Sõprussuhetest täiskasvanueas

Kuna ma umbes aasta tagasi jätsin maha oma senise elu ja sellega seoses ka 99% ulatuses kogu oma tutvuskonna, siis ühel hetkel koitis mulle, et mul polegi enam sõpru. Või noh, on 1 sõber, kes mul tekkis Rahva Raamatus ja kellega jäime suhtlema ka pärast seda, kui minu karjäär seal lõppes. Aga olla 40-aastaselt sõpradeta – päris ebameeldiv. Kui ma ise tutvuks inimesega ja selgub, et tal pole sõpru või tema sõpruskonna moodustab suhteliselt värske seltskond, inimesed, keda tuntakse ehk aasta või paar, siis mul kukuks küll häirekellad helisema. Sest kuidas see võimalik on, eks? Mis sul viga on, et inimesed su ellu ei jää? Ja ära tule mulle seda juttu rääkima, et kõik inimesed teevad sulle liiga või ei mõista sind. Nagunii oled ise bitch ja seetõttu keegi sind pikalt välja ei kannata.

Noorena oli mul suur sõpruskond. Ma olen terve elu leidnud uute inimestega ühise keele ja ei solvu lihtsalt. Üldiselt pole mul ka probleemi saladusi hoida. Sain läbi nii klassikaaslastega kui ka erinevas vanuses koguduseliikmetega. Sõpru oli mul nii nooremaid, kui vanemaid, erisuguse perekonnaseisu, seksuaalse orientatsiooni, rahvuse kui soo hulgast. Mõistagi vaadati koguduses sellele viltu, kui sa “ilmalikega” liiga lähedane olid. Räägiti sellest, kuidas nad sind ahvatlevad halvale teele ja kiusatustesse ning parem on, kui sa seltsid ainult nendega, kes sinu usutunnistust jagavad. No ja eks ma püüdisn ka olla korralik selles osas. Samas, sõbrad jäid mulle kuidagi iseenesest ja juhuslikult külge ning salaja olin ikka ka oma klassikaaslastega hea sõber edasi. 

Kui ma aga abiellusin ja Tallinnast Pärnusse kolisin, siis jäid ka suhted klassikaaslastega soiku ning enamikest koguduse kaaslastest, kes maha jäid. Eks me ikka hoidsime ühendust, saime vahel kokku, isegi kirja teel suhtlesin paariga, aga see polnud enam päris see. Kui juba ka lapsed sündisid, siis kadusid ka vaikselt need üksikud vallalised ja lastetud sõbrannad. Uusi mulle Pärnus väga ei tekkinud. Mees polnud seltskondlik, temal oli ainult 1 sõber, keda ta ei sallinud, aga kellega suhtles, sest armastas sõbra naist, teate küll, selline tavaline asi. Selle naisega olime justkui sõbrannad, sest me olime palju koos, aga minu jaoks oli temaga suhtlemine alati imelik ja pingutatud. Koguduses tekkisid küll mõned, kellega rohkem läbi sain, aga kuna mu mees arvas, et ma sõbrannadega kokku saades temast halba räägin  ja nõudis iga kord pärast sõbrannadega koos olemist põhjalikku arannet vestlusteemadest, siis oli mul ühel hetkel lihtsam üldse mitte kellegiga suhelda, sest äkki ma kogemata ütlesin midagi, mida mees tõlgendas rünnakuna enda vastu. Seega, olid tuttavad, kellega rääkisime üldistel teemadel või sõbrannad, kes said oma südant puistata, aga kelle suhtes mina ise väga suurt sõprust ei tundnud, sest ma ei julgenud midagi isiklikku avaldada. 

Õppima asudes tekkisid mulle taas paar sellist sõbrannat, kellega tundsin suuremat lähedust. Kuna ma tol ajal hakkasin aduma ka seda, et see suhe, milles ma olin, on vähemalt mingil tasandil vägivaldne ning ebaloomulik, siis hakkasin tasakesi ennast ka avama. Need sõbrad vajusid soiku, kui ma tagasi Tallinnasse kolisin. 

Viimased 10 aastat ongi mu elus tekkinud sõbrad just töökaaslaste seas, aga kui olen töökohta vahetanud, siis katkeb ka ühendus ning nii need sõbrad kaovad. Seega, minu probleem pole mitte see, et ma ei leiaks sõpru või mul oleks keeruline lähedaseks saada, minu probleem on see, et ma ise olen sõbrana väga passiivne. Ma algatan ise minimaalselt kontakte. Kui keegi minuga ühendust võtab ja hulle ning napakaid ettepanekuid teeb, siis ma suht 89% olen nõus kõigega, aga ma ise ei tee seda. Ma arvan, et see muutus käitumises tekkiski mul abielus olles. Nagu öeldud, siis mehele ei meeldinud keegi ja tema ei tundnud vajadust ka suhtluse järele, mis reaalselt tähendas, et kui meile ka külalised tulid, siis mees oli seltskonnas täpselt nii kaua, kui ta oma taldriku tühjaks sõi, tõusis püsti ja läks oma tuppa arvutit mängima (ma saan aru, kui palju küsimusi ja kulmukergitusi see lause tõstatab, et mis mõttes on täiskasvanud mehel ja isal “oma tuba”, aga nii oli, see oli tema koobas, kus ta sisuliselt kogu oma aja veetis. Ta tuli sealt välja ainult siis, kui süüa sai ja magama. Mina võisin seal ruumis viibida temaga koos või kokkulepitud ajal. Lastel polnud sinna üldse asja. Ja fakt on ka see, et oma aja veetis ta seal arvutimänge mängides. Või siis olime koos, kui vaatasime tema arvutist mõnd allalaetud filmi või seriaali. Praegu seda kirjutades on endal ka imelik, aga siis tundus see kõik mulle täiesti tavaline ja normaalne.). Mina siis jäin koos külalistega kööki või elutuppa selgitama, et mees lihtsalt ongi introvert. Aga inimestele jäi mulje, et nende seltskond pole piisavalt huvitav ja ega kolmandat korda külla ei tuldud. Ka ei kutsutud meid enda poole kuigi tihti. Kui mingi kutse tuli, siis ühistele kohtumistele, kuhu oli terve kogudus kutsutud. Igatahes, sellest ajast on mulle jäänud tunne, et ma vist ei meeldi inimestele eriti ja seetõttu ma vajan pigem seda, et initsiatiiv tuleks teistelt. Samas, ma saan aru küll, et kui mind peab pidevalt kutsuma, siis ühel hetkel tekib tunne, et ma pole ise üldse huvitatud midagi koos tegemast. Kuigi see nii pole. 

Nii et siin ma siis nüüd olen, 40 ja sõpradeta, sest need, kellega mul varem lubati suhelda, enam ei suhtle minuga ja uute inimestega tutvudes jätan ma ise vaoshoitud ning eemaloleva inimese mulje. Ma ei hakka keerutama, suht sitt seis. Eks ma osaliselt seetõttu seal Tinderis nii aktiivne olengi, sest seal vähemalt keegi suhtleb minuga, saadab mulle naljalinke, jagab oma päevategemisi, kutsub mind jalutama või kohvile. Minu jaoks pole oluline, et need inimesed on juhtumisi mehed või et nad tingimata peavad minuga romantilist suhet arendama. Lihtsalt tavalist inimlikku kontakti tahaks. 

Seega, minu küsimus lugejatele, et kuidas tekivad sõprussuhted täiskasvanu eas ja kuidas neid arendada ning hoida? Julgete üldse enda südamesse lasta inimest, kellel pole keskeaks ühtegi lapsepõlvesõpra jäänud? 

*Pildid mu telefonist, mida ma olen viimase kahe nädala jooksul oma sõpradele saatnud. Selle ilusa käevõru sain kingiks ühelt armsalt kaasblogijalt ja hullult armsalt inimeselt. 🥰

Mis mul ometi viga on? aka rändom nutt ja hala

Teatud päevadel kuus see tabab mind. Lainena ja matab täielikult enda alla. Teen südame kõvaks ja pühin vägisi pealetükkivad pisarad ära, ütlen endale, et ma pole ju tegelikult mingi weak a** bitch ja need on kõigest hormoonid. Aga ta tuleb ikkagi. See enesehaletsus.

Ma ei saa sellest aru, et kuidas inimestel nii kergesti suhted tekivad, minnakse lahku ja enne kui üks asi on jõudnud ära lõppeda, ollakse juba kaelakuti kellegi teisega koos. Õigemini, kuna see näib norm olevat, siis pigem ma mõtlen, et mis mul ometi viga on, et ma ei suuda endale kuidagi südamesõpra leida? Et kas ma tõesti olen kõikidest naistest planeedil Maa nii palju inetum, rumalam, paksem, vanem, vaesem või vastikum?

Ma muudkui kirjutan standarditest ja eelistustest, milline mees peab olema ja milline ta absoluutselt olla ei tohi. Aga mis õigusega? Minu latt peaks olema sama kõrge kui asfaldi teemärgistus. Mis minu juures nii ahvatlevat on, et mõni mees peaks minu eest võitlema ja oma väärtust tõestama? Kas minu “suurepärane figuur”, “imeilusad silmad”, “kaheksanda maailmaime väärilised jalad”, “tippärinaise majandusoskus”, minu miljon last, “vapustavalt võrratu huumorimeel”, “ema Theresale omane südameheadus”, kõik minu “doktorikraadid”? Mul pole ju ühelegi mehele mitte midagi pakkuda! Jah, ilmselt mingi Kalevipojast bemmiossi suudaks ära sebida “Kannu Kõrtsis”, aga ma pean ju selliste jaoks ennast liiga heaks. Ja üldse, kes ütles, et needki mind tahaks? Ma ju ei tea. Äkki isegi nemad ei taha?

Mul võtab nii kaua aega, et üldse kellessegi kiinduda ja veel miljon korda kauem, et neist pärast üle saada, isegi siis kui mulle tuima järjekindlusega haiget tehakse ja hinge sülitatakse. Kuidas kõik teised nii kiiresti suudavad ühest suhtest teise libiseda? Ja samas ma mõtlen, et ma vist ei tahakski nii. Mulle tegelikult meeldib see, et ma selline olen. Et mu lastel on üks isanimi ja nad ei pea igal laupäevahommikul pannkooke mäludes uurima, et “kas see on nüüd siis meie uus issi, vä?” Sest ma ei ole sarimonogaamne, nagu paljudele meeldib enda kohta öelda. Minu meelest selline asi polegi mingi monogaamia. Kuidas sul saab tekkida mõne nädala või isegi kuuga kellegagi usalduslik suhe? Millega Sa oma lojaalsust tõestad? Sama hästi võiks ju prostituut ka öelda, et ta on täiega monogaamne selle mehega, kes parasjagu tunni eest on tasunud.

Ma tahaks mõelda, et minu väärtus ei seisne selles, kas ma parasjagu mõne mehe kulul endale ripsmepikendusi ja tanklakohvi saan lubada. Ja ometi, kusagil väga sügaval sees, mitme meigikihi varjus, tselluliidi all peidus, kogu välise meelekindluse ja ma-saan-ise-hakkama suhtumise taga, tunnen ma, et naisena olen ma raisku läinud. Et ma ei vaja küll ühtegi meest, aga ilma olen ma justkui poolik. Ja noh, raiskamist ma vihkan. Jah, see on meeleheide, mis peletab eemale isegi ossid. Ma arvan. Naiste ajakirjades kirjutatakse nõnda.

Ja siis, kui ma juba täis tuuridel end üles olen jõudnud kruttida, tuleb mulle meelde, et mis leidmisest ma üldse räägin, kui ma ju ei otsi? Ma pole kunagi otsinud, mitte tõeliselt. Kõik suhted on mul tekkinud iseenesest. Ma olengi see kass, kelle suhu hiired jooksevad. Sellepärast mul ongi armumised sõpradesse, töökaaslastesse, klientidesse ja naabrimeestesse. Need, kes nagunii kusagil läheduses jõlguvad, nendest vaimustungi. Vahel soovitatakse, et mine, käi näiteks Eestis teistes kogudustes, sealt leiad endale tubli kristliku mehe. No, hea soovitus iseenesest. Aga… see tundub mulle kuidagi hale. Sellepärast ei loo ma kontot ka kristlikele tutvumissaitidele. Ma loodan, et armastus juhtub loomulikult, pingutamata, võimlemata, otsimata.

Ja järgmisel päeval saabub punaarmee ning kõik need halamõtted voolavad klosetipotist loputusveega kanalisatsioonitorru, ma lükkan oma viltuvajunud krooni otseks tagasi ja olen kuninganna edasi. Vähemalt järgmised 28 päeva.

*Pildistas Tatjana Siipan

Kuidas ma üks kord natuke ära eksisin

Jah, otsustasin, et tulen kapist välja. Räägin kõik südame pealt ära. Mitte teile. Mis teil ikka selle infoga peale on hakata? Rohkem endale, et ma tulevikus targem oleks. Juttu tuleb sellest, kuidas ma olen elus mõned korrad nii meeleheitel olnud ja endale Tinderi kasutajakonto loonud. Ja seda ma räägin loomulikult enda seisukohast. Ma ei taha sellega kuidagi vihjata, et kõik kellel on, või on olnud  konto Tinderis või analoogses tutvumisportaalis, on kohe meeleheitel. Mina olin. Ja sellest juttu tulebki.

Esimest korda lõin Tinderikonto 2015. aasta suvel. Olin tol ajal tööotsija ja mul oli ülemõistuse palju vaba aega ning metsikult igav. Sõbranna oli endale konto loonud ja soovitas, et seal nii palju toredaid mehi ja kui muud pole, siis on vähemalt lõbus. Ja nii see läks. Oli jah palju toredaid mehi. Ja mitte nii toredaid. Mis mul kohe sees keerama pani oli see, et iga kolmas mees oli tegelikult juba hõivatud. Kui ma loogiliselt arutaks, siis ilmselt isegi rohkem, aga iga kolmas vähemalt tunnistas, et tal on kodus naine. Mina olin Tinderis igavuse peletamiseks, seega mul vahet polnud kellega suhelda. Neil aga küll. Kui selgus, et ma muust kui jutustamisest huvitatud pole, siis ei näinud nad ka põhjust minuga kontakti hoida. Mõni sai isegi kurjaks, et miks ma siis üldse konto loon, kui pole valmis asju reaalsusesse tooma. Ja ma hakkasin ise ka mõtlema, et aga tõesti, milleks siis…

Veel häiris mind Tinderis see, et väga kiiresti läks jutt seksile. Täiesti tavaline oli, et neljas-viies lause on, et “kas sinu või minu pool?” või “kui suured su rinnad on?”. Isegi need paar inimest, keda ma päris elus tundsin, muutusid Tinderis seksuaalselt agressiivseks. Igatahes, seitse päeva oli mul see konto. Siis ma sain tööle ja polnud mul enam aega tinderdada. Ego sai pai. Olin väga populaarne ja telefoniaku oli pidevalt tühi, sest nii paljud mehed kirjutasid. Ja mina viisaka inimesena arvasin, et kõigile tuleb ka kohe vastata. Igatahes, mul oli natuke lõbus, aga enamasti jäi selline õõnes ja tühi tunne sisse. Arvamus meestest langes kolinal.

Teist korda logisin ma Tinderisse 2018. aasta kevadel. Siis juba täiesti teadlikult meeleheitest. See oli kohe pärast seda kui olime naabripoisiga kinos käinud ja minule arusaamatutel põhjustel ei soovinud ta suhtlust minuga jätkata. Ja mina siis otsustasin, et mul on vaja meelt lahutada, otsida üleminekukutt (jah, te kuulsite õigesti, võingi olla nii labane), kes aitaks mul sellest mehest üle saada. Siis jõudis mul konto olla tervelt kolm päeva. Kordus täpselt sama stsenaarium, mis kolm aastat varem. Suhtes mehed, seksiootused ja tühjus hinges.

Ühe korra tegin veel konto. 2019. aasta jaanuaris. Selleks ajaks olin asja enda jaoks läbi mõelnud ja otsustanud, et ütlengi kohe profiilis, et seksi ei otsi ega paku, tahan ainult suhelda. Vanuse seadsin ka tunduvalt vanemaks, kui ma muidu eelistaks. Lükkasin kohe kõrvale mehed, kes endast peale nime ja sodiaagimärgi midagi ei kirjutanud. Kohe kui jutt hakkas kahtlaselt lõhnama, panin bloki peale. Absoluutselt saab ego seal olles kaifi. Kõik need toredad, pealtnäha edukad, viisakad mehed kirjutavad sulle ööd ja päevad. Mõni mädand õun satub ikka sekka, kes esimeses vestluses tunnistab, et ta ei viitsinud su pikka monoloogi läbi lugeda ja vahtis ainult pilte. Noh, siis ei pea ju nendega rohkem rääkima. Ta ei hakka sind ka edaspidi kuulama viitsima.

Mis lõpuks ikkagi ilmsiks tuli on see, et kuigi mina endale täiesti teadlikult tunnistasin, et ma püüan meeleheitlikult nimetut tühimikku endas täita, siis need mehed seal on kordades katkisemad kui mina iial olema saan, ise absoluutselt teadmatuses oma haletsusväärsest olukorrast. Paradoksaalsel kombel on mehed, kes sealt kohe otse ja ausalt seksi otsivad, need kõige tervemad ja normaalsemad.

Aga nagu ma sissejuhatuse ütlesin, siis ma ei taha Tinderit halvustada ega maha teha. Ma arvangi, et mina ise tegin seal asju valesti ja seetõttu ei leidnud ma ka otsitut. Mul tekkis päris mitmes aspektis tõrge. Näiteks see, et kuidas ma end tutvustan? Kui panen oma pärisnime, siis kirjutavad ainult Sašad ja Pašad, aga ma ei oska ju nendega vene keeles kirjutada. Teine variant on see, et kirjutavad eesti mehed, kes õigekirjast ei jaga mõhkugi ja kirjutavad mulle “sa oskad Eestikeeles juba päris hästi kirjutada” 🤮. Järgmine samm on see, et millised pildid lisada? Ma eelistaks üldse pilte mitte panna. Samas, välimus on mulle oluline. Ma väljendan end sellega. Ja ma siiralt ka eelistangi meest, kes ka minu pingutusi hindaks. Miski ütleb mulle, et kui ma endast ühtegi pilti ei lisa, siis otsitavad mehed ei hakkagi mind paremale lükkama. Suurem tõenäosus on, et valima hakkavad ülekaalulised, kiilakad, puuduliku hügieeni ja olematu enesehinnanguga tüübid. Kolmas takistus on enesetutvustus. Minu meelest tundub mage sinna kirjutada seda, et mulle meeldib süüa, reisida ja ma olen 164 cm pikk. Aga kui ma seda ei kirjuta, siis arvatakse, et ma olen mingi kuivik või hoor ja 105 cm pikk, sest kirjutavad mehed, kes enda pikkust ei avalda, ja siis selgub, et nad on minust lühemad. Pikast sissejuhatusest ka väga tolku ei näi olevat, sest nagu eespool mainitud, paljud nagunii ei viitsi seda lugeda. Need, kes loevad, arvavad, et ma tegin nalja või vähemalt suudavad nad mu meelt muutma panna.

Aga isegi sellest kõigest suudaks ma üle olla, kui poleks veelgi olulisemat takistust. Ma nimelt tean juba keda ma tegelikult tahan. Tinder on ainult vahend replika leidmiseks. Ja see on ebaõiglane. Ma suhtlen enamasti toredate meestega, otsides nendes märke temast. Mida rohkem suhtlen, seda teravamalt mõistan, et keegi ei hakka teda asendama. Ja nii ongi parem mitte õrritada neid ega kurvastada ennast.

Mida teie arvate erisugustest kohtinguäppidest või üldiselt praegusest kohtingukultuurist ja online-tutvumistest? Kas olete mõnda platformi katsetanud ja tulemusega rahule jäänud või eelistate nagu minagi, ikkagi seda vanakooli värki?

*Pildistas Tatjana Siipan