Unistused ikka vahel täituvad

Täna räägin ühest unistusest. Minu Ameerika unistusest. Selline suhteliselt lihtne ja tavaline nagu ma olen, on mul olnud suur unistus sõita New Yorki. Olen sellele mõelnud vahelduva eduga nii kaua kui ennast mäletan. Filmid ja seriaalid on toitnud minu unistust. Kuigi ma olen peamiselt Tallinnas ja Pärnus elanud, siis oma hinges olen ma suurlinna tüdruk. Või nii ma vähemalt arvan. Ma naudin siginat-saginat ja inimesi. Suured rahvamassid ei tekita minus ärevust vaid just rahu. Linnamüra ei hoia mind öösel üleval, hoopis totaalne vaikus või loodushääled teevad seda. Ma armastan arhitektuuri (mitte, et ma sellest midagi jagaks, aga nii ilusaid maju on ikka ehitatud), liiklusummikuid, tänavakunstnike, teatrit, restorane, valgusreklaame.

big-city-life

Reisinud ma kuigi palju pole. Olen käinud Rootsis ja Soomes. Kõige kaugem paik on olnud Inglismaa. Kuna ma olen oma loomult suhteliselt tundlik, siis võõrad kohad ja kombed tekitavad minus paanikat. Mul juba Tallinn-Tartu reis tekitab ärevust, mis siis veel kaugematest paikadest, võõrastest kommetest ning keelest rääkida. Aga seiklushimu ikkagi utsitab tagant. Sest ma olen juba õppinud, et tõeliselt ägedad asjad saavad ainult siis juhtuda, kui sa tuled oma mugavustsoonist välja.

Ja nii see unistus elas minu sees. Vaikselt ja rahulikult. Vahel olin meeletu ja uurisin, mis New Yorgi piletid maksta võivad. Noh ikka kõvasti. Miljoneid. Ja veel hotellid ja transport ja süüa ka ilmselt nagu tahaks seal olles. Utoopia. Ma peaks kõik oma lapsed orjusesse müüma ja ennast ka veel peale kauba, et sinna sõita. Pole realistlik. Olen mis ma olen, aga reisimiseks laenu ma võtma ei hakka.

Kuni juhtus see, et mõned mu sõbrannad, kelle sissetulek minu arusaamise järgi ka teab mis  suursugune ei ole, käisid. Elasid seal. Sõitsid metrooga ja taksoga. Einestasid koha peal. Isegi shoppasid. Mõtlesin, et kui nemad said, siis äkki on mul ka võimalus. Uurisin maad. Küsisin otse ka raha kohta, mitte, et kuidas sa seda endale lubada said, vaid, et kaua kogusid ja mis see siis lõpuks ikkagi maksis? Selgus, et hinnad polegi enam nii metsikud, kui mina endale meelde olin jätnud. Hea sõbrana saatis mulle lingi, millelt odavamaid lende saab.

Travel + Leisure

Sealt hakkaski asi edenema. Rääkisin oma parima sõbrannaga, kelleks on teadagi mu maailma kõige ägedam õde, et kas tal oleks soovi see rännak koos minuga ette võtta. Ta oli kohe nõus. Ei lasknud mul õieti lauset lõpetadagi, kui juba vaimustusest vahele kiljus ja kätega vehkima hakkas. Leppisime kokku, et parim aeg on kevad. Pole liiga palav ega liiga jahe. Sõidame mais. Oleme kaks nädalat. Eesmärk lihtsalt olla. Olla turistid. Külastada tüüpilisi vaatamisväärsusi. Süüa ehtsas McDonaldsis. Sõita metrooga. Jalutada Brooklyni sillal. Käia Guggenheimi muuseumis. Osta tänavatoitu Hiinalinnas. Piiluda üle Eesti Maja ukseläve. Teha selfi Time Squareil. Ühesõnaga, mitte midagi tavatut ega originaalselt, täiesti tavalisi asju.

Ma tean, et paljude jaoks on see minu unistus nõme ja lapsik. Enda kaitseks võin öelda, et ma olengi sellest juba lapsest saadik unistanud. See on üks nendest väiksetest asjadest, mida ma pole julgenud lootagi, sest minu peas oli takistusi liiga palju. Esiteks raha. Siis aeg. Lapsed. Minu ärevushäire (mitte diagnoositud, lihtsalt ise tunnen, et ärritun väikestest asjadest liialt). Aga näed. Kõigest hoolimata, siiski mõned unistused täituvad. Peab lihtsalt kannatlikult ootama ja oskama võimalusi leida, näha ning kinni haarata.

Loomulikult on mul plaanis kõigest ka kirjutada. Endal hiljem hea meenutada ja ehk on mõnele kasulik ka.

Pole minu tüüp

Laupäeval saime õe ja vendadega kokku. Sõime koos sushit ja arutasime maailma asju. Õe käest olin kuulnud, et keskmine vend oli isiklikult solvunud, kui ma oma blondid kiharad olin pruuniks värvinud. Küsisin siis otse talt, et kas ta nüüd on juba jõudnud kohaneda, või arvab ikka veel, et blondid on kenamad? Ütles, et tema meelest olin ma heledana ikka palju ilusam ja noorem ja igatepidi parem, isegi iseloom olla parem olnud.

Kuna meil on vennaga head suhted, aga ei midagi veidrat ega miskit, siis lihtsalt naersin selle peale ja haukasin sushit. Üle toa istus vennanaine, punapea, ja teatab, et ma ei peaks üldse imestama, kuna vennale just blondid meeldivad. Ja üldse sellised teistsuguse raamiga ja happy go lucky iseloomuga. Vennanaine on pigem selline punkari ja gooti kallakuga tütarlaps. Mõlemad naeravad ja seletavad, et vennanaisele meeldivad ka hoopis teistsugused mehed, kui mu vend. Nad on 7 aastat abielus.

Ühe 14 aastat suhtes olnud sõbrannaga jätkasime sarnast teemat pühapäeval. Kuna ma ikka avatud silmadega ringi vaatan, siis annan talle aru, et kes mulle silma on jäänud. Siiani pole ta mu valikuid heaks kiitnud. Ütleb, et ära selle peale aega raiska, sest ta on liiga lühike. See ka ei sobi, sest liiga noor. Või siis vana. Või vaene. Või loll. Ühesõnaga, kui ma muidu arvasin, et ma ise olen võrdlemisi kõrgete standarditega, siis tema kõrval olen ma ikka väga leplik. Antud juttu arvestades jääb mulje, et ta ise elab oma unistuste printsiga koos – meeter üheksakümmend, musklis ja lehvivate kuldsete lokkidega. Vähemalt mõni teadustedoktor ja kuuekohalise kuupalgaga. Aga vot ei. Ise ka teatas, et tema mees pole üldse tema tüüpi. Ja ometi, armastus…

Mina ka arvasin, et mul on oma kindel tüüp. Kõik oli paigas, varvaste kujuni välja (jubedasti vihkan, kui teine varvas on pikem kui suur varvas, võeh (judiseb)). No ja leidsin sellise. Suures plaanis oli poiste isa üsna minu tüüpi tüüp. Ja ka mina vastasin igatepidi härra maitsele. Aga näed, õnnelikud polnud me kumbki ja pikka kooselu see ka ei garanteerinud. Ja siis see, kes tuli pärast, tema polnud üldse jälle selline, keda ma oleks märganud. Pisut liiga lühike, neandertallase peakujuga ja kiitsaka kehahoiuga. No ja siiani ei lase mõte temast öösel magada.

Äkki ei peakski üldse oma tüüpi taga ajama? Otsimagi sellise mehe, kes üldse ei meeldi? Koledate varvastega, pooleteistmeetrise ja hõreda karvkattega. Kui tal ka meesrinnad on ja töötab Maximas turvamehena, siis oleks ehk armuõnn igavene?

* Pildistas Tatjana Siipan

Muinasjutt kahest õelast kasutütrest

Seitsme maa ja mere taga elas kord ennemuistsel ajal lesknaine kahe tütrega. Lesk oli kaunis nagu hommikupäike ja võrdselt hea südamega. Ta tõusis varavalges, et küpsetada leiba ja keeta teed oma kahele täiskasvanud ärahellitatud tütrele. Tütred elasid ema kulul ja lasid end hommikust ööni teenindada. Peigmehe kandidaadid olid tütarlapsed ära põlanud, sest kumbki neist polnud pärinud ema kaunist välimust ega kuldset iseloomu. Ja nii nad seal kolmekesi elasid, kuni ühel päeval…



Loo kangelanna, nii kolmkümmend aastat tagasi.

Minu ema on lootusetu romantik (see seletab seda, miks mina ikka veel ootan printsi valges Toyotas 😉). Isa surmast on nüüd umbes täpselt viis aastat möödas ja emal on selle aja sees päris mitu peigmeest olnud. Me oleme õega üsna veendunud, et meist kolmest saab tema esimesena (uuesti) tanu alla. Aga siiani on kõik suhtepojakesed emal enneaegset surma surnud. Ta on meil nimelt üsna pirtsakas. Kord on peigmees liiga tüse, liiga pealetükkiv, liiga arg, liiga … ühesõnaga, saate isegi aru.

Aga siis juhtus midagi. Leidus keegi, kelle puhul neid vabandusi ei toodud. Kuna õde emaga rohkem suhtleb, siis tema valgustas mind. No ja kuna Eesti on väike ja kõik on kellegi lehma lellepojad, siis juhtus nii, et oma tuttavate kaudu tean kõne all olevat meesisikut ka mina. Situatsioon oli muidugi päris naljakas, kui õde hakkas rääkima ja ma umbes teise lause keskel hakkasin oigama, et miks tema ja miks mitte keegi teine. Sest, pange tähele, et kuigi õde on mul 30 ja mina lähenen juba sellele järgmisele kümnendikule, siis oleme hullud eksperdid ja suhtekorraldajad…. oma lihasele emale.

Susserdajad *

Loomulikult arutasime kohe omavahel, et miks too mees ei sobi. Õde ütleb, et igav. Noh, saan aru, samas võib-olla meie emale olekski sellist vaja, sest Jumal taevas näeb, et meie isaga oli tal liiga huvitav. Seega tasakaal. Teine probleem – raudselt mingi kullakaevaja, tahab ema korterit endale. Selle koha pealt julgesin arvata, et selles vanuses inimesel tavaliselt siiski kodu olemas. Ei tea paljusid, kes pärast viiekümnendat eluaastat ikka veel üürikas elaksid. Õde lubas järele uurida. Ühes asjas olime ometi täielikult konsensusel, et kui mees on juba selles eas ja pole veel kellegagi koos elanud ja lapsi teinud, siis peab tal mingi räige defekt olema. Luukere, eksole. Selline suur, kolisevate rasvaste kontidega, mis ei mahu kappi ära vaid istub elutoas tugitoolis ja tema varjamiseks on lina peale visatud. Long story short – ei, lihtsalt ei.

Paar päeva hiljem saadab õde mulle rõõmusõnumi, et korter on mehel tõepoolest enda oma ja õde ilmutas lootust, et äkki tekib mehel dementsus ning ta pärandab oma auto talle. Seega, klassikaline Grimmide muinasjutt tänapäevases võtmes. Kaks keskealist kibestunud vanatüdrukut, kes elavad ema kulul, saboteerivad kõik ema romantilised suhted, et tähelepanu ja manti mitte jagada#. Kui kõigist takistustest hoolimata ema leiab abikaasa, siis hakkavad tolle varandust omavahel jagama.


Susserdis ja susserdatav.

Sest meid ei paistnud vähimatki huvitavat küsimus, et kas see mees teeb ema õnnelikuks, kas ta kohtleks teda hästi, kas ta pakuks talle turvatunnet ja meeldivat seltsi? Või siis usaldada oma ema, et ta teab ise, mis talle parim on ja pakkuda talle samasugust valikuvabadust, mida tema meile on pakkunud. Nimelt mitte sekkuda südameasjadesse ja olla toeks, olenemata sellest millised need valikud kõrvalt võivad paista.

Muinasjutud keskenduvad õelatele kasuemadele ja kurjadele kasuisadele. Vähem on juttu kasutütardest, kes oma kasuisa elu põrguks võivad teha. Aga nagu igas muinasloos on killuke tõtt, siis on ka selles siin. Ja kui nad veel surnud pole, siis saboteerivad oma ema järgnevaid suhteid…

#Väike täpsustus: tegemist ilukirjandusliku liialdusega. Õde ei ole keskealine ega kibestunud ja kumbki meist ema kulul ei ela.

*Pildistas Tatjana Siipan.