunstikool pooleli ning pole lootustki, et ma asju mööda asfalti pildumata sihtkohta jõuaks, siis on see kott tulnud. Kuigi ka siin eelistan paberkotti. 

Tšekke ma prindin üliharva välja. Siis, kui kontorisse nänni ostan, mis mulle kompenseeritakse tšeki alusel, või kui olen mingit tehnikat ostnud, millel on garantii. 

Kasutan 99% juhtudel iseteenindust ja puldikassat. Seda kõikides kauplustes. Kõige nõmedam on Prisma puldisüsteem. Sorry, kui teile meeldib, aga minu meelest on see väga ebapraktiline ja kliendivaenulik. Näiteks ei skänni Prisma pult allahinnatud tooteid, need tuleb eraldi iseteenindusest läbi piiksutada. Viimane kord, kui Prismas käisin, siis oli mul käru kuhjaga nänni täis ja lisaks 3-4 allahinnatud toodet. Purjetasin siis iseteenindusse, piiksutasin oma allahinnatud kauba läbi. Kuna Prismas nad ei kleebi allahindluskleepsu triipkoodi peale, vaid küljele, siis tõmbas triipkoodilugeja nii allahinnatud koodi kui ka täishinnakoodi sisse. Tuli teenindaja mind aitama ja õpetas, kuidas ma pean õigesti tegema, et ma järgmine kord ei “eksiks”. Mul flippis korralikult ära. Ma olingi see Karen, kes seesmiselt kisendas, et klient on kuningas ja ei eksi! Võimalik, et mitte ainult seesmiselt. Mäletan, et puhisesin midagi stiilis “mina ei eksinud, kui teil on napakas süsteem”. Teenindaja tahtis ikkagi mulle selgitada, et mida ma siis ikkagi valesti tegin ja kui ma vastasin, et “igas teises ketis saab puldiga allahinnatud tooteid skännida” siis ta solvus, rehmas käega ja ütles, et ta ei taha seda juttu kuulda. Ja nagu sellest veel poleks piisanud, selgus, et oma puldiga ostetud asju ma pean ka veel eraldi maksma. Igatahes, ma siis esiteks piiksutan puldiga kõik oma ostud sisse, tulen tavalisse iseteeninduskassasse, kus ma pean seisma järjekorras koos nendega, kes alles hakkavad oma kaupa piiksutama, lisaks pean ma masinast välja printima lipiku, mida skännida. Ka pole ma avastanud seda võimalust, et tšekist loobuda. Prisma puldil on veel eriliselt haige kauba eemaldamise süsteem. Kui Selveris ja Rimis saab lihtsalt miinuse panna ja kaup võetakse maha, siis Prismas pead sa toote uuesti skännima, et see eemaldada. Päris mitu makaronipakki on seetõttu koju ostetud, sest see seks mis kaasnes ostust loobumise juures, oli liiga tülikas. Aga Prisma on soodne ja kui sa maksad makaronide eest vähem, siis on sellel teine hind küljes. Kuigi jah, kuulata seda hellitatud juttu hakkab endal ka veidi piinlik. Alles see oli, kui pidi igal pool järjekorras seisma. Kõigepealt poe ukse taga, siis iga leti ääres ja kassas. Ja kas inimesed vingusid? Nope! Kassapidaja oli kuningas ja õnnelikud olid need, kes mõnda kaubanduses töötavat inimest tundsid.

Hindadest ja säästmisest rääkides, siis ma ei saa aru, miks Maximat odavaks poeks peetakse. Käisin ühel päeval Selveris ja Maximas, täpselt samad tooted ja Maximas hindadele 1 või 2 eurot juurde keevitatud. Kõige rohkem olen vist siiski Prisma kontoga raha nö tagasi teeninud. Aga ma ostan sealt muid asju, kui toit ka. Näiteks jalanõusid olen ostnud, poistele sokke ja trussikuid, ja Vollile kraami. Ja vaadata seda summat, mida ma olen soodustusi kasutades säästnud… noh, selline summa võiks mul kusagil konto peal olla ja intressi teenida. Tegeleme sellega…

Vaheldusrikkus mulle meeldib. Seetõttu ongi just Selver ja Rimi mu lemmikud. Prismas on justkui ruumi palju, aga osta pole ikka midagi. Ja mulle ei meeldi tegelikult poes käia, kuigi vaadates satatistikat, siis teen ma seda vist iga päev. Minu ideaalses maailmas ma käiks korra nädalas poes, ostaks kõik vajaliku ära ja purgis. Aga kui ma ei saa oma asju, siis lähen ikka lönta-lönta (loe: vurra-vurra) teise poodi. Ja esmaspäev on ju loogiline päev poes käia. Kõigepealt on vaja kontorisse piima ja komme, siis on vaja lõunaks midagi, ning õhtul veel kodust külmikut täita, sest nädalavahetusel on näljaste rändtirtsude parv seal reidi korraldanud. 

Igatahes, selline näeb minu ostlemiskultuur välja. Suurem osa mu teenistusest lähebki toidupoodi. Eks ma ostan majapidamistarbeid ja muud nänni ka sealt. Suure pere rõõmud.

Nugade peal

Epp kirjutas nii kenasti oma uutest nugadest ja inspireeris ka mind oma nürid noad välja vahetama. Pean kohe alguses ära ütlema, et nagu kõiges muus siin elus, lähtusin ka mina nugade valikus puhtast füüsilisest atraktiivsusest. Pole vist lootustki, et ma midagi õppinud oleks. Alguse sai asi hoopis sellest, et ma tahtsin uut nugadehoidikut, sest vana ei sobinud enam kuidagi uude kööki. Mul oli peas üks nägemus sellest, millist ma tahan ja kuna ma kauplustest seda ei leidnud, tuletame kõik meelde, et meil olid ju ostukeskused suletud, seega pöördusin kõikvõimsa interneeduse poole. Otsisin ainult hoidjat, sest olin pähe võtnud, et korralikud noad maksavad raudselt mingi sada eurot tükk või nii ja küll ma kunagi need välja jõuan vahetada, praegu käravad küll. 
Leidsingi otsitava ja netipoodi külastades avastasin, et neil seal nii ilus nugadekomplekt, et hinge võttis lausa kinni. Lisaks veel megasoodsa hinnaga ka. Nende odavate asjadega on muidugi see oht, et ilmselt need pole kuigi head ja hiljem pean nagunii uued ostma. Tegin natuke bäkgraund tšhekki ka, aga mingit mõistliku informatsiooni ei leidnud. Otsustasin, et suures plaanis on see siiski nii väike summa, et isegi kui need pole head noad, siis pole mul sellisest summast kahju ka. 
Pildil nugadehoidja ja lihakirves

Noad tulid tegelikult sellise pöörleva hoidikuga, aga see mulle väga ei meeldinud
Niisiis, tellisin ära.
Vanad noad olid mul aga tõesti juba vanad. Ilma naljata – eelmisest sajandist pärit. Mees ostis need vahetult enne pulmi 1999 aasta detsembris. Pole siis ime, et need nürid olid. Mõned noad olen hiljem ka Rimi kleepsude eest juurde ostnud ja nendega siis opereerisingi. Fiskarsi noateritaja on mul ka juba mitu aastat, kui noad juba väga halvasti lõikasid, siis lasin sealt paar korda läbi ning kannatas veel. Ega seda nugadeteritajat ka väga ei kiideta, selline pikk pulk on parem, teeb tera vahedamaks, aga noh, ju ma siis olen teatud asjades nii vähenõudlik. Ikkagi nõukogudeaja laps, harjunud raskustes elama. 
Vanad noad. Need, ilma plastikust käepidemeta, ongi möödunud sajandist. Kunagi oli neid mõnevõrra rohkem, aga olen vahepeal osad utiliseerinud
Noad ja hoidiku tellisin sellisest kohast nagu kraba.ee. Lisaks tellisin sealt ka viskiklaasid. Neid mul siiani polnudki. Veiniklaase küll igat sorti ja suurust, aga kuna ma kanget alkoholi üldiselt joon umbes kaks korda aastas, siis sain kokteiliklaasidega hakkama. Ega ma poleks vist praegugi neid ostnud, aga kuna mul oli raamatu pildistamise jaoks vaja ning need olid ebareaalselt soodsa hinnaga, siis võtsingi.
Sellise mustriga viskiklaasid on mul nüüd kenasti kapis
Kogu tellimus, koos kohaletoimetamisega, läks mulle maksma kõigest 50 eurot.
Mis puutub köögitarvikutesse, siis üldiselt on need mu juurde suhteliselt suvaliselt tulnud. Pannid on aastaid olnud Tefali omad, mõned keraamilised on ka paar korda mu koju sattunud, aga nende eluiga oli sama pikk kui Tefalil, sellised kaks-kolm aastat. Lõpuks kulub see mittenakkuv kate sealt ikka maha ja polegi muud teha. Olen küll hoolikas ja kasutan puust ning plastikust paatleid ning kulpe, aga meil ju kasutatakse ka neid asju kõvasti. 
Pottidega on suhe pikem. Kolm Hackmani potti, kaks ostsime ise mehega esimesel abieluaastal, järelikult on need ka juba kahekümne aastased ja lihtsalt super vastupidavad, ainult ühe poti kaanel on mõlk sees, kukkus noh, ei löönud sellega abikaasat, ausalt, võite talt küsida, aga muidu pole mul neile midagi ette heita. Olen küll ja veel putru põhja kõrvetanud ja igasugust muud kraami, kenasti tuleb rauast nuustikuga hõõrudes maha. Väga soovitan kui keegi hetkel potti valib, tõesti kestab. Kolm mingit suvalist potti on veel, need olen ämmalt saanud, siis kui ta vahepeal Eestist Rootsi kolis. Need on ka juba päris kaua mul olnud, kuigi mingid no name kastrulid. Üks jurakas malmist pott on mul ka. Siinkohal ma pean tunnistama, et ma pole siiani aru saanud sellest suurest vaimustusest malm pottide ja pannide ümber. Ise poleks ma never neid koju ostnud, aga mees käis peale, et toidu maitse pidi kohe nõnda fenomenaalne olema, et mine lõhki. Ju ma siis ikkagi pole nii suur gurmaan, et sellest vahest aru saada. Pott ise on raske ja roostetab, ükskõik kui hoolikalt ma seda pärast pesu ei kuivata. Toidul on järgmisel päeval väike rauamaitse ka juures. Pannidest sain ma ammu juba lahti, ainult see üks pott on jäänud. Selles on mugav chili con carnet teha, muidu ma seda ei kasuta. Tegelikult olen ma vaadanud, et peaks selle asemel hoopis mõne ilusama keraamilise haudepoti hankima, need pole nii rasked, ei roosteta ja ilusamad on ka. Aga noh, see puhtalt minu isiklik arvamus. Nagu siin blogis ikka. 
Üks mõlgiga kastrul ja mina ka vastu peegeldamas

Lauanõud ja tarvikud on mul ka igalt poolt kokku tulnud, osade päritolu ei teagi. Mõned on kleepsukampaania ohvrid, teised olen lihtsalt kusagilt kingituseks saanud, mõned asjad on kunagisest populaarsest kataloogikaubamajast nagu Kodu Anttila või Hobby Hall ostetud ja nii ta on läinud. 
Arvestades, et ma kokkamist pigem armastan ja köögis päris palju aega veedan, kunagi isegi cateringiga tegutsemist kaalusin, suhtun ma nendesse asjadesse kummalise ükskõiksusega. Umbes et, kui katki pole ja oma otstarvet täidab, siis mina olen juba rahul. No ja ilus peab ka loomulikult olema, see on esmatähtis.
Katsetasin kohe ära, olid küll palju teravamad kui mu eelmised, isegi tomatist lõikasid läbi nagu sulavõist. Selle hinna eest olen ma rahul küll

Kuidas sul rahadega on?

Küsis mult ülemus, et kuidas mul praegu rahadega on. Noh, naersin ja vastasin, et veel ei kurda, õnneks pole mul siiani palka vähendatud. Ega ta muidugi sel põhjusel küsinudki. Teab ju, et mul remont käib ja üksikema olin ma juba enne Viirust.

Kuidas mul üks päev natuke tööd oli. Muide, nuga ei kuulu mu tavapärase töövarustuse juurde. Ärge muretsege, veene ei lõiganud ja kõrisid ka mitte.

Rahadega on praegu üldse kuidagi kummaline. Osade kulutuste pealt hoian kokku, mujale kulub jälle ootamatult ohtralt. Remondiga on hästi, mahtusin üllatavalt lahedalt eelarvesse ja paljude väljaminekute pealt sai kokku hoitud, kuigi mitte meelega, lihtsalt kuidagi juhtus nii. Need mõned ostud mis eelarve ületasid, jäid tänu teistest kohtadest säästetule siiski meeldivalt normi piiridesse. Ühesõnaga, remonti ma praegu üldse ei arvestaks.

Muus osas – toidu pealt olen ma tegelikult kokku hoidnud, sest ma käin tunduvalt harvemini poes, emtsiooniostud jäävad tegemata. Lisaks ei osta ma nii palju valmistoite ja ei käi väljas einestamas. Paar korda oleme Woltiga toitu koju tellinud küll, aga võrreldes varasemaga on see siiski pisike kulutus.

Meie pere klassika – tuunikalavõileivad. 

Kindlasti olen ma säästnud kütuse pealt. Varem tankisin ma kord nädalas 20 euro eest, vahel kolmekümne. Nüüd kulub mul kolmkümmend eurot kuus kütuse peale, kui sedagi. Aprillis tankisin 30 eest ja sain veidi üle poole paagi. Kuu lõpuks oli osuti hiilinud veidi alla poole ja tabloo väitis mulle, et ma saaksin olemasoleva kütusehulgaga linnas sõita veel 360 kilomeetrit. Esimesel mail panin 30 eurot kütusepaaki ja nüüd on mul paak pilgeni täis, tea kas juunis on tanklasse üldse asja, peaks äkki kanistri muretsema ja keldrisse varusid koguma hakkama. Kuna mul nüüd aega laiemalt käes, siis olen taas naasnud Mündipesula juurde ja loobunud CirkeK paketist. Ühe pesu kord on 3 eurot, kui valin ka eelleotuse (kord kuus võiks seda teha kui vähe sõidab ja ilus ilm on, talvel võiks ikkagi iga kord seda kasutada, minu tagasihoidlik soovitus), siis on euro kallim. CirkleK kõige odavam variant on 9 eurot ja noh, minusugusele pedandile oli see alati pinnuks silmis, sest triibud jäid, vahel ei pesnud osasid detaile piisavalt puhtaks ja kuivatusest ärge mulle parem rääkigegi. Jah, ta käib küll, aga käsipesu vastu ei saa.

Lisaks olen ma säästnud spordiklubimaksult 42 eurot kuus. Samas kulutasin ma sellevõrra ja veel sama palju juurde hoopis välitreeningvahenditele, nii et lõpuks ei teagi. Kuigi uusi spordiriideid ostsin ma ka varem, seega ilmselt on väljaminekud selles vallas enam-vähem samaks jäänud.

Märtsis, enne Viirust, vahetasin ma oma teleteenuse ja mobiilsideoperaatorit, selle pealt olen ka kokku hoidnud. Kuigi, ma pean tunnistama, Telia teleteenus on ikkagi miljon korda parem. Elisa pult teeb mingeid naljakaid trikke, kanaleid on piinlikult vähe, tasuta filmivalik on lihtsalt naerukoht ja nad ei paku ka iga kuu kahte tasuta videolaenutusfilmi. Õnneks on mul Netflix, aga puhtalt võrdluse mõttes on Telia ikkagi minu meelest parem. Mobiilside kohta mul kaebusi pole, netti on lahedalt palju, otsa ei saa ja kiirus on ka kõik vinks-vonks.

Riideid ja jalatseid pole eriti juurde ostnud, ka sealt on sääst. Juuksuris olen ma ise käinud, aga poistele punun juba patse. Kusagil on mul veel ka masin alles, kui väga hulluks läheb, siis tuleb see taas päevavalgele tuua. Ilu pealt olen kokku hoidnud küll, meigin ju vähem. Kuigi üks päev tundsin, et peaks uue parfüümi ostma, need mis mul olemas ei peegelda mu hetke meeleolu, tahaks midagi särtsakamat, kevadist ja vallatut. 

Raamatuid pole ma juurde ostnud, olen tellinud Raamatuvahetusest ja üks ilus inimene saadab mulle aegajalt Petrone Prindist meelepärast lektüüri. Kui ka see peaks ära jääma, siis on mul veel endal kilomeetrite viisi raamatuid riiulis, mis avastamist ootavad. Meelelahutuse osas veel seda, et külas pole käinud ja külalisi vastu võtnud, mis ka jätab mõned lisakupüürid kukrusse. Kinost ja kontserditest rääkimata.

Viimane pakk Petrone Prindist, põhimõtteliselt kõik juba loetud, võib juurde saata 😁

Heategevusega olen ka häbiväärselt vähe tegelenud, oma tavapäraseid (rahalisi)annetusi ikka teen, aga muus osas on vaikne. Seda, et ma oma vana tavaari kusagil ostas maha parseldan, ma heategevuseks ei nimeta.

Müüsin maha lambi ja kohviveski, teenistus 10,10€

Kodusse olen ehk tiba rohkem investeerinud, mööblit vahetanud, valgusteid, vaipu. Ka nendes ruumides, kus parasjagu remont ei käi. Eks need mõlkusid juba varemgi meeles, aga kuna ma enne olin kodus ikkagi väga limiteeritud aja, siis nüüd hakkas mul neid nähes silmist verd voolama ja ma ei suutnud seda enam välja kannatada.

Suures plaanis – kõik see, mis ma osade kulutuste pealt olen kokku hoidnud on sujuvalt leidnud tee kuhugi mujale. Üle ikkagi midagi ei jää. Nälga pole, elekter on ja riided on küll eelmiste hooaegade omad, aga ometi olemas.

Aga kuidas teil rahadega on?