Kuidas plikast 10 päevaga lahti saada

Pojal on mure. Ta tahab oma suhet lõpetada. Aga kardab.

Seda, et neil asjad ei toimi, hakkasin ma aimama umbes aasta alguses, kui poiss küsis, et kas minu meelest on neiu talle õige kaaslane. Mulle tundub, et inimesed, kes on oma suhtes õnnelikud, ei käi teistelt küsimas, kas nende meelest on kaaslane õige. Hirmsasti tahaks siia lisada, et õnnelikud paarid ei postita igast lilleõiest ja põsemusist ka sotsiaalmeediasse, aga see on mu isiklik kiiks, sest olen elus liiga sageli näinud häid tuttavaid, kes interneti kinni jooksutavad oma “maailma parim mees” postitustega, teades samas liigagi hästi, et “maailma parim mees” käib igal nädalavahetusel sõpradega väljas joomas ja võõrastele näkkidele keelt kõrva ajamas ning kaebab igale kuulajale kõrvale, milline nõid tal kodus ahju otsas elab. Tean ka seda, et osad naised saadavad endale ise lilli ja teesklevad, et peika saatis. Tean ka paare, kus peika saadab küll lilli, aga kokku saada pole mahti ja siis lilled ja kommikarbid peaks daami õnnelikuna hoidma. Sõnaga, ma suhtun väga kahtlevalt nendesse üleliigsetesse suhte eksponeerimise postitustesse. Sest ausalt, kui sul on kõik hästi, kas siis tõesti on vaja välist valideerimist, et vaadake kui õnnelik ja armastatud ma olen? Või olen ikkagi mina imelik? 

Aga tagasi siis poisi juurde. Tol korral ta midagi väga ei täpsustanud, et miks sellised mõtted olid ja kui tüdruk paar nädalat hiljem tema juurde kolis, siis arvasin, et kõik on neil hästi. Kuni paar kuud hiljem oli jälle halvasti. Ja siis suvel oli veel palju halvem. Ja sügisel veel palju-palju halvem. No ja nüüd siis on kohe palju-palju-palju, eks.

Minu meelest väga lihtne. Kui ei toimi, siis on uks. Eriti kui nad pole ametlikult seotud, neil pole lapsi, pole ühiseid kohustusi ega vastutusi. Nad mõlemad on alles hilisteismelised, elu ei pea noorena nii raske olema. 

Poja meelest on asjad aga väga keerulised. Sest esiteks ta ei taha olla tõbras. Ta tunneb tüdruku ees vastutust ja kui tema oleks see, kes kriipsu alla tõmbaks, siis tüdruk saaks haiget ja tema ei taha oma hingele seda koormat. Jutust sain aru, et vestlusi teemal “aitab nüüd küll” on seal majas juba peetud ning siiani on need lõppenud pisarate ja anumisega, ning ikkagi kokku jäämisega. Lisaks kardab poeg, et kui ta peaks midagi drastilist tegema, nag näiteks lukkude vahetamine, siis ootab teda tüdruku kättemaks vara ja maine rikkumise näol. 

Ja ma tahaks öelda, et need hirmud on põhjendamatud, et enamik lahkuminekuid on küll valusad ja ebameeldivad, aga siiski rahumeelsed. Aga tegelikult ma ju ei tea. Ma pole iial ühtegi naist pidanud maha jätma. Olen küll mõned sõprused lõpetanud ja hiljem kuulnud, kuidas minu kohta jutte levitatakse, aga ma väga ei hooli neist, sest minu süda on puhas. Ja kes neid jutte minu kohta usub, polnud algusest peale minu päris sõber. 

Mind on maha jäetud küll. Nii otse kui läbi lillede (loe: ghostides). Ja no muidugi on vastik tunne. Mina, kes ma üldse kergesti ei kiindu, põen selliseid lahkuminekuid ikka väga valusalt läbi. Kättemaksuhimuliseks ma ennast ei pea. Jah, ma olen vahel kirjutanud postitusi sellest, kuidas see on juhtunud, aga ma arvan, et ka neid pole nüüd teab kui palju. Vaatasin näiteks üle kahe viimase südamemurdmise teemalised postitused, ja minu meelest ma olin isegi liiga leebe. Arvestades, et kõik mu eksid ise mu juurde varem või hiljem tagasi ronivad, siis ju ma nii hull ikka pole olnud. Kui ma meenutan lahutust, siis see on vaieldamatult kõige rängem lahkuminek mu elus. Jah, loomulikult oli see rõvedalt valus. Ma tean, et ma ütlesin eksile igasuguseid inetuid asju. Aga sellega asi ka piirdus. Tema asju ma ei rikkunud, mingite serviiside ja mööbli pärast me ei ragistanud. Jagasime sõbralikult kõik asjad ära ja kuna selle kohta pole kümne aasta jooksul kommentaare tulnud, siis eeldan, et temagi arvab, et kõik oli õiglane. Midagi nõudnud ega oodanud ma temalt pole, elatist maksab ta nii nagu süda käseb, minul on hea meel, et üldse maksab. Aga noh, see on ju ikkagi ainult minu arvamus kõigest sellest. Ma ei tea, kuidas tema tegelikult kogu lugu tajub. Võib-olla tema meelest olin ma jubedam saiko ja tal siiani mingi trauma kogu lahutusest ja kaebab kõigile tulevastele pruutidele, kuidas ma ta paljaks varastasin ja lapsed väevõimuga talt ära võtsin. 

Nii et ma tegelikult ei tea, kui lihtne on naisi maha jätta. 

Mõni aeg tagasi vestlesime antud teemal ühe hea meestuttavaga. Ta on kakskümmend aastat abielus olnud, pealtnäha on neil ilus pereelu, kõik toimib ja kõik on rahul. No ja eks nad vahel natuke ragistavad ka. See käib elu juurde. Siis, üks kord, mees pihtis mulle, et tema ainus lootus on abielust välja saada, kui naine ise teise mehe juurde läheb. Rääkis, et teades oma naise iseloomu, siis mingist rahumeelsest ja sõbralikust lahkuminekust ei saa juttu ollagi. Naine maksaks kätte kõigil mõeldavatel ja mõeldamatutel viisidel ning mees ei taha pea viiekümnesena oma elu nullist alustada ja kardab kaotada suhteid oma lastega. Niisiis ootab ta päeva, mil naine ise ära läheb.

Umbes nagu mul poeg. 

Nii et kui keegi teab soovitada, kuidas saab suhtest välja, mis ei toimi, siis tuld!

Lähedusvajadus

Nägin üht klippi hiljuti ja see puudutas. Puudutas, sest ma kasvatan mehi. Klipp ise algas sellega, et vastavalt värsketele uuringutele, kaebavad mehed, et nad ei saa nii palju seksi, kui nad sooviks, et nad elavad pidevas seksinäljas. Mis on suurema probleemi pinnavirvendus, jätkati klipis. Nimelt on meestel sarnaselt naistele ka lähedusvajadus, intiimsusvajadus, mis pole seksiga seotud. Kuna aga mehe puhul peetakse nõrkuseks seda, kui ta enda pehmet poolt näitab, siis on mehel lihtsam kurta, et ta ei saa piisavalt seksi, kui et tema hing vajaks pai ja süda kallistust. 

Ma ei kavatse olla poliitiliselt korrektne, ma ei hakka ütlema, et “inimesed on erinevad”, kõik teavad niigi, mida ma pidevalt nämmutan sama. 

Naisena on mul lihtne saada lähedust. Ma saan oma sõbrannadega kokku, me kallistame. Mul on paha tuju, sõbranna hoiab ümbert kinni, paitab mind, hoiab mul käest, silitab mu juukseid. Sellel kõigel pole vähimatki pistmist seksiga. Minul kui naisel on lihtne sarnast lähedust saada ka oma teismelistelt lastelt. Ning loomulikult oma kallimalt. 

Mehed omavahel vist väga sageli ei kallista. Oma lapsi vist ka paljud ei emba. Ainus võimalus mehel saada hoitud, ongi sõbrannade ja kallima poolt. 

Ma kunagi varem ka kirjutasin sellest. Fenomenist, mida ma märkasin Tinderi meeste puhul. Kui palju seal on mehi, kes muud ei soovigi, kui lihtsalt vestelda. Üsnagi tavaline on see, et meeste profiilile on lisatud soov kaisutamise järele. Jah, loomulikult võib see olla kood millegi muu kohta, aga praegu ma mõtlen aina rohkem, et võib-olla pole. Pole ebatavaline, kui seksitöötajad räägivad sellest, et mehed maksavad neile selles eest, et kõrvuti lamada ja ennast emmata lasta. 

Ilmselt on see ka põhjus, miks nii palju agressiivseid seksinäljas mehi on kohtinguportaalides. Neil on suuremat sorti lähedusvajadus. Ja neil on piinlik tunnistada, et nad vajavad lihtsalt inimlikku puudutust. Seks on ainus sotsiaalselt aktsepteeritav viis, kuidas mees saab küsida oma ellu lähedust.

Avastasin enda jaoks hiljuti suhteterapeudi Esther Perel. Kuulan aegajalt tema podcasti. Ühes osas oli paar. Mees oli abikaasat petnud ja naine oli sellest väga löödud. Ta ütles, et ei mõista, miks mees pettis, sest naine ju andis mehele seksi. Mida rohkem nad vestlesid, seda ilmsem oli, et kuigi naine “andis” mehele seksi, sest tema arvas, et see peaks mehe lähedusevajaduse rahuldama, siis andis ta vastumeelselt, kohustuse korras ning mees mõistagi tajus seda. Lisaks olid neil ka pikema aja vältel kujunenud kommunikatsiooni defitsiit. Nii leidiski mees kaaslanna, kes pakkus talle emotsionaalset ja ka kehalist lähedust. 

Olen seda korduvalt blogis maininud, aga ei peta mehed oma kaaslasi seetõttu, et nad leidsid noorema, ilusama, seksis osavama. Petetakse nendega, kes mehi kuulavad. Ja ei, ärge mõelge, et ma püüan meeste petmist õigustada. Aga ei ole elu must-valge. Ja pole mehed ka ühedimensioonilised. 

Räägitakse nii palju sellest, kui keeruline on naistel meeste poolt valitsevas ühiskonnas ellu jääda, ennast tõestada ja nii edasi. Liiga vähe räägitakse sellest, et mehed ka kannatavad. Muidugi võib siin argumenteerida, et mehed kannatavad teiste meeste pärast, aga milleks. Nii lihtne on võtta seisukoht, et mehed on sead ja neil pole õigust millegi üle kurta. Andke andeks, aga nelja poja emana ma tahaks sellele väga vastu vaielda. Nõudmised, mis meestele esitatakse on sageli sama utoopilised, mis esitatakse naistele. Vahe on siin veel selles, et naistena me saame ennast maha laadida. On igati aktsepteeritav, et kui mul on halb, ma kurdan oma muret, nutan ennast tühjaks, olen emotsionaalne, võtan pikki vahuvanne Sade taustal mängimas ja küünlavalgus nurgas võbelemas. Mida teeb mees, kui tal on raske? Läheb sõpradega autot putitama, meestega sauna õlut jooma või lasketiiru ennast maandama. Aga kus ta ennast tühjaks saab rääkida, kus ta saab ennast tühjaks nutta? Temalt eeldatakse, et ta on alati tugev, kontrollib oma emotsioone, ei lase asjadel üle pea kasvada jne. Miks? Mis erilised võimed on Y kromosoomi omanikel, mida meil pole? 

Kohe on november. See on aastaid olnud meeste tervisele pühendatud kuu. Alguse sai meeste eesnäärmevähi ennetamise ja teadvustamise kohta, aga viimastel aastatel on aina rohkem pööratud tähelepanu ka meeste vaimsele tervisele. Äkki võtaks aega vahepeal oma meeste jaoks. Kuulaks neid ära. Hoiaks vahelduseks neid. Kallistaks neid niisama. Vähemalt kord päevas. Ütleks neile, et me oleme nende üle uhked. Hoiaks neil käest, kui kõrvuti telekat vaatame. Oma sõbranna jaoks me teeme seda niigi, palumata, piinlikust tundmata. Miks siis mitte oma meeste.