Kortermaja rõõmud

Ma armastan oma kodu. Kõike selle juures. Planeeringut, seda, et korter on esimesel korrusel, seda, et poed ja jõusaal on jalutuskäigu kaugusel, seda poolprivaatset aeda maja taga, madalaid kommunaalkulusid ja isegi naabrid on suures osas meeldivad.

Ainult, et meil on suvi. Ja aknad.

Minu magamistoa kohal elab üks kolmekümneaastane töötu neitsi. Juttude järgi. Naabrimees rääkis. Ise ma teda näinud pole. Või kui olengi möödaminnes, siis pole teda ära registreerinud. Igatahes, see härrasmees armastab õhtuti filme vaadata. Komöödiad meeldivad talle eriti. Päris sageli kuulen, kuidas ta naeru pugistab. Kuulen küll, aga otseselt ei häiri.

Ühel ööl kuulsin ma kella kaheni öösel jubedat pläkutamist. Kile naishääl seletas midagi kiirelt ja vihaselt ning mees vastas vaikselt ja malbelt. Tund aega käis mingi arvete klaarimine. Panin akna kinni, kuigi palav, aga ei aidanud midagi, ikka kostus. Arvasin, et mingi noorpaar tülitseb. Ragistasid edasi. No kaua sa lahendad oma jamasid, mõtlesin tund aega hiljem. Tegin akna lahti ja mõtlesin, et hõikan, et kõik naabrid ei ole huvitatud teie peredraamade pealtkuulamisest. Siis sain alles aru, et ülemine vend vahib telekat. See vihastas mind veel rohkem kui potentsiaalne armunute nääklemine. Kell oli juba kolm. Minu äratus on 6:35. Hüüdsin: “Pane aken kinni või keera heli maha!” Midagi ei muutunud.

Teate, ma olin niiiiii 🤏lähedal sellele, et panna telefonist mingi räige panoklipp maks heliga üürgama, umbes, et how do you like me now, bro? Ainult, et ma olen ainult internetis kõva tegija, päriselt hakkasin mõtlema kõigile neile teistele rahuarmastavatele naabritele, kes juba kannatavad ühe jobu pärast, milleks sellele lisada.

Naabrile kaebasin küll järgmisel hommikul. Tema polnud midagi kuulnud ja maganud nagu jahukott. No jah, see on see ülitundlikus – teised ei saa midagi aru, mina üksi kannatan.

Õnne 13

Ma oleks peaaegu täiesti ära unustanud, sest puhkusest on juba sada aastat möödas, aga tegelikult oli mul seal vahepeal väike draama ka. Õnneks mitte üldse minuga seotud, ja sellised on minu meelest need kõige paremad draamad, kus sa lihtsalt chillid ja siis su ees rullub lahti lava ja näitemäng ja sul on ainult sellest kahju, et popcorni parasjagu käepärast pole. 

Sõnaga. Ma elan Tallinnas. Mustamäel. Aga, meil on maja taga kinnine hoov, kuhu saavad tulla ainult oma maja elanikud. Maja nurgas on lukus värav ja selle kaudu siis saab. Väljaarvatud keskmise trepikoja elanikud, kes saavad hoovi ukse kaudu, mis tuleb läbi maja. Kas ma seda mainisin, et ma elan keskmises trepikojas? Igatahes, minu jaoks ülimugav ja fantastiline asjade käik, kuna ma saan oma kodust paljana otse õue astuda, võtta päikest ja hirmutada oma kortsus kõhuga naabreid. Oota, kohe näitan pilte ka, et kõik selge oleks. 

Nii, punane uks on uks, mis tuleb koridorist ja aken on minu magamistoa aken. Ei saa enam paremaks minna.
Paremal on minu korteriuks ja vasakul all on näha trepp, mis viib õue.

Olin siis mina ühel päeval õues ja teesklesin raamatu lugemist. Tegelikult väga ei teeselnud, Õnnepalu raamat oli lihtsalt nii hea, et ma väga ei kiirustanud selle läbi saamisega. Samal ajal piilusin kuidas naabrinaine pesu kuivama riputas ja märkasin, et tema poiss lõi pehme kummipalli peenrasse, mille peale teise trepikoja naabrimutt (andestage see jultunud väljend, aga kohe mõistate, miks) lapsele kõrri kargas, et: “Mida sa poisirajakas siin teed oma palliga, lõhud lilli! Mine oma palliga eemale, seal on ruumi küll, kas sul on vaja teiste inimeste vara hävitada ja la-di-da!” 

Mul hakkas poisist jube kahju, sest ega ta siis meelega. Seisis seal kõrvad lontis ja palus ilusti vabandust. Ja nagu tõesti, see pall ei lõhkunud seal ühtegi õit ega midagi, täiesti ebaproportsionaalselt närvi läks see daam. Aga enne kui ma jõudsin midagi poisi kaitseks öelda, hüppas põõsa tagant poisi ema ja hakkas ise oma poja kaitseks vastu. See oligi see koht, kus mul oli hädasti plaksmaisi vaja. Ema ütles, et: “nii tema pojaga ei räägita ja poiss ju vabandas, kas tõesti on vaja lapse peale ennast välja elada ja et ilmselgelt pole tal endal ühtegi last kunagi olnud, sest ta ei oska lastega üldse rääkida.” Sellepeale kostis daam, et: “tema laps pole kunagi teiste inimeste vara lõhkunud ja erinevalt poisi emast, tema oskab oma lapsi kasvatada”. Sel hetkel tahtsin ma nii väga midagi öelda. Öelda seda, et ma tean küll seda tema 30-aastast “last”, kes tänaval vastu tulles kunagi tere ei ütle, erinevalt sellest samast 5-aastasest, kes alati viisakalt teretab. Nii, et ma poleks ülemäära uhke oma kasvatusmeetodite üle tema asemel. 

Aga minu hetk saabus. 

Nimelt, vanem daam, kes oma lillekesi kaitses ja teisi emasid laste kasvatusküsimustes juhendas, on meie maja endise juhatuseliikme tütar. Elavad seal terve suguseltsiga majas sellest ajast alates, kui maja seitsmekümneneljandal aastal valmis sai. Aga hiljuti oli meil võimupööre ja kõik õigused võeti neilt ära. Ainult, et nad väga sujuvalt “unustasid” kõik trepikoja võtmed juhatuse esimehele tagastada. Ja kui mina siis puhkasin, märkasin seda, et see sama kurikuulus hästikasvatatud “laps”, kes tere ei mõista öelda, käib oma emme lillepeenart kastmas, tulles hoovi läbi meie trepikoja, kuigi nad ise elavad hoopis teises trepikojas. Ja nagu, ma oleks ju jätnud selle teema, sest ma olen üsna see, et “ela ja lase elada”, aga kuna asi läks nõmedaks, siis otsustasin, et ma aitan oma sõbranna Karmat korra, tal ilmselt muude asjadega veidi kiire praegu. 

Reede õhtul olin köögis, tegin just süüa, kui nägin, et “lapsuke” tuleb tuima näoga meie trepikoja juurde, avab ukse ja astub sisse nagu õige mees muiste. (Jah, ma saan aru kuidas see kõik kõlab, et ma passingi muudkui akna peal ja vahin, mida naabrid teevad kuhu lähevad, kellega käivad ja nii, aga ma lihtsalt elan esimesel korrusel ja ma märkan silmanurgast asju, küll ma vanas eas leian muud meelelahutust.) Ja mul kihvatas. Mu enda isiklik laps oli parasjagu külas ka, see kes mul Vanalinnas kõrtsis välismaalasi joodab, ja oli mulle just mingi kokteili kokku seganud, mis loomulikult kuraasi juurde andis. Hüppasin siis esikusse ja tõmbasin plika liistule, et: “kust ta võtme sai ja mis õigusega ta meie trepikotta sisse sajab, see pole turvaline, inimesed hoiavad siin oma rattaid ja vankreid ning ainult meie trepikoja elanikel on õigust oma trepikojas viibida, mitte kõrvalistel isikutel.” Midagi ta vastu kokutas ka, et tema on 30 aastat siin majas elanud ja talle on võti usaldatud ühistu juhatuse poolt, mis oli sulaselge vale, sest ma olin just kaks päeva tagasi sellest juhatuse esimehega rääkinud ja mida ma kohe ütlesin ka neiule. Veel hakkas ta seletama, et ta oma raha eest käib kastmas õues kasvavaid lilli, nagu see kuidagi asjasse puutuks üldse. Igatahes, ma tõstsin käe stopmärgina üles ja ütlesin: “Paluks edaspidi hoovis käia läbi jalgvärava, mis on elanikele mõeldud ja mitte läbi meie trepikoja, tänan.” Sulgesin ukse ja läksin kööki tagasi. 

Lapsed muidugi pööritasid silmi, et ma väikse asja pärast nii palju tolmu üles keerutasin ja eks ma sain ise ka aru, et ma tiba väiklane olin, aga ausalt öeldes – nii mõnus tunne! Eriti kui ma paar päeva hiljem nägin, et tütarlaps sõnakuulelikult mu akna alt mööda purjetas ja jalgvärava kaudu lillekesi kastma tõttas. 

Ja mu lapsed peaksid ka mind tänama, kuna sellel lool on eellugu, mida nemad vist enam ei mäletagi. Nimelt, siis kui me alles kolisime sinna majja, siis tuli ühel õhtul delegatsioon meie ukse taha ja ma sain ka riielda, kuidas ma oma lapsi kasvatada ei oska, sest nad olid üle muru kõndinud ja seal nüüd hästi muru ei kasva enam ja et ma peaks ikka õpetama hoolimist teiste inimeste vara vastu. Sõnaga, meie maja bande tegutseb ja kõik noored lapsevanemad saavad. Oligi aeg, et keegi neile omakorda teiste inimeste vara väärtustama õpetab. Ligemale kümme aastat olen siin oma magusat kättemaksu haudunud. Ja mina veel arvasin, et ma kärsitu olen. Tuleb välja, et kannatlik.