Täiuslik

Käisin nädalavahetusel vaatamas veidrat Rootsi filmi (IMDB sildistab ta draama/fantaasia/romantika žanriks, aga minu meelest oli pigem õudukas). See oli nii veider ja ebamugav, et ma isegi ei soovi viidata. Ikka väga üle piiri. Üsna sinna Lars von Trieri tagahoovi suunitlusega. Võimalik, et ma nii hellik, aga minul seostus nähtu “Antikristuse” ja “Melanhooliaga”. Igatahes, lühidalt on lugu ühest naisest, kes näeb väga hirmus välja ja on selle all terve elu kannatanud. Lõpuks ta siis kohtab meest, kes ütleb talle, et ta on täiuslik. Edasi tulid trollid, vaglad ja laste väärkohtlemine.

Täiuslik. Kas teile on kunagi öeldud, et te olete täiuslik? Mulle on paar korda öeldud. Tunne, mis sellega kaasneb… ohhh….

Päikeseloojang on alati täiuslik, kuigi alati erinev.

Minul on täiuslikkusest väga konkreetne visioon. Täiuslikust korrast, kodust, maailmast, inimestest, suhetest. See on kujunenud varajases nooruses ning aja jooksul on nüansse lisandunud, kuid suures plaanis on see püsinud sama.

Nagu üks pikaajaline blogilugeja mainis, siis see on teema, millest võiks kirjutada. Et kust tuleb meie ettekujutlus ideaalist ja miks me selle poole püüdleme, kui teame, et seda pole võimalik täielikult saavutada? Lisan, et üks tema poolt kunagi loetud raamat, on temas kinnistanud ideed, et inimene juba ongi täiuslik, sellisena nagu ta on. Tundsin selle mõtte ära, kui hiljuti ise seda raamatut lugesin. Praegu ma isegi ei tea, kas ta ise mäletab, et selles raamatus see mõte oli. Aga minu jaoks oli päevselge, et just sealt see mõte tuli. Võimalik, et tol hetkel oli ta valmis seda ideed omaks võtma ja nii see tuli ja jäi.

Isiklikult minu jaoks ei olnud see mõte omane. Ma pole leppija vaid püüdleja. Ma olen pidevalt rahulolematu, kuna see minu enda ettekujutluses loodud täius jääb haardeulatusest alati välja.

Ma olen alati imetlenud oma ämma. Temas on selline rahu. Elu on olnud tal keeruline, aga see pole mõjutanud tema õnnetunnet. Ta teeb oma asja ja ei lase ümbritseval dikteerida, kuidas ta tulemust peaks defineerima. Jah, tal on ka ettekujutlus täiuslikkusest. Kättesaamatust, kaugest, ideaalsest. Ta naudib elu, ei stressa ebaõnnestumiste pärast. Vähemalt mitte liiga palju. Tahan ka kunagi seda.

Ma usun, et püüdlemine ideaali suunas, ja siin võib vaielda ning mittenõustuda, aga eks igal ühel on oma ettekujutlus sellest, on väga inimlik. Minu arvamus põhineb usul sellesse, et meid on loodud täiuslikeks, aga teatud sündmuste tõttu muistses Eedenis, oleme sellest ilma jäänud. Kuid sügaval meie DNAs on see olemas. Sest kui vaadata 98% inimkonnast, kes pidevalt soovivad parandada oma elujärge, väljanägemist, iseloomu ja mida kõike veel. Ning milline on enamasti reaktsioon sellele, kui keegi laseb end käest või on väga erinev? Hirm. Mis sageli väljendub vihas ning põlguses. Puht banaalselt väljendudes, see ei mahu meile pähe. Ja miks nii on? Sest see inimene on mingil hetkel loobunud ideaali poole püüdlemast või leidnud ideaali milleski muus, meile mõistetamatus.

Ühiskond ongi seadnud kirjutamata reeglid sellest, kuidas olla ja millises eas midagi ette võtta. Millal minna kooli, ülikooli, tööle, vanemate kodust välja kolida ja pere luua. Ehitada maja, osta auto, käia reisimas ja lugeda raamatuid. Kui seda ei tehta või tehakse “valel ajal”, siis sellesse suhtutakse kritiseerivalt. See pole täiuslik.

Mida siis öelda, kas täiuslikkus üldse eksisteerib tegelikult kusagil? Kas on mõtet selle poole püüelda? Kui me leiaks oma täiusliku kaaslase, kas oleksime siis täiuslikult õnnelikud? Või tuletaks tema täiuslikkus meile pidevalt meelde meie endi küündimatust? Kui me kolime lõpuks oma unistuste majja, kas täidab see meid rahuloluga, saavutustundega, või hoopis depressiooniga? Ehk olete kuulnud, et saavutusjärgne depressioon on väga tavaline? Paljud sportlased, režissöörid, näitlejad, muusikud, ärimehed kogevad seda pärast eesmärgini jõudmist. Korraks kaob elu mõte, et kui ma nüüd saingi selle tehtud, mida ma soovisin, siis mis edasi. Reeglina läheb see üle sama kiiresti kui tuli. Leitakse uus projekt mille kallal tööd teha. Ehk siis võiks öelda, et on tervislik, mitte saavutada täiuslikkust.

*Pildistas Kadri Vahtramäe

Elementaarne, Watson!

Naljakas, kuidas mõni asi, mis meile on elementaarne, ei ole seda teisele kohe üldse mitte. Näiteks hommikune hambapesu, tuttava teretamine, maksude maksmine. See on nii loomulik, et ma üldiselt isegi ei mõtle, et kusagil on inimesed, kes seda ei tee või teevad ainult siis, kui neile seda eraldi meelde tuletatakse.

Lastele peab meelde tuletama. Viisakus ja kombed ei ole geneetiline, see sõltub kasvatusest.

Nädalavahetusel nägin juhuslikult pealt situatsiooni, kus kaks inimest – mees ja naine – väljusid majast ja istusid autosse. Tee oli väga libe ja neil mõlemal oli raske tasakaalu säilitada. Seda enam riivas mulle silma, et meesterahvas ei toetanud naist, ei avanud talle autoust, vaid vaatas, et ise kiiresti autosse saab. See oli väga piinlik. Minu jaoks väga piinlik. Antud situatsioonis ei ole isegi oluline, kas see naine oli tema ema, õde, tütar, elukaaslane või ämm. Minu jaoks on elementaarne, et sellises olukorras ulatab meesterahvas käe ja toetab naist.

Ja siis ma mõtlesingi, et kas see on elementaarne ainult minu ja väheste üksikute jaoks, ning enamik peab seda juba millekski erakordseks?

Näiteks pean ma elementaarseks ka seda, et mees avab naisele ukse ja laseb ta enne uksest sisse. Sõidukisse sisenedes see sõltub veidi kontekstist ja ega ma päriselt autoukse juurde seisma ei jää ootama, et mulle uks avataks. Aga näiteks, kui me istume taksosse, siis ma küll eeldan, et mees teeb ukse mulle lahti, aitab mu sisse, sulgeb mu järel ukse, läheb ümber auto ja istub teiselt poolt taksosse. Liiga palju tahetud? Ma ei arva. Samuti on minu jaoks normaalne, et mees aitab mul mantli seljast ja pärast ka selga tagasi. Ja tänaval liigeldes ulatab mulle toeks oma käsivarre.

Siinkohal ma pean rõhutama, et ma ei räägi üldse kohtingustsenaariumist, vaid igapäevasest käitumisest. Loomulikult ei eelda ma, et mu ülemus igal hommikul mul mantlit seljast ja õhtul selga tagasi aitaks, või me kinnistuterritooriumil käsikäes peaksime ringi kõndima, aga oma lapsi ma küll õpetan, et kui me koos kuhugi läheme, siis nad annaksid mulle toeks oma käsivarre, sest ma liigun kontsadel ja ma tunnen ennast turvalisemalt, kui mul on millelegi toetuda.

Kohtingutel on minu jaoks elementaarne, et mees maksab. Lööge või visake millega iganes, aga nii on. Asi ei ole selles, et ma seda endale lubada ei saaks. Saan ja olen lubanud. Tavaliselt ma lähtungi sellest, et mina maksan. Ma ei jää ootama seda ebamugavat hetke, kui tuuakse arve ja siis vaadatakse üksteisele otsa, et kes nüüd arve võtab või kas teeme pooleks või mis juhtub. See on nii inetu ja vastik, et ma pigem juba maksan ise. Ja olengi seda teinud. Harva. 99% kordadest on mehed kellega ma koos olen olnud minust kiiremad ja ei tekigi üldse mingit ebamugavat situatsioonikoomikat. Ühel korral kõikide aastate jooksul, kui ma olen deitimas käinud, on olnud olukord, kus ma esimesel korral maksin ise. Olin kiirem. See ei olnud probleem. Probleem oli see, kui järgmisel korral sama mehega lasi ta mul uuesti ise kogu arve maksta. See oli meie viimane kohting. Meesterahvas oli väga kohkunud ja üritas teada saada, et mis mu meelemuutuse põhjus oli. No kuidas sa seda ütled, et kle, sa ei teinud mulle välja ja sellepärast ma ei taha sind näha? Mees ise oli veendumusel, et miski tema välimuses hakkas mulle vastu. No jah, las arvab. Põhimõtteliselt ju vahet pole. Kombed on sama sügavale meie sisse juurdunud nagu mõni füüsiline eripära.

Mõni, kellega olen seda teemat arutanud, on arvanud, et ajad on muutunud ja seetõttu pole paljud minu jaoks elementaarsed asjad sugugi enam enesestmõistetavad. Naised soovivadki võrdsust ja ise maksta, neil on ebamugav kui neid kõndides toetatakse või uksi avatakse ja sellepärast on mehed kohanenud ja ei tee enam neid asju. Ma vaidlen vastu. Kirglikult. Näiteks igal nädalal, kui käin jõusaalis, leidub vähemalt üks mees, kes mulle ukse avab. Enamik nendest on nooremad kui mina. Ka kohtamas käies eelistan endast nooremaid. Pigem näen mina asja nii, et kui mees ei taha sellist elementaarset hoolivust ja viisakust oma kaaslase vastu ilmutada, siis vabandusi leiab ikka. Ja kui ta siiralt seda tahab, siis leiab alati ka võimaluse selleks, ilma et kellegi väärikust riivataks. Nii lihtne ongi, elementaarne!

*Pildistas Ivo Eggi

Suured inimesed

Minu emal on töö. Ta käib rikaste ja kuulsate inimeste musta pesu pesemas. Ei, ta pole psühholoog. Ega terapeut. Isegi mitte suhtenõustaja. Koristaja on, noh, kui te just teadma peate. Aastate jooksul on tal igasuguseid villasid koristada tulnud. Ja nii on tal olnud esirea pilet nende mustapesukorvile. Sõna otseses mõttes. Aga ka kaudses. Kodus on inimesed ikka sellised nagu nad päriselt on. Maskideta. Ilustamata. Tavalised. Normaalsed.

Üks minu lemmik tsitaate on see: “Inimese tõeline suurus ilmneb sellest, kuidas ta kohtleb endast vähemaid.” Minu meelest nii õige. Lihtne on austada neid, kes on meist mingis valdkonnast üle – välimuselt, edukuselt, jõult, intelligentsilt või rahaliselt. Palju keerulisem on ilmutada austust nende vastu, kes on meist nõrgemad, väetimad, vaesemad, lihtsamad jne. See nõuab teadlikku pingutust.

Inetu Pardipoeg ei olnud üldse inetu. Ta lihtsalt suhtles vale seltskonnaga.

Minu ema on tihti olnud siiralt üllatunud, kui “tavalised” need inimesed on, kes on midagi saavutanud – raha, au ja kuulsust. Ja et nad kohtlevad teda nii viisakalt. Räägivad temaga sõbralikult ja ei kurjusta lõhutud vaaside pärast. Mind see absoluutselt ei üllata. Sellepärast nad just ongi saavutanud, sest nad ei pea ennast liiga tähtsaks. Neis on säilinud terve enesekriitika ja alandlikkus. Need on omadused, mis tõmbavad teisi ligi. Uhkus ja ülbus võib kaugelt küll muljet avaldada, aga suhteid sellega ei hoia.

Jah, kui sa oled “keegi”, siis inimesed lipitsevad su ees ja tahavad sulle muljet avaldada. Aga kas see on midagi väärt? Kas sellel on tegelikult kaalu? Kui su õnn pöördub ja sa oled abivajaja rollis, kas keegi neist, kes enne su heakskiitu otsisid, toetab ja tunnustab sind? Pigem ikka parastab ja tunneb, et näed, lõpuks said, mis teeninud olid.

Mu õde näeb ka seda maailma, mida teised ei näe. Ja ta kinnitab seda. Ütleb, et need, kes on tõeliselt rikkad, pole seda ainult kontojäägi tõttu, vaid neis on midagi palju enamat, sisemine rikkus. Miski, mis ei sunni neid rahatähtedega lehvitama ja odavat tunnustust taga ajama. Nad ei ülbitse ega esine. Teisalt need, kes omavad kontol vaevalt eesti keskmist ja seegi on inkasso poolt arestitud, on rinna kummi ajanud ja räägivad sülge pritsides, nagu nad oleksid maailma direktorid.

Miks ma seda kirjutan? Noh, vahel ma tunnen ennast väga kehvasti. Sest on tulnud vihjeid minu elustiili või saavutuste kohta. Jubedalt põen selle pärast. Aga asjata. Need, kes kritiseerivad ei ole minust tegelikult paremad. Kui oleksid, poleks neil vajadust mind igal sammul maha teha. Ja see on üldine reegel. Kui teil on mõni peretuttav, sugulane või “sõber”, pärast kellega kohtumist tunnete end alati viimase kõntsana talli taga sõnnikuhunnikus, siis asi pole teis. Ei ole vaja end koormata inimeste ega suhetega, mis teid alla kisuvad ja teid halvasti tundma panevad. Elu on niigi raske, ei ole vaja seda endale vabatahtlikult veelgi raskemaks teha. Kui vähegi võimalik, siis ümbritsege end inimestega, kes toovad teis esile parimaid omadusi ja häid emotsioone. Kes oskavad ka ebamugavaid tõdesid esitada nii, et teis säilib väärikus. Veetke aega nendega, kelle moodi te tahate olla, keda te imetlete. Uskuge mind, selliseid inimesi on rohkem kui neid teisi.

*Pildistas Kadri Vahtramäe