Sõprussuhetest täiskasvanueas

Kuna ma umbes aasta tagasi jätsin maha oma senise elu ja sellega seoses ka 99% ulatuses kogu oma tutvuskonna, siis ühel hetkel koitis mulle, et mul polegi enam sõpru. Või noh, on 1 sõber, kes mul tekkis Rahva Raamatus ja kellega jäime suhtlema ka pärast seda, kui minu karjäär seal lõppes. Aga olla 40-aastaselt sõpradeta – päris ebameeldiv. Kui ma ise tutvuks inimesega ja selgub, et tal pole sõpru või tema sõpruskonna moodustab suhteliselt värske seltskond, inimesed, keda tuntakse ehk aasta või paar, siis mul kukuks küll häirekellad helisema. Sest kuidas see võimalik on, eks? Mis sul viga on, et inimesed su ellu ei jää? Ja ära tule mulle seda juttu rääkima, et kõik inimesed teevad sulle liiga või ei mõista sind. Nagunii oled ise bitch ja seetõttu keegi sind pikalt välja ei kannata.

Noorena oli mul suur sõpruskond. Ma olen terve elu leidnud uute inimestega ühise keele ja ei solvu lihtsalt. Üldiselt pole mul ka probleemi saladusi hoida. Sain läbi nii klassikaaslastega kui ka erinevas vanuses koguduseliikmetega. Sõpru oli mul nii nooremaid, kui vanemaid, erisuguse perekonnaseisu, seksuaalse orientatsiooni, rahvuse kui soo hulgast. Mõistagi vaadati koguduses sellele viltu, kui sa “ilmalikega” liiga lähedane olid. Räägiti sellest, kuidas nad sind ahvatlevad halvale teele ja kiusatustesse ning parem on, kui sa seltsid ainult nendega, kes sinu usutunnistust jagavad. No ja eks ma püüdisn ka olla korralik selles osas. Samas, sõbrad jäid mulle kuidagi iseenesest ja juhuslikult külge ning salaja olin ikka ka oma klassikaaslastega hea sõber edasi. 

Kui ma aga abiellusin ja Tallinnast Pärnusse kolisin, siis jäid ka suhted klassikaaslastega soiku ning enamikest koguduse kaaslastest, kes maha jäid. Eks me ikka hoidsime ühendust, saime vahel kokku, isegi kirja teel suhtlesin paariga, aga see polnud enam päris see. Kui juba ka lapsed sündisid, siis kadusid ka vaikselt need üksikud vallalised ja lastetud sõbrannad. Uusi mulle Pärnus väga ei tekkinud. Mees polnud seltskondlik, temal oli ainult 1 sõber, keda ta ei sallinud, aga kellega suhtles, sest armastas sõbra naist, teate küll, selline tavaline asi. Selle naisega olime justkui sõbrannad, sest me olime palju koos, aga minu jaoks oli temaga suhtlemine alati imelik ja pingutatud. Koguduses tekkisid küll mõned, kellega rohkem läbi sain, aga kuna mu mees arvas, et ma sõbrannadega kokku saades temast halba räägin  ja nõudis iga kord pärast sõbrannadega koos olemist põhjalikku arannet vestlusteemadest, siis oli mul ühel hetkel lihtsam üldse mitte kellegiga suhelda, sest äkki ma kogemata ütlesin midagi, mida mees tõlgendas rünnakuna enda vastu. Seega, olid tuttavad, kellega rääkisime üldistel teemadel või sõbrannad, kes said oma südant puistata, aga kelle suhtes mina ise väga suurt sõprust ei tundnud, sest ma ei julgenud midagi isiklikku avaldada. 

Õppima asudes tekkisid mulle taas paar sellist sõbrannat, kellega tundsin suuremat lähedust. Kuna ma tol ajal hakkasin aduma ka seda, et see suhe, milles ma olin, on vähemalt mingil tasandil vägivaldne ning ebaloomulik, siis hakkasin tasakesi ennast ka avama. Need sõbrad vajusid soiku, kui ma tagasi Tallinnasse kolisin. 

Viimased 10 aastat ongi mu elus tekkinud sõbrad just töökaaslaste seas, aga kui olen töökohta vahetanud, siis katkeb ka ühendus ning nii need sõbrad kaovad. Seega, minu probleem pole mitte see, et ma ei leiaks sõpru või mul oleks keeruline lähedaseks saada, minu probleem on see, et ma ise olen sõbrana väga passiivne. Ma algatan ise minimaalselt kontakte. Kui keegi minuga ühendust võtab ja hulle ning napakaid ettepanekuid teeb, siis ma suht 89% olen nõus kõigega, aga ma ise ei tee seda. Ma arvan, et see muutus käitumises tekkiski mul abielus olles. Nagu öeldud, siis mehele ei meeldinud keegi ja tema ei tundnud vajadust ka suhtluse järele, mis reaalselt tähendas, et kui meile ka külalised tulid, siis mees oli seltskonnas täpselt nii kaua, kui ta oma taldriku tühjaks sõi, tõusis püsti ja läks oma tuppa arvutit mängima (ma saan aru, kui palju küsimusi ja kulmukergitusi see lause tõstatab, et mis mõttes on täiskasvanud mehel ja isal “oma tuba”, aga nii oli, see oli tema koobas, kus ta sisuliselt kogu oma aja veetis. Ta tuli sealt välja ainult siis, kui süüa sai ja magama. Mina võisin seal ruumis viibida temaga koos või kokkulepitud ajal. Lastel polnud sinna üldse asja. Ja fakt on ka see, et oma aja veetis ta seal arvutimänge mängides. Või siis olime koos, kui vaatasime tema arvutist mõnd allalaetud filmi või seriaali. Praegu seda kirjutades on endal ka imelik, aga siis tundus see kõik mulle täiesti tavaline ja normaalne.). Mina siis jäin koos külalistega kööki või elutuppa selgitama, et mees lihtsalt ongi introvert. Aga inimestele jäi mulje, et nende seltskond pole piisavalt huvitav ja ega kolmandat korda külla ei tuldud. Ka ei kutsutud meid enda poole kuigi tihti. Kui mingi kutse tuli, siis ühistele kohtumistele, kuhu oli terve kogudus kutsutud. Igatahes, sellest ajast on mulle jäänud tunne, et ma vist ei meeldi inimestele eriti ja seetõttu ma vajan pigem seda, et initsiatiiv tuleks teistelt. Samas, ma saan aru küll, et kui mind peab pidevalt kutsuma, siis ühel hetkel tekib tunne, et ma pole ise üldse huvitatud midagi koos tegemast. Kuigi see nii pole. 

Nii et siin ma siis nüüd olen, 40 ja sõpradeta, sest need, kellega mul varem lubati suhelda, enam ei suhtle minuga ja uute inimestega tutvudes jätan ma ise vaoshoitud ning eemaloleva inimese mulje. Ma ei hakka keerutama, suht sitt seis. Eks ma osaliselt seetõttu seal Tinderis nii aktiivne olengi, sest seal vähemalt keegi suhtleb minuga, saadab mulle naljalinke, jagab oma päevategemisi, kutsub mind jalutama või kohvile. Minu jaoks pole oluline, et need inimesed on juhtumisi mehed või et nad tingimata peavad minuga romantilist suhet arendama. Lihtsalt tavalist inimlikku kontakti tahaks. 

Seega, minu küsimus lugejatele, et kuidas tekivad sõprussuhted täiskasvanu eas ja kuidas neid arendada ning hoida? Julgete üldse enda südamesse lasta inimest, kellel pole keskeaks ühtegi lapsepõlvesõpra jäänud? 

*Pildid mu telefonist, mida ma olen viimase kahe nädala jooksul oma sõpradele saatnud. Selle ilusa käevõru sain kingiks ühelt armsalt kaasblogijalt ja hullult armsalt inimeselt. 🥰

Memorabilia

Aegajalt leian ma kodust üles karbid täis meenutusi möödunud aegadest. Mul on seal kirjakesi, kuivatatud roosiõisi, fotosid ja muud. Hiljuti leidsin ühe sellise karbi, mis oli täis Nipernaadiga seotud mälestusesemeid. Tükk aega vaatasin neid asju. Mõtlesin, et kas mul on enam vaja seda alles hoida? Kirju läbi lugema ei hakanud, polnud vastavat soovi.

Kusagil on mul veel sarnane karbike endise abikaasa kirjadega, mis me enne abiellumist vahetasime. Ja loomulikult on mul alles ka album pulmafotodega. Olgugi, et ma olen olnud ta peale väga vihane, pole ma albumitest isa pilte eemaldanud. Ja nüüd mõtlengi, et on mul seda vaja?

Noh, pulmapildid olen tegelikult natuke laste pärast alles jätnud. Või vähemalt nii ma endale sisendan. Mõtlen, et äkki nad või nende tulevased abikaasad/lapsed kunagi tahavad näha. Ise ma neid pilte heldimusega ei imetle. Nad lihtsalt on. Meenutus minevikusündmustest.

Fotodega on nii nagu on ja kuna on lapsed, siis ilmselt ei näi nende säilitamine veider ja kummaline. Vanade armastuskirjadega on aga pisut teised lood.

Ju ma neid ikka isekusest alles hoian. Saan mõelda, et vähemalt kunagi peeti mindki armastus- ja imetlusväärseks. Ja kes teab kas sellist aega veel tulebki. Ning kui ma neist vanadest mälestustest loobun, siis äkki keegi ei usugi, et kunagi ka mind armastati? Teisest küljest, minevikust kinni hoidmine võib tuleviku jaoks komistuskiviks osutuda. Endale mulle ka tõenäoliselt ei meeldiks, kui uue kallima sokisahtli põhjast esimese armastuse kaotatud kõrvarõnga või postkaardi leiaks.

Tahavaatepeegli nõiduses

Mul on üks sõbranna, kes aegajalt räägib, kuidas tema kunagine peika talle jälle üle mitme kuu sõnumi saatis, milles igatsust ning armastust avaldab. Ei, tegelikult ma valetan. Mul on selliseid sõbrannasid rohkem kui üks. Vahel olen ma ise ka see sõbranna.

Ehk keegi minevikust, ilmub ootamatult ning kutsumata ja tahab tundeid avaldada.

Kui see on juhtunud, siis sellest räägitakse. Näiteks sõbrannale. Või töökaaslasele. Tehakse staatuse uuendus või kirjutatakse blogis. Toon, millega see infokild edastatakse on selline segu pahameelest ja võidurõõmust. Jäetakse mulje, et selline kontaktivõtmine oli nii tüütu ja lapsik, ning samas tuntakse heameelt, et kusagil on keegi, kes aegajalt voodis und ei saa, kuna ta mõtted keerlevad sinu ümber. Laske käia, I dare you, vaielge vastu, et see just nii pole!

Jah, mõlemad pooled said tookord aru, et asi on läbi. Vahet pole, kas asi oli mõlemapoolne, või jäeti üks maha. Oluline pole seegi, kas lahku mindi “sõbralikult” või advokaatide ja lähenemiskeeldude valvsa pilgu all. Oli kuidas oli. Lahku sai mindud ja ühel päeval saabus see hetk, kus mõlemad tajusid, et asi on nüüd ümber. Kumbki elas oma elu edasi ja ehk tekkis käekõrvale mõni silmarõõmgi. Kaugelt, nii üle lahe horisondilt, vaadates jäi mulje, et kõik on kena ja hea. Elavad inimesed oma elu ja minevik on turvaliselt selja taha jäetud. Valugi, mis oli, on juba unustustehõlma vajunud ning armidki paranenud.

Ja siis, ühtäkki, üks pooltest rikub seda vaikivat kokkulepet – võtab ühendust. Saadab sõnumi, meili, helistab, tuleb ukse taha kraapima. Tuletab ennast meelde.

Jah, olenemata asjaoludest on esimene mõte – milleks? Milleks rikkuda minu rahu ja ennast meelde tuletada? Sai ju kokku lepitud. Jutudki räägitud, tundedki allasurutud. Milleks siis vanad teemad uuesti üles katkuda? Või kui mitte tingimata vanad teemad, siis üleüldiselt enda elust, edusammudest, saatusest, kordaminekutest lobiseda. Milleks see vajalik on? Mida ma pean selle teabega nüüd siis peale hakkama? Õigustatud pahameel.

Aga kröömike seda “Aww, ma olen talle endiselt kallis” tunnet on ka. Tegelikult, lubage ma sõnastan ümber, tunde nimi on “I win! I win! I win!” Eriti võimas on see tunne, kui sina olid see kes maha jäeti ja kes lahkuminekut valusamalt üle elas. Sellepärast me helistamegi kõikidele sõbrannadele, sugulastele, tuttavatele, endistele lasteaiakaaslastele ja “Õhtulehe” reporterile ning õhkame teeseldud tüdimusega: “Tead, see jälle helistas! Nagu, ma ei saa aru, millal ta juba edasi läheb oma eluga! Eks, nagu! Nii piinlik!” Mida me päriselt nende sõnadega ütleme: “Ma olen nii kõva tegija, et see vend sööb mul siiani peo pealt! Järelikult ma pole mingi bitch nagu ta tol korral uste paukudes kisendas. Hah! Sucker!”

Olgem ausad, see tõstab egot. Kõvasti. Selletõttu me väga ei kipugi neid ekse blokeerima ja oma numbrit vahetama. Osa meist vajab aegajalt seda laksu, et me oleme unustamatud.

*Pildistas Tatjana Siipan