Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

Pojal on mure. Ta tahab oma suhet lõpetada. Aga kardab.

Seda, et neil asjad ei toimi, hakkasin ma aimama umbes aasta alguses, kui poiss küsis, et kas minu meelest on neiu talle õige kaaslane. Mulle tundub, et inimesed, kes on oma suhtes õnnelikud, ei käi teistelt küsimas, kas nende meelest on kaaslane õige. Hirmsasti tahaks siia lisada, et õnnelikud paarid ei postita igast lilleõiest ja põsemusist ka sotsiaalmeediasse, aga see on mu isiklik kiiks, sest olen elus liiga sageli näinud häid tuttavaid, kes interneti kinni jooksutavad oma “maailma parim mees” postitustega, teades samas liigagi hästi, et “maailma parim mees” käib igal nädalavahetusel sõpradega väljas joomas ja võõrastele näkkidele keelt kõrva ajamas ning kaebab igale kuulajale kõrvale, milline nõid tal kodus ahju otsas elab. Tean ka seda, et osad naised saadavad endale ise lilli ja teesklevad, et peika saatis. Tean ka paare, kus peika saadab küll lilli, aga kokku saada pole mahti ja siis lilled ja kommikarbid peaks daami õnnelikuna hoidma. Sõnaga, ma suhtun väga kahtlevalt nendesse üleliigsetesse suhte eksponeerimise postitustesse. Sest ausalt, kui sul on kõik hästi, kas siis tõesti on vaja välist valideerimist, et vaadake kui õnnelik ja armastatud ma olen? Või olen ikkagi mina imelik? 

Aga tagasi siis poisi juurde. Tol korral ta midagi väga ei täpsustanud, et miks sellised mõtted olid ja kui tüdruk paar nädalat hiljem tema juurde kolis, siis arvasin, et kõik on neil hästi. Kuni paar kuud hiljem oli jälle halvasti. Ja siis suvel oli veel palju halvem. Ja sügisel veel palju-palju halvem. No ja nüüd siis on kohe palju-palju-palju, eks.

Minu meelest väga lihtne. Kui ei toimi, siis on uks. Eriti kui nad pole ametlikult seotud, neil pole lapsi, pole ühiseid kohustusi ega vastutusi. Nad mõlemad on alles hilisteismelised, elu ei pea noorena nii raske olema. 

Poja meelest on asjad aga väga keerulised. Sest esiteks ta ei taha olla tõbras. Ta tunneb tüdruku ees vastutust ja kui tema oleks see, kes kriipsu alla tõmbaks, siis tüdruk saaks haiget ja tema ei taha oma hingele seda koormat. Jutust sain aru, et vestlusi teemal “aitab nüüd küll” on seal majas juba peetud ning siiani on need lõppenud pisarate ja anumisega, ning ikkagi kokku jäämisega. Lisaks kardab poeg, et kui ta peaks midagi drastilist tegema, nag näiteks lukkude vahetamine, siis ootab teda tüdruku kättemaks vara ja maine rikkumise näol. 

Ja ma tahaks öelda, et need hirmud on põhjendamatud, et enamik lahkuminekuid on küll valusad ja ebameeldivad, aga siiski rahumeelsed. Aga tegelikult ma ju ei tea. Ma pole iial ühtegi naist pidanud maha jätma. Olen küll mõned sõprused lõpetanud ja hiljem kuulnud, kuidas minu kohta jutte levitatakse, aga ma väga ei hooli neist, sest minu süda on puhas. Ja kes neid jutte minu kohta usub, polnud algusest peale minu päris sõber. 

Mind on maha jäetud küll. Nii otse kui läbi lillede (loe: ghostides). Ja no muidugi on vastik tunne. Mina, kes ma üldse kergesti ei kiindu, põen selliseid lahkuminekuid ikka väga valusalt läbi. Kättemaksuhimuliseks ma ennast ei pea. Jah, ma olen vahel kirjutanud postitusi sellest, kuidas see on juhtunud, aga ma arvan, et ka neid pole nüüd teab kui palju. Vaatasin näiteks üle kahe viimase südamemurdmise teemalised postitused, ja minu meelest ma olin isegi liiga leebe. Arvestades, et kõik mu eksid ise mu juurde varem või hiljem tagasi ronivad, siis ju ma nii hull ikka pole olnud. Kui ma meenutan lahutust, siis see on vaieldamatult kõige rängem lahkuminek mu elus. Jah, loomulikult oli see rõvedalt valus. Ma tean, et ma ütlesin eksile igasuguseid inetuid asju. Aga sellega asi ka piirdus. Tema asju ma ei rikkunud, mingite serviiside ja mööbli pärast me ei ragistanud. Jagasime sõbralikult kõik asjad ära ja kuna selle kohta pole kümne aasta jooksul kommentaare tulnud, siis eeldan, et temagi arvab, et kõik oli õiglane. Midagi nõudnud ega oodanud ma temalt pole, elatist maksab ta nii nagu süda käseb, minul on hea meel, et üldse maksab. Aga noh, see on ju ikkagi ainult minu arvamus kõigest sellest. Ma ei tea, kuidas tema tegelikult kogu lugu tajub. Võib-olla tema meelest olin ma jubedam saiko ja tal siiani mingi trauma kogu lahutusest ja kaebab kõigile tulevastele pruutidele, kuidas ma ta paljaks varastasin ja lapsed väevõimuga talt ära võtsin. 

Nii et ma tegelikult ei tea, kui lihtne on naisi maha jätta. 

Mõni aeg tagasi vestlesime antud teemal ühe hea meestuttavaga. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud, pealtnäha on neil ilus pereelu, kõik toimib ja kõik on rahul. No ja eks nad vahel natuke ragistavad ka. See käib elu juurde. Siis, üks kord, mees pihtis mulle, et tema ainus lootus on abielust välja saada, kui naine ise teise mehe juurde läheb. Rääkis, et teades oma naise iseloomu, siis mingist rahumeelsest ja sõbralikust lahkuminekust ei saa juttu ollagi. Naine maksaks kätte kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ning mees ei taha pea viiekümnesena oma elu nullist alustada ja kardab kaotada suhteid oma lastega. Niisiis ootab ta päeva, mil naine ise ära läheb.

Umbes nagu mul poeg. 

Nii et kui keegi teab soovitada, kuidas saab suhtest välja, mis ei toimi, siis tuld!

Esimene kohting

Mitte kauges minevikus hõikasin siin väga enesekindlalt maha, et mul pole olnud halbu kohtinguid, väljaarvatud see üks, kus kaaslane oli hoolimatu ja purjus. Aga mis siis teeb kohtingust hea kohtingu, milliseid asju ma kaaslaselt ootan, et kohting oleks hea, mitte keskpärane? Toon välja kolm mõtet, mis pole küll minu välja mõeldud vaid pätsasin need ühelt neiult TikTokis, kes minu meelest väga tabavaid nõuandeid ja tähelepanekuid jagab*. Ja kui ta need ühes oma postituses välja tõi ning mina neid oma meeldejäävate kohtingutega kõrvutasin, siis jõudsin järeldusele, et olen temaga päri.

Hoolitsus. Hoolitsust saab näidata ukse avamisega, lillekimbuga, kohvikus arve tasumisega, koduukseni saatmisega, taksoni, autoni. Võimalusi seda näidata on lõputult. 

Minu kõige eelistatum esimese kohtingu stsenaarium on jalutuskäik looduses. Olen käinud kümnete meestega jalutamas. Piinlik tunnistada, aga enamikke neist ma ei mäleta ja tõenäoliselt ei märkaks neile Selveri kassasabas teregi öelda. Miks? Sest me ei tundnud, et nad oleks sel jalutuskäigul minu eest hoolt kandnud. Ehk ongi jalutades keerulisem seda hoolt ilmutada. Ometi mäletan selgelt mehi, kes uurisid, et ega mul liiga külm pole, või ehk hoopis palav ja ma sooviks lonksu vett, kes toetasid mind, et ma ei komistaks, pühkisid ära juuksesalgu silmadelt, märkasid, et mu ketsipaelad on lahti tulnud. Väiksed asjad. 

Seda, et keegi mulle esimesel kohtingul lilli tooks, on harva juhtunud. Ja ausalt öeldes, ma ei soovita ka. Lilli võib tuua siis, kui mees läheb naisele koju järele, et sealt edasi kohtingule, sest siis saab selle kimbu koju jätta. Aga muidu, jalutades seda käes hoida või kohvikusse unustada (on juhtunud) on minu meelest natuke topakas, aga see puhtalt minu isiklik arvamus.

Austusväärsus. Näiteks võib mees olla majanduslikult kindlustatum, intelligentsem, laiema silmaringiga, osavam sõidukijuht, füüsiliselt tugevam, kui naine. Mehes peaks olema miski, mille tõttu saab talle alt üles vaadata. Just sõbrannaga rääkisime sellest, et meestele on suhtes ülioluline see, et naine neid austaks. Kui naine ei näita, et tal on mehe vastu sügav ja südamesttulev austus, siis mees ei suuda ka sellist naist armastada. Ma tean, et mul endal on väga keeruline mehi austada. See sai määravaks ka minu abielus. Ja ma ei taha kuidagi väita, et mees oli selles süüdi. Mul oli palju põhjuseid teda austada, aga mul oli sellest hoolimata keeruline seda teha. Seetõttu mul ongi nii “kõrge latt”, sest ma tahan, et mu suhe püsiks ja seepärast peab mees olema minust targem, pikem, tugevam, jne. Aga nagu selgub, siis ma pole siin paadis üksi. 

Minu jaoks on need asjad olnud muuhulgas see, et mees oli sukelduja, mis kõlab ääretult seksikalt; mees on oma kätega maja ehitanud või renoveerinud, sest mina ise olen igasugustes käelistes tegevustes üsna saamatu; mehel on D kategooria juhiluba, ärge küsige, ma ei saa ise ka sellest aru; mees on tunduvalt haritum kui mina; mehel on mingi napakas hobi, millest ma midagi kuulnud pole, aga mis kõlab vingelt; üks kord piisas sellest, et mees oli minust 40 sentimeetrit pikem ja kaks korda raskem, nii palju siis latist, eks ole.

Selget sõnum selle kohta, et mees on naisest romantiliselt huvitatud. Seda saab demonstreerida füüsilise kontakti kaudu. Käest või ümbert kinni hoidmise kaudu. Väike põsemusi kohtingu lõpus. Ma usun, et ka teatud komplimendid, mida sa just sõbrale ei ütle, on siin täiesti omal kohal.

Hiljuti andsin sõbrannadele aruannet oma viimatise kohtingu kohta ja ütlesin, et mees kallistas mind õigesti, kogu kehaga, mitte nii nagu mehed tavaliselt oma sõpru ja sugulasi kallistavad. Teate küll, see selline veidi eemalolev embus, kuhu vahele võiks mõne raskeveoki parkida ning patsutavad sind seljale nagu sa oleksid korralik tõuhobune. Kui ma kohtingu lõpus sellise kallistuse osaliseks saan, siis ma tean, et teist kohtingut suure tõenäosusega ei tule. 

Armsad meeslugejad, ma tean küll, et te olete siin olemas, andke julgelt märku, mida teie ootate esimesel kohtingul.

Täiendus.

Kuna kommentaarium on siin omaette elu elama hakanud, mis on ühest otsast tore, aga näib, et postitus on minu poolt poolikuks jäänud, siis täiendan veidi eeltoodut mõne kogemusega. Sel aastal olen ma käinud kolmel esimesel kohtingul. Toon need lood teieni, et näitlikustada eelöeldut.

Esimene. Selle noormehega olime sõnumeid vahetanud umbes nädal enne kui kohtusime. Käisime koos trennis. Noormees oli meeldiv, aga vestlusteemad keerlesid põhiliselt tema töö ja tegemiste ümber. Ta jutustas oma traumadest ja kehvast tervisest. Ma ei mäleta, et ta oleks minu kohta üldse midagi küsinud või huvi ilmutanud, kuigi initsiatiiv kohtumiseks tuli tema poolt, siis jäi mulle kohtingust tunne, nagu ta pigem poleks seal. Ei tundnud ma end ka naisena, pigem emana, kes peab oma lapse eest hoolt kandma. Jah, suhtlesime pärast edasi, aga mingit tulevikuperspektiivi see ei oma.

Teine. Olime mehega suhelnud ligi kaks nädalat kui kokku saime. Ta hilines kohtingule. Käisime jalutamas ja ilm oli külm ning maa libe. Mees ei näidanud välja hoolt küsides, kas mul on jahe ja me võiks soojemas kohas jätkata, ka ei pakkunud tuge, kui libisesin. Vestlusteemad polnud minu jaoks huvitavad ega arendavad. Lõpus ta küll embas mind, kuigi mulle näis see kohatu, sest polnud sellist tõmmet, et see oleks olnud sobiv. Minule sai kohtudes selgeks, et kuigi ta on sõbralik ja tore, siis see pole mees, kellele ma saaksin kriisis toetuda ja keda usaldada, vaid kes vajab mind rohkem kui mina teda.

Kolmas. Olime suhelnud kuu aega enne kui kohtusime. Kohtusime kohvikus. Mees küsis, kas see koht sobib mulle või eelistan teist kohta. Kohvikus tegin ma endal margi täis küsides väga lapsiku ja nõmeda küsimuse, millele mees rahulikult vastas, tekitamata minus piinlikust või naerdes mu üle. Pärast kohvi läksime jalutama, kuna see oli minu soov, kuigi tema poleks seda eelistanud, aga ta arvestas minuga. Temaga oli huvitav vestelda, sest tal on lai silmaring, erinevad huvid, ta on haritud ja tal on uudishimu elu vastu. Kuigi ta teab minust rohkem, kui mina temast, siis küsis ta minult rohkem, kui rääkis endast. Jalutades Vanalinna munakivitänavatel, komistasin ma, mille peale ta mind toetas. Kohtumise lõpus embas ta mind soojalt ja pikalt. Temaga tundsin end naiselikuna, tundsin, et ta on minust huvitatud ja et ta oskab ning tahab mu eest hoolt kanda.

Kõigil olid samad eeldused. Kõigiga kohtumist ootasin ja kõik nad olid huvitatud kohtuma ning pärast kohtumist ka suhtlust jätkama. Aga ainult üks neist tekitas minus tunde, et teda ma tahan veel näha ja paremini tundma õppida.

*Emily King

Millal algab suhe?

Ma arvan, et pärast ligi kümmet aastat agressiivset blogimist, olen ma lõpuks leidnud oma blogi teema. Olen siin kirjutanud raamatuarvustusi, sest minu meelest on need jube olulised ja näinud, et ainult mina arvan nii. Kirjutanud juhendeid trenni tegemiseks, sest minult on lausa küsitud vastavaid suuniseid ja ma oma lõppmatus naiivsuses kujutasin ette, et tegelikult kedagi võiks see asi huvitada, ainult selleks et näha, kui vähe see tegelikult inimesi huvitab. Truud lugejad muidugi loevad ustavalt kõike, aga kõige rohkem kõnetab lugejaid ikkagi see, kui ma arutlen meeste ja naiste omavahelisi suhteid. 

Inimesed pakuvad mullegi huvi. See on üks põhjus, miks ma ikka ja jälle end Tinderis leian. Seal on lihtsalt palju inimesi ja osadega võib tekkida ka päris põnevaid vestlusi. Mina siis vestlen, analüüsin ja kajastan neid. Lisaks olen ma nüüd avastanud ka TikToki ja sealne algoritm pakub mulle suhtecoachide, igaveste vallaliste, kosjamooride ja teiste sarnaste huvidega inimeste lugusid. Osad nendest lugudest on äravahetamiseni sarnased minu omadega ja samas on seal ka väga palju uut, millele ma ise pole oma antropoloogilistes uurimustöödes veel jõudnud. Samas, mulle näib, et eesti keeles pole kuigi palju selliseid nõuandeid ja tagasisidet ning see ehk ongi põhjus, miks minu selleteemalised postitused kõige rohkem klikke ja tagasisidet saavad. Seega, ma nüüd edaspidi püüan rohkem neil teemadel kirjutada. Mainin siin igaks juhuks kohe ära, et palju infot olen ma ise teistest allikatest saanud ja tegemist pole minu originaalmõtetega. Kui võimalik, siis ma püüan ka allikale viidata, aga ilmselt see alati ei õnnestu. 

Aga alustame siis selles, et millal üldse saab kahe inimese vahelist suhtlust suhtena defineerida. Seda küsimust on viimaste nädalate jooksul minult lausa mitu inimest küsinud, seega tundub, et teema vajab pisut lahkamist. Kunagi ammu-ammu, minu kõige esimeses blogis ma kirjutasin sellest ka, et kuna inimesed tahavad oma vabadust hoida ja end mitte kellegagi siduda, siis sõna “suhe” on justkui muutunud ropuks sõnaks, mida viisakas seltskonnas pole ilus mainida. Mis on viinud selleni, et inimesed eeldavad ja eeldavad sageli valesti.

Näiteks olen ma aru saanud ja erinevatest allikatest kuulnud/lugenud, et naiste jaoks algab suhe sellest, kui on mindud voodisse. Meeste jaoks see nii kindlalt defineeritud pole. Nad võivad mitu kuud naist magatada ja ikkagi end vabaks pidada. Seega võibki väga hõlpsalt tekkida situatsioon, kus naine arvab, et suhe algas kolmandal mail aastal 2019 ja mees jällegi on veendunud, et suhe algas hoopis viieteistkümnendal augustil 2020. Püüdke siis ühiseid tähtpäevi selle järgi pidada, eks ole. 

Kui me korraks jätame intiimsed ja romantilised nüansid valemist välja, siis millal me peame kedagi oma sõbraks? Kas me samuti eeldame vahel, et kui ma olen oma südant puistanud ja teine on minuga sama avameelne olnud, siis me oleme sõbrad? Ilmselt on ka neid, kes nii arutlevad. Isiklikult mina vajan verbaalset kinnitust. Suusõnalist kokkulepet. Vahet pole kummalt poolt see tuleb. Kui üks pooltest ütleb, et: “sa oled mu sõber” ja teine sellele vastu ei vaidle ja omalt poolt kinnitab, et temagi nii arvab, siis ongi tegemist sõprusega. Kui seda pole, siis nii kaua on need inimesed tuttavad. Argumenteerida, et aga me oleme nii pikalt üksteist tundnud ja nii palju koos läbi elanud, järelikult me oleme sõbrad, pole seda vaja tingimata defineerida, pole minu meelest korrektne. Ma tean paljusid inimesi aastaid, aastakümneid. Olen nendega igasugu seiklusi ette võtnud, südant puistanud ja pisaraid valanud, aga see ei tähenda minu jaoks automaatselt, et ta on mu sõber. Mis on vahel ka palju segadust ning ebameeldivusi põhjustanud, sest teine osapool on siiski eeldanud, et oleme sõbrad. 

Niisiis, mina ütlen, et suhe algab siis, kui nii on osapooled kokku leppinud. On räägitud sellest, et nüüd me oleme suhtes. Nii kaua, kui seda pole selgelt välja öeldud ja mõlemad üheselt kinnitanud, seni on tegemist tutvusega. 

Selle definitsiooni järgi on minul 41 aasta jooksul olnud 1 suhe. Jah, on olnud suhtlemist, on olnud ühiseid reise, on olnud koos veedetud öid, on olnud tema hambahari ja vahetuspesu minu pool, aga need ei olnud suhted. Need olid suhtlemised ja tutvused. Neil oli potentsiaali suhteks areneda, aga need ei jõudnud selleni, et olla päriselt suhe. 

Ehk see kõlab kuidagi liialt rangena või must-valgena, aga olen leidnud, et selline suhtumine on aidanud mul kõvasti südamevalu ära hoida. Adudes, kui erinevalt inimesed enda jaoks suhte algust sõnastavad ja teades ka seda, kuidas ma ise käitun, kui olen kohtunud meeldiva inimesega, siis see, kui keegi näiliselt käitub minuga, nagu me oleks suhtes, räägib sellest, et ta on oma kohtinguportaali sulgenud, kuna ta on sealt leidnud selle, keda otsis, kes veedab minuga aega ja kinnitab mulle, et ma olen imeline ja suurepärane, ei ole minu jaoks suhtes olemise tõestus. Alles siis, kui on öeldud, et ma olen sinuga eksklusiivses suhtes, kedagi teist ei ole ja pole ka huvi, ja kui mina tunnen samamoodi, siis oleme suhtes. Minu tunded, lootused või eeldused ei määra seda, kas ma olen suhtes. Kui ma leian, et ma vajan kinnitust mehelt, et teada kuivõrd ma investeerin sellesse inimesse oma aega ja energiat, siis ma tõstatan ise selle teema. Küsingi, et kas me nüüd oleme suhtes. Kui ma ei saa üheselt mõistetavat vastust, kui hakatakse keerutama ja pööratakse küsimus minu vastu, umbes et “miks sul on vaja seda defineerida?”, “mis sa ise arvad?”, “kas sa pead küsima?”, siis see on minu jaoks negatiivne vastus. Sest kui mees on kindel, et ta tahab olla minuga suhtes, siis ta väljendab seda. Kui ta mängib minuga äraarvamismängu, siis ta tahab, et mina eeldaks, et me oleme suhtes, kuna sellega kaasnevad minu poolt eksklusiivsuse pakkumine ja teatud tüdruksõbra boonused, mida suvaline tuttav ei ole välja teeninud, aga ise pole see mees valmis samaks vastutuseks ja investeeringuks. 

Loomulikult ei tähenda see, kui mees ütleb, et ta on minuga suhtes, seda, et ta ei jätka vallalise elustiili viljelemist, aga sel juhul on minul õigustatud alus teda sellise hooletuse eest vastutusele võtta. Kuni me pole suhtes, siis võib ta teha mida tahab, kellega tahab ja minul on voli kas sellega leppida või loobuda suhtlusest. 

Nooremana poleks ma ise kunagi küsinud mehelt, kas me oleme suhtes. Oleksin kartnud seda, et selline küsimus hirmutab mehe minema. Oleksin arutlenud, et minule ta meeldib, mulle tundub, et mina talle ka ja eks aja jooksul kõik loksub paika. Mitte et see nii ei võiks juhtuda, on juhtunud, usun, et paljudel lugejatelgi on. Aga täna ma enam ei karda. Ma ei mängi mänge. Ma tean, mida ma tahan ja ma julgen seda küsida. Kui ma küsin ja mulle vastatakse “ei”, siis see on ju hea, nii ei raiska ma oma aega sellele, et panustada suhtesse, mis kunagi suhteks ei arene. Ärge nüüd arvake seda, et ma käin ja igalt mehelt pärast kolme kohtingut küsin, et “kas me nüüd oleme suhtes”. Olen viimase kümne aasta jooksul küsinud täpselt ühe korra ja vastus oli “ei”. Rohkem pole olnud põhjust küsida. Aga kui tuleb, siis ärge muretsege, ma kajastan seda ka siin. 😉