Nutiajastust, raamatutest ja pinnapealsusest

Ma täiega fännan nutiajastut. See on nii äge! Et ma saan igal ajal teha oma telefonist pangaülekandeid, et ma ei pea atlast kaasas tarima, kui uude kohta reisin, et ma saan oma pere ja sõpradega sõnumeid vahetada, et ma saan teiste inimeste mõtteid lugeda ja nemad minu omi, et ma leian oma probleemidele lahenduse, ilma et peaksin mööda linna ustele koputama ja eiteakust lahendusi leidma. Muuhulgas. Plusse on veel, aga need on teemad, mis mind hetkel kõige rohkem puudutavad.

Kas nutikultus on muutnud inimesed pinnapealsemaks ja rumalamaks? Ma tahaks öelda, et mitte. Lihtsalt tänu soodsatele nutiseadmetele ja internetile on igasuguse haridus- ja sissetulekuga inimestel hõlpsam ennast esitleda ja olulisena tunda. Inimesed on läbi aegade olnud pinnapealsed. Nad ei näegi kaugemale, kui oma ninaots. Õnneks on alati olnud ka neid, kes tahavad teada rohkem, soovivad avastada maid, seilata meredel, uurida avakosmost. Ja tänu neile teerajajatele meil ongi täna vinged paarisajagrammised tehnikaimed põuetaskus.

Kui hakata üldistama, mis pidi olema piiratud silmaringiga inimeste forte, siis tänasel päeval peaks haridustase olema kõrgem, kui eales varem. Haridus ei riku aga matsi. Mitmed lektorid, kellega on olnud au veinivaatide setet tudeerida, kehitavad õlgu ja ütlevad, et suur osa ülikooli diplomiomanikest on lollimad kui lauajalg. Rääkides endiste tudengitega, siis jagunetaksegi kaheks – ühed kes ennast suure vaevaga läbi raamatutarkuse närisid ja teised, kes mängelva kergusega, muu elu kõrvalt, nagu muuseas, ka kraadi taskusse pistsid. (Muidugi on minust nõme ja üleolev siinkohal sõna võtta, arvestades, et ise olen ainult “eluülikoolis” nurga taga suitsu kimunud.) Jutu iva on selles, et kuigi info ja haridus on pea kõigile kättesaadav, siis see, kuidas seda oma elus rakendatakse, see sõltub indiviidist. Soov õppida, areneda, täieneda on midagi, mis tuleb seest, mitte väljast. See ei sõltu ajastust, kus elame. Süüdistada ajastust selles, et keegi on keskendumisraskustega, pinnapealne või lihtsameelne, on hale.

Kunagi kuuekümnendatel, kui televisioon ja telepilt muutusid massidele taskukohaseks, räägiti sellest, et peagi kaovad raamatud igavikku, kinod suletakse ja raadiojaamad lähevad pankrotti. Sellest on 80 aastat möödas ja mis on muutunud? Telepildile on ilmunud alternatiive. Viimased viisteist aastat juba räägivad inimesed, et nad “televiisorit” ei vaata. Sest on arvutid, telefonid, YouTube ja Netflix. Samal ajal pole kadunud ka raamatud, ajakirjad, ajalehed, raadiosaated, kinod, teatrid, kontserdid. Meelelahutuskanaleid on juurde tekkinud, aga vanad head pole ka kuhugi kadunud. Massiliselt on neid napakaid, kes koguni vinüülplaate ostavad ja koguvad. Tõenäoliselt on ka neid hullukesi, kes VHS-kassette ja helilinte alles hoiavad. Mina olen see totu, kes raamatuid ostab. Olen kaalunud e-lugeri ostmist küll, aga pole veel sinnamaani jõudnud. Ühel päeval. Kui nad vahepeal miskit uuemat ei jõua leiutada. Iva selles, et inimesed loevad raamatuid. Ja korralikult. Üldse loevad inimesed päris palju. Kasvõi blogisid. Kui ma võin oma blogi baasil mingeid analüüse teha, siis ma näen, et kuigi ma siin mõni aeg tagasi arvasin, et keegi mu raamatuarvustusi ei loe, siis statistika räägib teist lugu. Jah, võibolla esimese hooga saavad klikke need postitused, kus ma paljast ihu demonstreerin (tänan kõiki selle ilusa komplimendi eest, muuseas), aga raamatuarvustusi loetakse veel ka mitu aastat hiljem. Seega, huvi ilukirjanduse vastu pole kuhugi kadunud*.

Mida siis öelda pinnapealsuse kohta? Et inimesed ei märka maailma enda ümber, ainult seda, mis neile Instagramist vastu vaatab? Ei osata sõprussuhteid luua, ei osata oma emotsioone väljendada, ei osata süveneda? Ehk on viga minus, et ma nii sinisilmne olen ja inimesi armastan, aga ma pole nõus. Jah, ma olin see, kes solvus oma jälgijaskonna peale sõbra- ja pildiraamatus, sest nad ei ilmutanud minu vastu sellel määral märkamist ega hoolivust, kui mina ootasin. Praegu, kui sellest on aega möödunud ja mu tasakaal on taastunud, näen ma, et viga polnud neis, vaid minus. Minul olid eeldused ja ootused. Praegu saan ma blogist nii võimsa egolaksu kätte, et ma ei tunnegi teistest sotsiaalmeediakanalitest puudust. Isegi mõnevõrra meelitav oli, kui osad inimesed isiklikult mind üles otsisid ja küsisid, et kuhu ma kadusin. Jah, neid oli vähe. 2% kõigist “sõpradest”. Et siis need ülejäänud 98 on pinnapealsed ja lollakad? Kui mõelda veel paar põlvkonda vanematele inimestele ja nende eludele, siis kui paljud neist jäid suhtlema oma endiste koolikaaslaste või kolleegidega, kui nad just naaberkülas ei resideerunud? Ehk on suurem protsent kui 2? 10? 25? Tilu-lilu kõrvale jättes, inimesed hoidsid rohkem kokku, mitte seetõttu, et selleks oli soov, vaid kuna nad ei saanud taustajõuta hakkama.

Sellepärast olen ma veendunud, et inimloomus on suures plaanis jäänud samaks. Probleemid ja mured on samad, niisamuti nagu rõõmud ja naudingud. Mitte mingid inimeste leiutatud tehnikaimed ei muuda kedagi paremaks või halvemaks. Ainus, mis on muutunud on see, et me praegu märkame neid asju rohkem, sest ma saame üleüldiselt suuremas koguses infot kui eelnevad põlvkonnad. On öeldud, et ühes päevalehes on rohkem infot kui 17. sajandi tavakodanik terve oma elu jooksul sai. Ja igapäevane infohulk, mis meieni jõuab on umbes 174. ajalehe jagu. Ei olegi reaalne, et me kõike seda infomahtu suudame vastu võtta, analüüsida, meelde jätta ja edasi anda. Me teemegi valiku. Pinnapealse? Kellegi meelest kahtlemata.

*Seoses raamatuarvustustega toon veel välja, et ühe armsa blogijaga sai pikalt ja põhjalikult seda teemat arutatud, ning tema mainis, et raamatuarvustuste järele on lausa vajadus. Ta ise kirjutab kõvasti arvustusi ja teab millest räägib. Siinkohal tahan kõigile teile, kes ka raamatutest arvustusi kirjutate – Taavi, Marca, Tilda, Sepistaja, Laura-Kristiina, Marju ja teised – südamele panna, et jätkake samas vaimus. Vähemalt samas vaimus. Parem oleks kui julgemalt. Jah, need postitused ei saa palju kommentaare ja tunduvad, et ainult enda lõbuks kirjutate, ma tean seda tunnet väga hästi. Aga ärge laske sellel tundel end eksitada. Arvustusi loetakse ja need on vajalikud!

Põlastusväärne, räpane mina

Ma tegelikult ootasin seda kirja juba ammu. No aasta vähemalt. Teate küll, see kiri, kus lugupeetud häkker teatab, et ta on teinud minu poolt külastatavatest lehtedest screenshotte ja samal ajal filminud seadme kaamerast, kuidas ma mõnulen. Ja et kui ma talle 48 tunni jooksul bitcoinides 500 USDd üle ei kanna, siis saadab need kujutised minust laia ilma kõigile imetlemiseks.

Noh, tuleb tunnistada, et mul on tõesti väga piinlik osade lehtede pärast, mida ma meelelahutuseks kasutan. Näiteks Perekool. Või Volvofoorum. Ja kui ma neid lehti külastan, siis tõesti, tuleb tõdeda, vahel ma natuke sügan ennast ja nokin isegi nina. Naeran nilbete seksinaljade peale nii, et ninast purskab tatti. Tunnistan teile selle kõik üles, kuna ilmselt saate kõik nagunii sellekohase e-kirja, kus kõik mu rõvedad, räpased kombed jäädvustatud.

Sest noh, mul nimelt natuke tuuga nende bitcoinidega ja vaatasin just, et blogiga on mulle tiksunud kõigest 5,11 eurot. Niisiis, kahju küll, aga tuleb tagajärgedega leppida. Püüan uuel aastal Perekooli enam mitte külastada ja arvuti taga ennast vähem rahuldada.


Üldiselt väga viisakas häkker. Palub pikka viha mitte pidada, kuna see tal ju kõigest töö ja lubab, et kui ma kõik kenasti ära maksan, siis ta mu käest rohkem raha välja ei pressi. Andis lausa häkkeri ausõna. See vist neil seal koodeksis kusagil kirjas. Mul on natuke isegi kahju, et ma talle vastu ei saa tulla.

Kas teie juba olete sellise kirja oma postkastist leidnud või ehk veel midagi põnevamat? Kas olete selliste kirjadega midagi ka ettevõtnud? Teatanud politseisse, et saite või sotsiaalmeedias sõpru-tuttavaid selliste eest hoiatanud?

New is always better!

Väidetavalt ei meeldi inimestele uuendused. Neil on turvaline ja hea käia mööda sama sissetallatud rada. Mina olen üks nendest inimestest, kes alati hädaldab, kui tarkvara uuendatakse, koduleht muudab välimust või äpp “paraneb”.

Ometi kiljusin ma vaimustusest, kui MyFitnessi uut äppi nägin. See on lihtsalt nii vinge! Nii tänapäevane, nii loogiline, nii ilus, nii kergesti kasutatav! Lihtsalt ülemõistuse ossom!

Avalehel kuvab kenasti broneeritud trennid. Mis mulle eriti meeldib selle äpi juures on see, et trenne saab broneerida klubi, linna, treeningstiili, ajavahemiku ja treeneri järgi. Varem oli ilge jama nendega. Said ainult klubi järgi valida. No ja mina käin ju trennis selle järgi kuidas mul aega on. Kui aeg pole teemaks, siis valin treeneri järgi. Seega – me likey!

Mis mulle veel hullult meeldib, on see et jube mõnus on näha oma isiklikku statistikat. Kui palju käinud, millises klubis, mis kell, mitu tundi jne. Päris uhke tunne on.

Seega, kui kõik uuendused oleksid sellised, siis ma täitsa fännaks neid. Aga noh, näiteks mu Huawei tegi hiljuti tarkvara uuenduse, mille tulemusena kõik ikoonid kandiliseks muutusid. Ja see mulle väga ei istu. Iga kord telefoni näppides kirtsutan nina.