Igapäevane luksus

Nädalapäevad tagasi langesin väga haledalt reklaamiohvriks. Nägin ilusaid, pimedas helendavaid bluetooth kõrvaklappe ja otseloomulikult ei suutnud ma enam minutitki nendeta elada. Tol õhtul kui ma oma uued kõrvaklapid kätte sain ja nendega mängisin, küsis Kärbes mult, et kas ma hakkan nüüd kõigile luksusesemeid ostma? Pärisin vastu, et kas tema meelest need kõrvaklapid on nüüd mingi eriline luksus või? “No jah, natuke nagu on ju” vastas tema.

Kui korraks analüüsida, siis tõesti, tal on õigus. Kõrvaklapid üleüldiselt ei ole eluks hädavajalikud asjad. Ja kindlasti pole need vajalikud, kui töökorras kõrvaklapid on isikul juba olemas. Seega, jah, see on luksus.

Enamik asju mida lääne ühiskonnas normiks peetakse pole tegelikult vajalikud, niisiis luksus. Inimene saab hakkama üsna vähesega, kui aus olla. Samas, mis elu see selline on?

Vaatasin hiljuti Netflixi pealt üht tõsielu sündmustel põhinevat filmi, nimeks “The Boy Who Harnessed the Wind“. Mulle väga meeldis. Näitas kenasti Aafrika maakohtade eluraskusi ja inimeste hakkamasaamist. Filmis näidatud sündmused toimusid 2001-2002 aastatel, mitte väga kauges minevikus. Kasvõi hariduse omandamine. Paljudes riikides peab isegi põhihariduse eest suuri summasid välja käima ja vaid vähesed saavad seda endale lubada. Meie siin ei pea seda mingiks luksuseks, aga kui vaadata globaalsest, siis meil on ikka väga hästi. Või demokraatia. Sõnavabadus. Puhas joogivesi. Me oleme selle kõigega nii harjunud, et ei pööra sellele vähimatki tähelepanu. Aga vahel võiks, et hinnata.

Emakeele õppetunnid

Õppisime poisiga eesti keelt. Just nimelt õppisime. Mitte: tema õppis, või: mina õpetasin.

Üldiselt ma arvan, et saan emakeeles täitsa hakkama. Tunnen küll, et sõnavara on mõnevõrra piiratud ja grammatika longab, aga rääkimisega vähemasti tulen toime.

Seega, õpime. Pilt kolmanda A klassi töövihikust:

Moodusta laused. Vabalt! “Kukkus ojja.” “Läks majja.” Aga vot viimase variandi puhul tuli tõrge. Mitte, et see grammatiliselt valesti oleks. Sellest saan isegi mina aru. Aga kes ütleb niimoodi? Sattusin heasse tujju? Päriselt? Millistes linnaosades nad elavad? Palun, kutsuge mind enda poole külla, et ma saaksin ka kuulata, kuidas te sattusite heasse tujju minu saabumise puhul.

Loomulikult oli mul vaja oma leidu Facebookis jagada. Osaliselt sellepärast, et lootsin mõttekaaslasi, kes väljendaksid närdimust ja ütleksid, et eesti keeles küll nii ei öelda. Ja samas, natuke nagu kartsin ka, et äkki kõik selja taga muudkui satuvadki heasse tujju, kuna ma nii lõpmata ignorantne olen.

Üleskutsele vastas pedagoog. Inimene, kes oskab eesti keelt suurepäraselt. Tema väidab mulle, et tema küll kogu aeg satub heasse tujju, kui ta kasutab väljendit “satun heasse tujju”. Veel natuke nagu pahandas ka, et kas see on kohe vale, sest mina ei kasuta.

Mõtlesin hetke järgi ja tuli tunnistada, et ma ka aegajalt satun masendusse. Miks ma siis ei võiks heasse tujju sattuda? Kes mind keelab? Veel meenus mulle, et teised inimesed satuvad ka depressiooni. Kohe tekkis mul seos, et äkki sõna “sattuma” on seotud kuidagi negatiivsete emotsioonidega? Noh, satun musta auku, satun haiglasse, satun mehe armukese peale. Äkki sellepärast mul on tõrge heasse tujju sattuda?

Aga ei, siis mul tuli meelde, et ma olen lausa ekstaasi sattunud ja vaimustusse. Järelikult, ikkagi “sattuma” ei ole negatiivse alatooniga.

Kui ma räägin heast tujust, siis ma ei satu sellesse. Mul on see. Mul on hea tuju. Mul tekkis hea tuju, kui nägin hommikul naabrimeest. Mu tuju läks heaks, kui kuulsin raadiost meeldivat laulu. Halb tuju pöördus heaks, kui olin söönud šokolaadi.

Nüüd siis selgub, et ma olen ühe tähtsa toimingu pidevalt tegemata jätnud. Kuidas on võimalik, et ma olen pea neljakümnene ning pole kordagi elus heasse tujju sattunud? Igale poole mujale olen küll jõudnud. Oh, jah.

Aga midagi head tuli sellest kõigest ka. Tähelepanelik Facebooki sõber märkas, et mu pojal on meditsiinianne. Vähemalt seegi lohutus.