Kilohinnast

No nii, mu armsad, tunnistage nüüd ausalt üles, kellele juba mu “suhtepostitused” ajudele käivad ja te tavalisi lobapostitusi igatsete? Ja üldse, kas ma pean mainima, et ma tegelikult midagi asjast ei jaga ja lihtsalt jauran? Sest nagu, kui mu mõtteterad ja tähelepanekud toimiks, eks ole, siis peaks mul ka kõige tagasihoidlikuma kalkulatsiooni järgi praegu umbes üheksas lahutus pooleli olema, aga reaalsus on 10(0) aastat üksindust. Seega, ma võin siin targutada ja analüüsida ja arvamust avaldada, aga tegelikult ei tea ma ise ka kuidas elu toimib. 

Üks õhtu mõtlesin, et ma peaks kirjutama sellest, kuidas elu on minu jaoks takistusrada. Algas otsast minema ja ma muudkui sörgin. Hüppan kõrgust, kaugust, rooman läbi muda, talun tuult ja vihma, lumetuiske ja kõrvetavat kuuma, kukun põlve lõhki ja kulmu rulli, vahel saadab mind edu ja ma saan hea hoo sisse ning möödun konkurentidest, ainult selleks, et järgmise kurvi taga maoli maha raksatada ja kruusast oma esihambaid, mis just äsja irvitasid, üles noppida. Mõnel päeval on kergem, tunne on hea, asjaolud soosivad, siis läheb jooks hästi ja meel on rõõmus. Järgmisel on kõik valesti, tihun nutta ja tunnen, et ma parem istun siia raja kõrvale ja savi mul kaks, kes võidab ja mis auhinnaks on. Sest auhinna kohta me ju keegi ei tea. Kõik saavad karika osalemise eest, aga kas keegi võidab ka, selle kohta korraldaja kinnitused puuduvad. Ainus, mis kindel, kaotajaid selles võidujooksus pole. Mis ma öelda tahan, ma jooksen nii hästi kui oskan. Nii kiiresti, kui mul eeldused on. Hüppan nii kõrgele, kui võhma jagub. Ja kukun nii pehmelt, kui vähegi suudan. 

Teine päev mõtlesin ma kilohinnale. Hindadele mõtlen niigi, aga see pole ainus viis kuidas säästa. Ma võin säästa, kui ma ostan suurema pakendi, sest kilohind. Aga kui pool sellest läheb paari päeva pärast prügikasti, siis kas ma säästsin või hoopis raiskasin? Jah, pere on meil keskmine, suur, mõnes valemis, aga ühtlasi on meie leibkonnas ka 5 peret, sest kõigil on ju omad eelistused. Näiteks kodujuust, mida ainult mina söön. Mulle meeldib hirmsasti mõte kodujuustust. Ja kui ma poodi satun, siis ostan – kilohinda arvestades, et siis kaks nädalat hiljem see hallitanud toode ära visata, sest kuigi mulle mõte meeldib, siis ei pruugi see sünkida toidukordade, isude ja sööjate arvuga. Sama käib juustu kohta. Ja singi. Ja jogurti. Ja liha. Ja kala. Kilohind ei määra säästmise tõhusust. 

Oma lastest mõtlesin. Kuidas mul on vedanud nendega. Mul ei ole õpetussõnu anda tulevastele või värsketele lapsevanematele. Muidugi püüdsin oma parima anda. Ebaõnnestusin ka paljus. Minu parim ei pruugi olla kooskõlas üldise arvamusega parimast. See ei pruugi olla kooskõlas teise lapsevanema arvamusega parimast. Ega isegi mitte laste arvamusega parimast. Ometi, ometi. Ometi küsis poiss kord, et millal ma temaga välja pidu lähen panema. Ütlesin, nagu ma viimased kaks aastat öelnud olen, et ma ei hakka tulema, ma olen liiga vana. “Mis mõte mul siis oli täisealiseks saada, kui sa koos minuga baari ei tule pidu panema,” küsis ta vastu. Veel ütles ta, et “kas sa tead, et pooled mu sõbrad käivad su blogi lugemas ja jälgivad su Instagrami?” Olin märganud, et mõned noored jälgijad mul tekkinud on. Aga kõige toredam on see, et tal on komme mulle naljavideoid ja meeme saata. Ja nagu, ma saan aru, lapsik ja tobe, aga kas see pole omal moel elulahe, kui su 19aastane sulle hommikul kell 3 naljakaid klippe saadab? Ma luban teil veidi kade olla. Ma ise oleks täiega, kui mul sellised lapsed oleks ja ma täiesti kogemata nad selliseks olen kasvatanud. 

Õnnest mõtlesin. Kuidas õnn on mõnele see, kui on põnev ja tore ja elamused ja eufooria ja uued sündmused ja uued maitsed ja uued reisid ja uus kuum suhe. Sest õnn on võrdne teravate elamustega. Õnn on siis, kui inimene on ülestimuleeritud. Aga minu jaoks on õnn see, kui ma olen kodus, oma inimestega, kui me istume koos ja sööme seda sama igavat turvalist lohutustoitu, räägime tavalisi jutte, naerame vanade naljade üle. Õnn on rahu, stabiilsus, rutiin, turvatunne. Õnn on puhas voodipesu ja pestud aknad. Õnn on laupäeva hommik kohvikruusi ja raamatuga, kui kõik teised alles magada sahistavad. Õnn on makstud arved ja täidetud külmkapp. Õnn on jääkuubikud veiniklaasis puhkuse esimesel päeval. Õnn on hommikul ärgata sõbra sõnumikõlli peale. Õnn on viis minutit saunalaval pärast trenni, kuhu üldse end vedada ei tahtnud. Õnn on… see kui teravaid elamusi ei ole ja lähitulevikus neid ette pole näha. 

Ja mis teil muidu hästi?

Halvad ideed

Kahtlemata te teate, et ma olen meister imeliste ideede genereerimisele. Need on seda suurepärasemad, et ma neid tavaliselt teostada ei suuda ja need jäävad ripakile. Nagu näiteks see kampaania, mida ma siin hoolega eelmisel aastal läbi viisin – “Mees jõuluks majja!” oli küll mehi majas, aga noh, tegelikult ikkagi luhta läinud üritus. Või siis see, et tahtsin 110 kilo jõutõmmata. Või 100 raamatut aastas läbi lugeda. Kõik head ideed ja sellepärast ma neid ei puutugi. 

Siis on mul vahel mingid teised ideed ka, mis on algusest peale halvad ja mida mul on tingimata vaja ära teha. Sest ma mõtlen, et eh, no kui halvad need ikka olla saavad?

Hiljuti nägin Instagramis kellegi raamaturiiulit, mis oli sorteeritud värvide järgi. No jube ilus, silm puhkas. Mõtlesin, et mul on ka kodus kolm raamatut ja sein, kus saaks põhimõtteliselt sama teostada. Ja hakkasin kohe teostama, sest ma olin parasjagu Covidiga koduarestis ja midagi tarka ka teha polnud. Esiteks ei jäänud see minu meelest üldse nii seksikas, nagu see mu peas oli ja teiseks, mis on palju-palju hullem tulemus – ma ei leia enam oma raamatuid üles. Tean peast, kus need mul enne olid, sest varem olid raamatud mul autori ja žanri järgi. Teadsin kus elulood on, kus lastekirjandus, kus populaarteadus, psühholoogia, reisikirjad, armastusromaanid ja põnevikud. Nüüd… nüüd ma peksan ennast iga kord, kui mul on vaja raamatut leida. Loll, väga loll idee! 

Mul on juba tükk aega peas mõte, et ma tahaks sellist pilti lasta sõbrannal teha, kus ma istun ja kirjutan, juuksed peapeal lohakas krunnis, klaviatuuri kõrval tuhatoos konide ja suitseva sigaretiga, mustad kohvikruusid ja veinipokaalid. Mulle tundub, et jube hea pildi saaks. Pealkirjaga “Kirjanik töös” või “Loomingu keskel” või noh, midagi muud sellist diipi ja filosoofilist. Miks peavad sigaretid seal olema, seda teab ainult jumal üksi. Nagu tõsiselt võetava kirjanduse juurde peab ilmtingimata nikotiinisõltuvus kuuluma. Aga pilti me veel teinud pole. Kuigi idee on fotograafile edastatud. 

Paki sigarette ostsin ma ometi. Mitte ainult selle foto jaoks, vaid ühe teise. Istusin laupäeva hommikul kohvilauas koos lastega ja teatan mõtlikult, et mul oleks vaja suitsu ja kondoome osta. “Pildi jaoks, jah?” reageeris Esmasündinu tuimalt mälumiste vahel. Vaadake, ma olen osanud elu elada nõnda, et ma pole veel kunagi kellelegi suitse ostnud. On küsitud, et nagunii lähed poodi, võta mulle üks pakk. Olen pikalt saatnud. Aga nüüd oli vaja. Ja ma ju ei tea isegi seda, palju need suitsud maksavad. Uurisin siis maad. Kallid. Hirmus! Siis panin maha sõjaplaani, et kuhu neid ostma minna. Ma ei saa ju lihtsalt lambist oma kodupoodi minna. Mida nad minust küll arvavad? Sõitsin kaugemasse Maximasse. Kliendikaarti ka ei kasutanud, et jumala eest jälge maha ei jääks. Peopesad higised, seisin järjekorras. Minu ees seisid kolm varateismelist, kes kuuldes, et ma suitse ostan, mõistsid mind põlglikult hukka: “Fui, suitsud on RÕVEDAD!” No jah, ma tean

Edasi hakkas kodus tossutamine. Nii palju ma olin kursis, et kui suitsu ei imeta, siis see ei põle vaid kustub ära. Aga no, ma võin kunsti nimel igasuguseid hulluseid teha, aga isegi mul jookseb kusagilt piir. Ja mina ei taha suitsu sisse hingata. Selgus, et kui piisavalt tuuletõmmet tekitada, siis ma ei peagi, tuul hingab. Terve neetud korter haises pärast! Poisid vingusid nii et vähe polnud. Nüüd mul on sisuliselt terve pakk Marlboro sigarette kraanikausi all kapis. Ilmselt mitte kõige mõistlikum koht nende hoiustamiseks… 

Siis ma liitusin mingi väljakutsega, mille kohaselt ma peaks aprilli kuus suutma 100 kilomeetrit joosta. Milleks mul seda vaja oli? Mitte et see mingi eriline väljakutse oleks. Kümnel päeval jooksen oma tavapärase ringi ära, kui hull see ikka on? Aga ma ju tunnen ennast. Mul on vaja teiste osalejatega võistlema hakata ja esinema. Mis tähendab, et ma võin seal vabalt ka 200 km ära joosta. Sest peaasi, et ma kõige suurem luuser poleks, eks. Loll, loll!

Ühel õhtul sängis lebades, tuli mul omaarust veel üks selline potentsiaalselt idiootne mõte. Kirjutada postitus sõnadest, mida inimesed pidevalt valesti kasutavad. Nagu näiteks sõna “ennem” või “õieti”. Aga ma vist sain seekord õigel ajal jaole, sest nagu, tere-tere, mina olen muidugist see kõikse õigem õpetaja siin valmis. 

Õnneks, mis mind tugevasti lohutab, on see, et ma pole üldse ainuke oma ideedega. Näiteks ühel hommikul avastasin, et üks verinoor tütarlaps oli mulle öösel saatnud sõnumi: “Sa oled päris pandav 😉😘😘😫😈”. Nii et jah, juhtub ka parimates peredes.