Kaitstud: Head poisid

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Millal algab suhe?

Ma arvan, et pärast ligi kümmet aastat agressiivset blogimist, olen ma lõpuks leidnud oma blogi teema. Olen siin kirjutanud raamatuarvustusi, sest minu meelest on need jube olulised ja näinud, et ainult mina arvan nii. Kirjutanud juhendeid trenni tegemiseks, sest minult on lausa küsitud vastavaid suuniseid ja ma oma lõppmatus naiivsuses kujutasin ette, et tegelikult kedagi võiks see asi huvitada, ainult selleks et näha, kui vähe see tegelikult inimesi huvitab. Truud lugejad muidugi loevad ustavalt kõike, aga kõige rohkem kõnetab lugejaid ikkagi see, kui ma arutlen meeste ja naiste omavahelisi suhteid. 

Inimesed pakuvad mullegi huvi. See on üks põhjus, miks ma ikka ja jälle end Tinderis leian. Seal on lihtsalt palju inimesi ja osadega võib tekkida ka päris põnevaid vestlusi. Mina siis vestlen, analüüsin ja kajastan neid. Lisaks olen ma nüüd avastanud ka TikToki ja sealne algoritm pakub mulle suhtecoachide, igaveste vallaliste, kosjamooride ja teiste sarnaste huvidega inimeste lugusid. Osad nendest lugudest on äravahetamiseni sarnased minu omadega ja samas on seal ka väga palju uut, millele ma ise pole oma antropoloogilistes uurimustöödes veel jõudnud. Samas, mulle näib, et eesti keeles pole kuigi palju selliseid nõuandeid ja tagasisidet ning see ehk ongi põhjus, miks minu selleteemalised postitused kõige rohkem klikke ja tagasisidet saavad. Seega, ma nüüd edaspidi püüan rohkem neil teemadel kirjutada. Mainin siin igaks juhuks kohe ära, et palju infot olen ma ise teistest allikatest saanud ja tegemist pole minu originaalmõtetega. Kui võimalik, siis ma püüan ka allikale viidata, aga ilmselt see alati ei õnnestu. 

Aga alustame siis selles, et millal üldse saab kahe inimese vahelist suhtlust suhtena defineerida. Seda küsimust on viimaste nädalate jooksul minult lausa mitu inimest küsinud, seega tundub, et teema vajab pisut lahkamist. Kunagi ammu-ammu, minu kõige esimeses blogis ma kirjutasin sellest ka, et kuna inimesed tahavad oma vabadust hoida ja end mitte kellegagi siduda, siis sõna “suhe” on justkui muutunud ropuks sõnaks, mida viisakas seltskonnas pole ilus mainida. Mis on viinud selleni, et inimesed eeldavad ja eeldavad sageli valesti.

Näiteks olen ma aru saanud ja erinevatest allikatest kuulnud/lugenud, et naiste jaoks algab suhe sellest, kui on mindud voodisse. Meeste jaoks see nii kindlalt defineeritud pole. Nad võivad mitu kuud naist magatada ja ikkagi end vabaks pidada. Seega võibki väga hõlpsalt tekkida situatsioon, kus naine arvab, et suhe algas kolmandal mail aastal 2019 ja mees jällegi on veendunud, et suhe algas hoopis viieteistkümnendal augustil 2020. Püüdke siis ühiseid tähtpäevi selle järgi pidada, eks ole. 

Kui me korraks jätame intiimsed ja romantilised nüansid valemist välja, siis millal me peame kedagi oma sõbraks? Kas me samuti eeldame vahel, et kui ma olen oma südant puistanud ja teine on minuga sama avameelne olnud, siis me oleme sõbrad? Ilmselt on ka neid, kes nii arutlevad. Isiklikult mina vajan verbaalset kinnitust. Suusõnalist kokkulepet. Vahet pole kummalt poolt see tuleb. Kui üks pooltest ütleb, et: “sa oled mu sõber” ja teine sellele vastu ei vaidle ja omalt poolt kinnitab, et temagi nii arvab, siis ongi tegemist sõprusega. Kui seda pole, siis nii kaua on need inimesed tuttavad. Argumenteerida, et aga me oleme nii pikalt üksteist tundnud ja nii palju koos läbi elanud, järelikult me oleme sõbrad, pole seda vaja tingimata defineerida, pole minu meelest korrektne. Ma tean paljusid inimesi aastaid, aastakümneid. Olen nendega igasugu seiklusi ette võtnud, südant puistanud ja pisaraid valanud, aga see ei tähenda minu jaoks automaatselt, et ta on mu sõber. Mis on vahel ka palju segadust ning ebameeldivusi põhjustanud, sest teine osapool on siiski eeldanud, et oleme sõbrad. 

Niisiis, mina ütlen, et suhe algab siis, kui nii on osapooled kokku leppinud. On räägitud sellest, et nüüd me oleme suhtes. Nii kaua, kui seda pole selgelt välja öeldud ja mõlemad üheselt kinnitanud, seni on tegemist tutvusega. 

Selle definitsiooni järgi on minul 41 aasta jooksul olnud 1 suhe. Jah, on olnud suhtlemist, on olnud ühiseid reise, on olnud koos veedetud öid, on olnud tema hambahari ja vahetuspesu minu pool, aga need ei olnud suhted. Need olid suhtlemised ja tutvused. Neil oli potentsiaali suhteks areneda, aga need ei jõudnud selleni, et olla päriselt suhe. 

Ehk see kõlab kuidagi liialt rangena või must-valgena, aga olen leidnud, et selline suhtumine on aidanud mul kõvasti südamevalu ära hoida. Adudes, kui erinevalt inimesed enda jaoks suhte algust sõnastavad ja teades ka seda, kuidas ma ise käitun, kui olen kohtunud meeldiva inimesega, siis see, kui keegi näiliselt käitub minuga, nagu me oleks suhtes, räägib sellest, et ta on oma kohtinguportaali sulgenud, kuna ta on sealt leidnud selle, keda otsis, kes veedab minuga aega ja kinnitab mulle, et ma olen imeline ja suurepärane, ei ole minu jaoks suhtes olemise tõestus. Alles siis, kui on öeldud, et ma olen sinuga eksklusiivses suhtes, kedagi teist ei ole ja pole ka huvi, ja kui mina tunnen samamoodi, siis oleme suhtes. Minu tunded, lootused või eeldused ei määra seda, kas ma olen suhtes. Kui ma leian, et ma vajan kinnitust mehelt, et teada kuivõrd ma investeerin sellesse inimesse oma aega ja energiat, siis ma tõstatan ise selle teema. Küsingi, et kas me nüüd oleme suhtes. Kui ma ei saa üheselt mõistetavat vastust, kui hakatakse keerutama ja pööratakse küsimus minu vastu, umbes et “miks sul on vaja seda defineerida?”, “mis sa ise arvad?”, “kas sa pead küsima?”, siis see on minu jaoks negatiivne vastus. Sest kui mees on kindel, et ta tahab olla minuga suhtes, siis ta väljendab seda. Kui ta mängib minuga äraarvamismängu, siis ta tahab, et mina eeldaks, et me oleme suhtes, kuna sellega kaasnevad minu poolt eksklusiivsuse pakkumine ja teatud tüdruksõbra boonused, mida suvaline tuttav ei ole välja teeninud, aga ise pole see mees valmis samaks vastutuseks ja investeeringuks. 

Loomulikult ei tähenda see, kui mees ütleb, et ta on minuga suhtes, seda, et ta ei jätka vallalise elustiili viljelemist, aga sel juhul on minul õigustatud alus teda sellise hooletuse eest vastutusele võtta. Kuni me pole suhtes, siis võib ta teha mida tahab, kellega tahab ja minul on voli kas sellega leppida või loobuda suhtlusest. 

Nooremana poleks ma ise kunagi küsinud mehelt, kas me oleme suhtes. Oleksin kartnud seda, et selline küsimus hirmutab mehe minema. Oleksin arutlenud, et minule ta meeldib, mulle tundub, et mina talle ka ja eks aja jooksul kõik loksub paika. Mitte et see nii ei võiks juhtuda, on juhtunud, usun, et paljudel lugejatelgi on. Aga täna ma enam ei karda. Ma ei mängi mänge. Ma tean, mida ma tahan ja ma julgen seda küsida. Kui ma küsin ja mulle vastatakse “ei”, siis see on ju hea, nii ei raiska ma oma aega sellele, et panustada suhtesse, mis kunagi suhteks ei arene. Ärge nüüd arvake seda, et ma käin ja igalt mehelt pärast kolme kohtingut küsin, et “kas me nüüd oleme suhtes”. Olen viimase kümne aasta jooksul küsinud täpselt ühe korra ja vastus oli “ei”. Rohkem pole olnud põhjust küsida. Aga kui tuleb, siis ärge muretsege, ma kajastan seda ka siin. 😉