Miil minu kingades

Mul on töö juures üks klient, kes alati mu jalavarje takseerib. Alati. Tegemist on meesterahvaga ja teate ju küll, kuidas mehed vaatavad. No kohe nii, et sa näed, et nad vaatavad. Naised on selles osas palju leidlikumad, kasutavad peegeldavaid pindasid, silmanurgast looritatud ripsmete alt piiluvad. Kui sa märkad, et naine sind vaatab, siis usu mind, ta tahabki seda, et sa seda näeks, sest tavaliselt tahab ta sulle sellega midagi öelda ja mitte midagi positiivset või ülesehitavat. Eriliselt tasub olla ettevaatlik, kui sellele pilgule järgnevad sõnad: “Uued kingad või?”, tõlkes tähendab see “Sa oleksid oma raha võinud hoopis põlema panna, oleks vähemalt sooja saanud, aga nüüd pole sinuga enam midagi peale hakata”. Aga mehed kuidagi ei oska. Üks päev käisin jooksmas ja siis foori taga seisis üks mootorrattur kes mind passis, kohe pööras pead ja nii. No ma ei tea, väga ebameeldiv! Hakkasin kohe mõtlema, et äkki mul prillid nina peal viltu, püksisääred erikõrgusel, rasvavolt üle püksivärvli päikese kätte mürama hiilinud – igasugu hulle mõtteid. 
No maitea, täitsa normaalne ju, mis seal ikka passida nii väga?
Aga jah, see kutt siis, kes mu ketse vaatab. Alati on selline tunne, et mida ta seal nüüd näeb? Kas mul on mingi mustus ketsi peal, paelad lahti või mis talle ei sobi. Üks kord ma vaatasin tema kingi siis ka. Kohe kiusu pärast vaatasin, pikalt ja põhjalikult. Mingid firmakad olid, ma ei jaga ju neid asju, aga määrdunud ja lõhki. Minul on praegu tööl käimiseks Selverist 11,90ne eest ostetud tennised, mitte kõige uhkemad, aga mugavad ja vähemalt puhtad. Või noh, enam-vähem, need valged paelad lähevad jube kiiresti kohe mustaks. Igatahes, olgu kuidas on, ma täpselt aru ei saa, mida seal nii väga vaadata iga kord, oleks tal endal siis vähemalt viisakad koosad. 
Kingi ja käekella vaatavad mehe juures üldiselt ju naised hoopis, pole nii või? On üks selline vana Mosfilm “Moskva pisaraid ei usu”. Seal on stseen, kus peategelane sõidab rongis ja peale tuleb üks mees mudaste kirsadega, ja siis naine heidab neile ühe sellise paljuütleva hindava pilgu, mille peale mees teatab, et ta ka vihkab kui kingad on mustad. Selle peale teatab naine, et tal on mehe jalanõudest sügavalt savi ja pole vaja siin õigustada midagi, kui mees teatab, et ta teab naisi küll kuidas nad mehi kingade järgi lahterdavad. 
Jah, tuleb tunnistada, et ka mina pole sellest patust prii ja pilk libiseb kuidagi tahtmatult jalatsitele. Vahel lausa vastupidi. Vaatad, et nii viisakad kingad ja siis piilud, et mis nägu nende juurde käib. No ja pigem on nii, et kui papud on viisakad, siis annad ka lihtsa näolapi andeks, aga kui nägu on kena ja käimad lohakad, siis see on täiesti andestamatu. Sest kui laias plaanis vaadata, siis naistel on nii palju asju mille pärast hoolitseda, et need tervikuga sobiks – juuksed, meik, kõrvarõngad, prillid, kell, küüned, sõrmused, rõivad, käekott, rahakott, jalatsid, parfüüm. Mehed peavad ainult jalatsite pärast vaeva nägema. Ja kui nad isegi sellega hakkama ei saa… no jah. Olgu, olgu, rahunege nüüd lumehelbekesed! Ma tean, tean, tänapäeval hoolitsevad endast lugupidavad mehed ka maniküüri, juuste, habeme ja üldmulje eest, aga suures plaanis on seda ikkagi palju vähem kui naistel.
See et ma töö juures sniikersites käin, häirib mind hullukanti. Aegajalt üritan ma ikkagi peen daam olla ja ilusates kingades tööl käia, aga kuna mul on päris palju võsas ragistamist ja üldiselt ka küllalt räpane töö, siis on mul oma jalatsitest kahju ja nii need odavad jalakatted garderoobi hiilivadki. See ilmselt ongi põhjus, miks mind teiste pikad pilgud varvaste suunas nii häirivad, et lausa postitus oli vaja sellest kirjutada. 

How much for your love?

Alles ma kirjutasin siin paranoiast ja sellest, et Suur Vend jälgib. Nüüd on mul taas põhjust see teema üles võtta. Sain siis üks päev kirja Amoremi.ee saidilt. Eks ma tean küll mis see on. Telekast olen reklaame näinud ja aegajalt on pidanud Facebook ka vajalikuks meeldetuletada minu üksikustaatust ja agiteerinud liituma. Aga kuidas asi nii kaugele jõudis, et nad mulle isiklikule epostile pakkumisi saadavad, seda ma ikka ei tea. Äkki käisid mu blogi lugemas?

Amoremi – armas paarike kakaoga. Kodulehelt pätsasin.



Noh, pakkumine siis selline, et liitu ja soodushinnaga ja siis pool aastat saad midagi. Soodushind 75€. Teine pakkumine kohtinuguõhtu 25€. Noh näiteks kui sa arvad, et sa oled jube osav ja piisab ühest deidist siis tuleb ju soodsam see variant. Näiteks. Ja kolmas pakkumine VIP-PAKETT -50%. Hinda välja ei toodud. Kui tahad teada, siis peab lingile vajutama. Ma siis ka vajutasin. Nupp Rämpspost on mind ennegi igasugustest soovimatud nuhtlustest välja aidanud.

Hiljem hakkasin sellele mõtlema. Et, kas see pole mitte alatu ja jultunud manipulatsioon? Sest, mina võin jah selle peale silmi pööritada ja öelda, et otsi lolli. Kui ma tegelikult nii meeleheitel oleksin, siis küll ma teaks kuhu minna ja kus olla, et meestele raja peale jääda, ilma selle eest sentigi maksmata. Aga on ju teisi inimesi ka. Sest, noh ütleme ausalt, 75€ ei ole väga väike raha, võttes arvesse, et see on väidetavalt soodushind. Madalapalgalised seda endale ilmselt kerge käega lubada ei saaks. Seega, on pakkumise sihtgrupp pigem keskklass või kõrgepalgalised. (Kusagilt lugesin, et nendel päris rikastel pidi üldse mingi oma kohtinguäpp olema ja selle igakuised hooldustasud ulatuvad tuhandetesse eurodesse, noh, et pööblit vältida.)

Kas pole ahvatlev pakkumine?

Kujutame siis ette, et selline pakkumine tuleb minuealisele üksikule lastetule naisterahvale, kellel pole aega käia traditsioonilisi meetodeid pidi kohtamas. 75€ ei tundu eriti suur väljaminek. Las ta siis olla seal, äkki joppab. Leitakse mulle mees, kellega samad huvid ja väärtused, ilma et ma peaks ise hullupööra pingutama. Vaieldamatu eelis sellise teenuse puhul on, et kui juba keskkonnaga liitutud, siis tõenäoliselt pole tegemist kerglaste poisikestega, kes lihtsalt sooja keha otsivad, vaid ikka midagi jätkusuutlikumat. Äkki isegi mõni ärikas, kes on abielus oma tööga ja ei kohtu väljaspool seda naistega. Kolleegidega kohtamine on ka selline kaheteraga mõõk. Kui on match siis hakkavad jutud, et saadi see või too palgakõrgendus vastavalt intiimteenustele ja kui ei ole match, noh siis on lihtsalt väga kaua väga awkward. Nii, et jah, ma olen veendunud, et sellistel saitidel on oma kliendid.

Aga tulles tagasi selle teenuse moraalse külje juurde. Kas on ilus ja viisakas tuletada inimestele meelde nende suhtestaatust? Lastetust? Ja mitte ainult seda meelde tuletada vaid muuta inimeste kurbus, üksindus ja lähedusevajadus rahateenimiseplatformiks? Raha eest saab kõike? Isegi armastust? Mnjaaa, ei teki sooja ja hella emotsiooni.

Mina ilmselgelt ei ole nende target audience. Mulle meeldib mängu ilu. Tagaajamine. Teadmatus. Mitte selline point blank, in your face paaritamine. Ma pole mõni tõulehm, keda paari panna. Ja mul on juba lapsed, seega minu bioloogiline kell ei tiksu kõrvulukustavalt. Lisaks see, et ma pean ennast veel piisavalt osavaks, et vanamoodsate võtetega meessugu võluda. Mitte, et mul oleks fakte selle teooria tõestuseks tuua, aga ma ise mõtlen endast niivõrd hästi.

Sellised mõtted siis sellel teemal. Paar päeva hiljem sain ma ühe teise kirja. Teisest kohast, aga sarnase alatooniga. Nii, et me ei tea, arvate ikka veel, et keegi ei passi peale millega te tegelete, kui te arvate, et te üksi olete?

Ma arvan, et selliste kirjade puhul on kõige olulisem, et ikka nimi on õigesti kirjutatud.
Vastavalt grammatikareeglitele ja nii.

Anonüümsed karsklased

Lugesin just Marimelli postitust ja mõtlesin, et tunnistan ka midagi üles. Olen alates esimesest jaanuarist täiesti kaine olnud. Jah, saite õigesti aru, see oli üks minu 2018 aasta väljakutse. Nagu lojaalne blogilugeja kindlasti mäletab, siis olen ka varem kirjutanud sellest, kui kerge/raske on kaine olla ja kaineks jääda.

Marimell kirjutas oma blogis sellest, et kui ta varem on üritanud joomisest hoiduda, siis tema enda mõtted ei andnud rahu ja juues oli justkui muret vähem. Pean tunnistama, et olen kogenud midagi sarnast. Mitte, et ma rohkem muretseks, seda mitte. Aga ma tunnen, et mu aju töötab palju kiiremini ja genereerib igasuguseid ideid, mida regulaarselt veini manustades ei täheldanud. Oli küll häid ideid, aga harvem ja siis ka kahtlesin endas ja mõtlesin, et huvitav, kas on tegelikult ka hea mõte, või on see minu alkoholis marineeritud aju nägemus heast ideest.

Teisest küljest on nüüd oht teha rumalaid valikuid palju suurem, kui varem. Lubage ma selgitan. Vaadake, tarbinud alkoholi viimased cirka 20 aastat, oskasin ma ennast joogisena juba päris kenasti ülal pidada. Mis tähendas, et joobnuna ei kippunud ma endistele peikadele sõnumineerima ega helistama. Ma arutlesin nii: hommikul saan kaineks ja kahetsen. Tavaliselt oli hommikul unustatud, et mul üldse nii väärakas mõte vahepael ajukurdudesse ära eksis.

Aga mida teeb inimene, kes ei joo ja talle tuleb geniaalselt idiootne mõte pähe oma eksile helistada? Okei, ta saadab sõbrannale sõnumi, et too veenaks teda seda mitte tegema. Paar päeva hiljem saadab sarnase abipalve. Aga kolmandat korda enam ei saada ju. Sest noh, kaua võib, eks ole. Kuidas peaks kaine inimene ennast veenma rumalaid tegusid mitte tegema? Ma ei saa ju homme kainemaks saada, kui ma viimased 29 päeva olen olnud?

Või millega peaks karsklane ennast maandama, kui pinged muutuvad talumatuks? Ei, ma küsin päriselt. Mul oli laupäeval vanema pojaga lühike mõttevahetus. Kuna olime terve nädala sisuliselt teineteise kallal ragistanud (üks on hormonaalne karsklane ja teine hormonaalne teismeline), siis saime ühel hetkel kokku ja arutasime, et kumbki pole ju tegelikult kaklemisest huvitatud ja meeleldi elaksime koos rahus. Poiss võttis olukorra traagika kokku lausega: “Sa olid juues normaalsem.” Mnjah.

Aga eks neid häid külgi on ka. Näiteks magan ma nüüd palju paremini. Pulss on madalam. Nahk on säravam ja raha on rohkem. Loodan et leian piisavalt põhjendusi, et järgmised 11 kuud vastu pidada. Kes teab, äkki läheb mul ka nii nagu Tuuli Roosmaal Siberis, et lõpuks ajab veini lõhn ka juba öökima.

Aga lugejatelt palun reaalseid soovitusi, kuidas ennast maandada ja lollustest hoiduda. Muide, trenn ei aita. Vastupidi, adrenaliin on pärast nii laes, et võiks kasvõi maratoni joosta.