Kuidas ma üks kord naabreid tagakiusasin

Mul on mitu meiliaadressi. On töömeil, isiklik, firmameil ja gmail. Kuna ettevõte on mul sisuliselt varjusurmas, siis seda meilikasti piilun korra nädalas või harvem. Reedel siis vaatasin ja vererõhk tõusis kaheksasaja tuhandeni.

Lugesin kirja mitu korda. Püüdsin aru saada, et millest jutt käib ja millega ma nüüd hakkama olen saanud. Et keda ma siis taga kiusan ja millega? Kas ma olen äkki kedagi oma blogis solvanud? Korraks mõtlesin, et äkki see, keda ma siin hiljuti kodutuks sõimasin pahandas. Aga oma “positsiooni ära kasutades”? Mõh? Mis positsiooni? Et istun omal troonil akna all ja juhtumisi näen, mis parklas toimub? “Kas mul pole millegi muuga tegeleda kui inimeste tagakiusamisega?” No mul siin praegu rohkem tööd kui viimase viie aasta jooksul kokku, korraldades tööd, õpetades lapsi, juhendades remondimeeskonda ja kõigest sellest oma blogis aru anda. Äkki ma öösiti käin ringi ja kiusan, olen küll hommikuti kuidagi väsinum kui muidu – kuutõbine? Korraks mõtlesin, et ehk on tegemist spämmiga. Siis otsustasin, et võtan ühendust politseiga ja uurin, et kes mu vastu avalduse on teinud. Veel enne seda helistasin ühistu esimehele ja rääkisin talle kirjast.

Niisiis, lugu on nimelt selline, et meil mõned nädalad tagasi muudeti elumaja ees parkimiskorraldust. See oligi ainuke mõjuv põhjus, miks ma üldse nõustusin ühistu juhatusse astuma, sest ma tahtsin oma autot maja ees parkida, mitte seitsme maa ja mere taga. Nüüd siis lõpuks saime. Kohe kui vastavasisuline teade tuli, sai juhatuse esimees mult digitaalselt allkirjastatud tagasiastumisavalduse – minu missioon juhatuses oli täidetud. Parkimiskaarte on iga korteri kohta ette nähtud 1. Kuigi kõik elanikud kaarti ei soovi, sest paljudel pole sõidukitki, siis ei jagata ülejäänud kaarte soovijatele rohkem kui ette nähtud. Kui mõnel on vaja kahte autot parkida, siis paar tundi kellaga võib, muidu saab trahvi.

Aga meil on ju naabrivalve. Näen oma kodukontorist, kuidas prouad käivad ja parkimiskaartidel ning pargitavatel sõidukitel näpuga järge ajavad, sest mõnel on ikka ju rohkem kui üks auto ja neil on aega rohkem kui muda, ilmselgelt nad pole veel blogimise imelisest maailmast midagi kuulnud. No ja selgus, et mutid on enda elueesmärgiks võtnud seaduserikkujaid korrale kutsuda ja distsiplineerida. On helistatud ja kirju saadetud. Telefonis esitleti end juhatuse liikmena ja nii siis ärevil proua lasigi sõrmedel googles mürgeldada ja leidis minu ettevõtte meiliaadressi kuhu oma ähvarduse edastas.

Ühesõnaga, isegi kui ma absoluutselt mitte mõhkugi ei tee ja reaalselt isegi enam korteriühistu juhatuse liige pole, siis sõimata saan ikka. Nunnu! Sain juhatuse esimehelt teada kes end kirja lõppu jäetud initsiaali taga peidab. Nii härga täis, et kohe avaldused ja ähvarduse ning minu elu üle otsustama, aga oma nimegi ei julge kirja lõppu panna. Kust ma tean, kelle osas pean tagakiusamise lõpetama, äkki mul on neid ohvreid rohkem, kuna mul ju muud teha pole kui kiusata? Igatahes pole kuigi meeldiv inimene. Siin üks naaber mõni aeg tagasi jagas pilti, kus seesama kodanik oli suure vihaga tema autot munadega pildunud. Hästi ei tahaks selle inimese mustas nimekirjas olla. Esimees lubas tädile helistada ja lasta tal vabandada.

Kuni ma seda vabandust ootasin, jõudsin ennast veel üles kütta ja hakkasin genereerima plaani kuidas prouale elu õpetada. Otsustasin, et kirjutan vastu, et olen konsulteerinud oma juristiga ning leidnud, et valesüüdistuste esitamine on Eesti Vabariigis samuti karistatav (kuidagi mulle tundub, et sõna “jurist” peaks inimestele hirmutavalt mõjuma, vähemalt need, kes mind tahavad hirmutada, need hoolega kasutavad seda. Aga noh, minu puhul ei mõika ju, mul kaks kolmandikku tuttavaid juuraharidusega, täitsa tavalised inimesed, ainuke  supervõime on neil lihtsaid asju keeruliselt sõnastada, noh, et vett segada või nii). Ja et kontrolligu oma andmeid, enne kui lahmima tormab. Sest ausalt, väga vastik tunne oli sees. Paari tunni pärast saatis daam “vabanduse”.

See kiri ajas mind veel rohkem vihale. Mis pagana vabandus see on? Tema on teinud “suure töö”, et “olukord lahendada”? Mina olin see, kes hakkas jälgi ajama! MINA!!!! Mind peaks lohutama see, et ta siin massiliselt ähvardusi vorpis? Ja see “rebjata, davaite zit druzna” üleskutse peaks mulle nüüd korda minema või? Enne küll ei tahtnud muga sõber olla ja nüüd oleme bestikad? Mingu puu taha, tsiteerides Maed. Ilmselt peaks talle ikkagi vastu saatma, et I don’t negotiate, I CrossFit, bit*h! 

Noh, vaatamata sügavale emotsionaalsele kahjule, mida see isik mulle tekitas, ei teinud ma midagi. Kiusatus oli suur küll. Aga ma alles eelmisel nädalal juba pidin ühte täiskasvanud inimest õpetama ja Karmal on minuga nagunii kana kitkuda. Püüan asjasse positiivselt suhtuda – nii tore, et blogimaterjal jätkuvalt mulle koju kätte tuleb, onju?

Naabrimeestest

Ma nii, selguse huvides, annan teada, et ma tegelikult meelega ei sõitnud naabrimehe autol külge maha. Tean, foorumites juba spekuleeriti. Noh, et täpselt minu tüüp, eks ole, habemega ja musklis mees.

Ja neile, kellel üldse tekkis juba küsimus, et kui palju neid lihastes ja vurrudega naabreid mul on, noh, ikka omajagu. Ei, pole üks ja sama vend, ausalt. Täiesti teine tüüp on. Ei, nad pole omavahel suguluses.

Ja üks asi veel. Sellel vennal on tätokad. Üldse mitte minu teema, võeh! Ja mis veel hullem – tal on ka tubakasõltuvus. See, et naine ja laps, see ei vääri antud kontekstis isegi mitte mainimist. Kuigi kahtlustan, et laps ei pruugi tema oma olla. Naine näib aastakest viis vanem olevat ja laps on ka eas, et noormees pidi isaks saama viieteist aastaselt või nii, seega, hästi ei tahaks nagu uskuda. Aga muretsema ei pea, temast ma pajatama ei hakka. Niipea kui see kindlustusteema läbi saab on kõik, muid pidepunkte me temaga ei jaga.

Aga kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis ega ma ka ei tea, mis värk mul nende naabrimeestega on. Sõbranna mul näiteks räägib, et tal küll selliseid muresid pole. Ta elab pisut linnast väljas ja kõik naabrimehed on kas muldvanad või neid lihtsalt pole. Teine sõbranna, samuti elab Tallinnast veidi väljaspool, räägib umbes sama juttu. Et tal on küll üks intrigeeriv naabrimees, kes kevade saabudes hakkab mootorrattaga ringi sõitma, aga kuna tal aed nii kõrge, siis pole aimugu, milline see motikavend välja näeb. Paar aastat kestis selline platooniline suhe neil. Hommikul ärkab sõbranna võrrimüra saatel ja õhtul kuuleb, kui härra töölt koju laekub. Ilus. Kuni ta üks kord nägi seda naabrimeest. Siis ta nädal aega kurtis mulle, et milline ebaõiglus see on ja kuidas igasugustele ei tohiks üldse motikaid müüagi. Noh, neile kes ei vasta parameetritele. Umbes samamoodi nagu mehed kurdavad, et kui naine push-up rinnahoidja, kunstküüned, -juuksed, -ripsmed ja jumestuse maha võtab, siis see on false advertising. Mine või tarbijakaitsesse. Igatahes, mida ma öelda tahan – minu sõbrannadel ei ole neid muresid, mis mul, kus iga teine naaber, kes trepikojas vastu jalutab, ajab ihu imelikuks. Need teised ajavad ka, aga hoopis muudel põhjustel…

Ma igaks juhuks mainin, et see pole teps mitte alati nii olnud. Muidu veel arvate, et ma nii meeleheitele viidud, et iga püksikandja kõlbab, peaasi et ta kaheksakümne meetri raadiuses resideeruks. See on ikkagi alles viimase viie aasta nähtus.

Ja kui nüüd naljatlemine kõrvale jätta, siis ma tegelikult ka eelistaks hoopis teistsuguseid naabreid. Selliseid, kes mul varem on olnud. Sest raske on nii. Keeruline on elada.

Mida teha liiklusõnnetuse korral?

Ilmselt mõni kogenum ja/või targem juba aimas, et minu liiklusõnnetuse saaga nii lihtsalt must mööda ei läinud. Ei olnud päris slam-bam thank you ma’am. Mis on ju iseenesest tore, sest ainest postitusteks on ikka vaja.

Noh, esimene viga oli see, et me naabrimehega mingit kirjalikku akti õnnetusjuhtumist ei koostanud. Sellest sain ma teadlikuks täpselt nädal pärast juhtunut. Helistas nimelt mulle pahase häälega üleaedne, et nädal juba möödas ja ikka veel ei miskit, et mida ma endast nagu mõtlen. Eem.. aga ma võtsin ju kohe liikluskindlustuse pakkujaga ühendust. Need veel küsisid igasuguseid andmeid kannatanu kohta, mida ma siis pidin internetist ise googeldama, kuna naaber ei andnud mulle oma nimegi, muust rääkimata. Kuna mul tõesti, siiralt, pole elu sees avariid olnud, ja autokoolist on ka mõnevõrra mett verre vooland, siis ma päriselt ka ei tea/mäleta, kuidas see õige toimimisviis on. Oma naiivsuses eeldasin ma, et piisab sellest, et oma kindlustuspakkujat teavitada ja need siis tegelevad ise asjaga edasi. Naaber rahunes mõnevõrra ja leppisime kokku, et ta ka võtab kindlustusega ühendust ning koos leiame siis lahenduse situatsioonile.

Ausalt, tiba kummaline käitumine ka selle venna poolt. Esiteks ei viitsinud ta vaatamagi tulla, et mis autoga lahti ja käskis mul minema sõita. Kui lõpuks siiski tuli, siis ainult naeris ja ütles, et pole hullu kedagi ja teeks üldse lihtsalt omavahelise diili ilma kindlustusse teatamiseta. Ja nüüd on siis ühtäkki püha viha täis ja lammutab. Ma pole ju kordagi juhtunut eitanud või soovinud vastutusest mööda nihverdada. Ise võiks ka inimene mingitki initsiatiivi ilmutada. Tema auto ju.

Enivei, valasin oma mure siis esimese lähedalasuva meesisiku peale välja, kes mind kenasti juhendama hakkas. Nimelt, (ma kirjutan seda siia mitte selletõttu, et ma arvaks, et te ei tea, aga ehk on meelest läinud ja natuke tahaks uhkustada ka, et ma nüüd ühe infokillu võrra targem) tuleb minna lehele https://www.lkf.ee/et ja hakata täitma alajaotust LIIKLUSÕNNETUS. Seal on mõned küsimused ja ka juhend, mis näeb välja selline:

Siis tuleks täita teade liiklusõnnetuse kohta. See teade näeb välja nii:

Täidetud blankett tuleb saata oma kindlustuspakkujale. Ja alles siis hakkavad nad asjaga tegelema. Vist.

Jah, ma tean, et autokoolis on seda kõike selgitatud ja eks see vaikselt hakkab nüüd ka meenuma, aga tõesti, andestage, mul pole eideetiline mälu, paraku või õnneks. Igatahes, järgmisel korral olen ma selles osas loodetavasti targem. Mõistlik oleks üks selline blankett ka enda jaoks välja printida ja kindalaekas hoida.

Niisiis, täitsin selle teate ära, niipalju kui ma googlist naabrimehe kohta infot leidsin, ja saatsin selle talle täiendamiseks ning digitaalseks allkirjastamiseks. Siiani ootan seda teadet tagasi. Üks päev mõtlesin, et helistaks ja uuriks, et what’s up duck, aga milleks? Tõesti nagu, mida ta nüüd ootab täpselt? Ja kuidas see “omavahel kokkuleppimine” täpselt käima peaks? Annan talle viiskümpi ja teen näo, et kõik korras? Aga mis siis, kui see on liiga vähe, siis tüüp on solvunud? Üle nagu ka ei tahaks maksta. Ja kes ütleb, et kui me “omavahel kokku lepime”, siis ta pärast ümber ei mõtle ja ikkagi kindlustuse kaudu ka ei hakka mult hüvitist nõudma? Selline sneaky business mulle ei istu.

Volliga on aga kõik parimas korras, tänan küsimast. Nagu ka mainisin, siis samal päeval sõitsin keretöid teostavasse remonditöökotta, need tegid kõik vajalikud toimingud minu eest ja saatsid kahjunõude kaskole. Reedel sain juba kirja, et taotlus on heaks kiidetud ja töökoda on ukse ära tellinud, kui see kohal, võetakse ühendust ja viin tiburullikese sinna. Lõpuks on nii, et minu auto saab enne korda, kui naabrimehe oma.

Käsi südamel, ma siiani ei näe, et ma oleksin midagi hirmus valesti teinud antud olukorras. Kõik mis mul tegemata jäi polnud tingitud pahatahtlikusest või soovist puhta nahaga pääseda, vaid lihtlabasest teadmatusest. Ja ikkagi, natuke ma tunnen, et see vend oleks võinud ise ka veidi liigutada end, mitte oodata, et ma tema eest kõik asjad korraldan. Lõppude lõpuks oli see ju ikkagi tema sõiduk mis viga sai. Ise võiks ka ju huvi ilmutada veidi. Või ma ei tea, mida teie oleksite selles olukorras teinud?