Minu Soonlepa

No vot seda kadakalõhnalist ja kuivatatud lestakala maitselist maiuspala, olen ma suure põnevusega oodanud. Teadagi miks. Isekusest. Mul on raamatus kirjeldatud paigaga side.

Eestimaal on üks küla, mis on mulle armsam, kui teised samasugused Maarjamaa külad. Kunagi kuuekümnendatel sündis selles külas mulle kallis inimene. Hiljem, kaheksakümnendatel, oli ta nii lahke, et lubas ka mind seda küla tundma õppida. Oi, ja kuidas ma õppisin. Nagu laps, avatud meele ja silmadega. Õppisin tundma kive ja kände, kadakaid ning muulukaid. Õppisin jumaldama peenikest mereriba, mida siis veel mäepealsest talust näha oli. Õppisin hindama pilvi, mis tõid värskendust kuumal suvepäeval ja kastet, mis hommikuti pahkluud naljakalt kõditama ajas. Aga kõige enam õppisin armastama oma vanaema.

Minu vanaema oli karm ja otsekohene naine. Karm oli ta peaasjalikult seetõttu, et elu oli raske. Ta oli kümnes laps tosinalapselises peres. Tööd tuli tol ajal teha kõigil kes vähegi kaela kandsid. Selle suure tööga ta oma tervise tuksi keeraski. Mäletan kui Mamma (nii kutsuti teda perekeskis) rääkis, kuidas ta noore teismelise neiuna oli tagakambris põlvitades palunud Jumalalt surma. Valud olid noorel naisel nii suured, et surm näis tervitatav väljapääs. Õnneks olid Jumalal temaga teised plaanid. Kuigi tervis oli tal alati vilets, sai ta kõigega hakkama. Pidas talu, oli kolhoosis brigadir ja sai lapsedki tehtud ning üleskasvatatud. Ja mind hoidis ta ka, olin ju ikkagi tema kõige esimene lapselaps.

Memm õpetas mulle paljusid asju. Õpetas jälgima loodust ning loomi. Aga kõige rohkem õpetas ta mind tööd tegema. Ja tööd oli palju. Tuli peenraid rohida, kanu toita, piima kurnata, marju korjata ja heina teha. Ma arvan, et heinategemine ongi mul kõige eredamalt mällu söövitatud. Sest seda oli nii jõhkralt palju. Kombain niitis, aga kaarutada tuli käsitsi. Ja seda ikka oli. Esiteks oli seda hektarite kaupa ja teiseks, seda tuli teha mitu korda päevas ja nii ikka mitu päeva, enne kui tuli pakkimistraktor ja kuiva heina rullidesse pakkis. Siis oli järgmine samm rullidest heina lahti pakkimine ja laka peale laiali viskamine. Mehed viskasid kuhjad üles laka peale, naised ja neitsid viisid selle laka nurka ja lapsed tallasid heina madalamaks, et ikka võimalikult palju teda sinna mahuks. Aga sellele lisaks oli veel väiksemate aasade pealt vikatiga niitmine, kaarutamine (juudas, kuidas ma seda vihkasin!) ja lõpuks kokaks tõstmine. Ja veel kirsiks tordil tuli heinamaa rehaga üle käia, et iga viimane kui roots kokku riisuda ja lauda pööningule toimetada.

See oli armastus-vihkamis suhe. Ühest küljest, tahaks ju ikkagi puhata ja mängida, rannas hullata ja raamatuid lugeda. Teisalt, rahuldustunne, mis tuleneb füüsilise töö tegemisest on kirjeldamatult mõnus. Aga kõige rohkem hindan ma seda, et Mamma õpetas mind elus igasuguste tööde ja olukordadega hakkama saama. Ta ei olnud enesehaletseja või vinguviiul. Jah, elu ei olnud talle soodsaid kaarte jaganud, aga see polnud kunagi takistuseks. Vanaema õpetas mulle, et kõva tööga ja tänu headele suhetele teiste inimestega on võimalik oma saatust muuta. Me ei saa muuta olukordi, aga me saame muuta oma suhtumist. Ja et õnn ei ole lõpp-peatus vaid teekond.

Niisiis selliste kõrgete ootustega asusin ma Mae raamatut lugema, mis oli meil suguvõsas juba osad tegelased tagajalgadele ajanud ja ähvardavad pilved tulevase suguvõsa kokkutuleku kohale kogunud.

Ended ja ebausk

Ma tahaks öelda, et ma olen igasuguse ebausu suhtes immuunne. Näiteks, et ma ei karda purunenud peegleid ega musti kasse. Horoskoope ammugi mitte. Ausalt, praegu kirjutades ei tulegi meelde erinevad uskumused, mida inimesed kipuvad uskuma. Minu jaoks on see läinud ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mõnikord mõni vanem inimene teeb kohkunud nägu, kui ma midagi ütlen või teen. Vahel on nad öelnud, et see on halb enne. Kehitan kõigest õlgu. Kui ma ei tea, et see on halb enne, kas see siis tähendab mulle erilist ebaõnne või kaitseb mind teadmatus?

Seda öeldes, on asju mida ma siiski usun. Kui tahate, öelge siis ended nende kohta.

Paljudes kultuurides on erinevad ebausuga seotud kombed suures aus.

Näiteks oma mehega abielusõrmuseid valides tahtsime, et sõrmuses oleks kolm kivi (loe: tsirkooni). Igal kivil oli oma eesmärk. Meie abielus pidi olema nii mees, naine kui Jumal. Igaühel oma kivi. Andke andeks, kui see kohutavalt imal tundub, aga me olime ju ka mingid 18 aastased ja hullult armunud. Sellised sõrmused siis lasimegi teha. Valgest kullast kolme valge kiviga.

Abikaasa kivid kukkusid üsna kiiresti välja. Esiteks kivi, mis sümboliseeris mind, siis Jumala oma ja peagi oli ka ta enda kivi kadunud. Seega, justkui oli abielus ja sõrmust kandis, aga tegelikult oli see tühi kest. Minu sõrmusest kadus ka üks kivi. Üritasin seda mitu korda tagasi panna, kuni lõpuks loobusin ja lasin sõrmuse ümber teha. Ilmselt see oligi see mehe kivi, mis muudkui plehku pani ja mida mina tagasi tuua ei saanud. No ja lõpptulemust te teate.

Kui mu mees uuesti abiellus, siis olid neil ka mingid tähendusega sõrmused. Kuna ma tol ajal juba eksiga eriti ei suhelnud, ei oska ma täpsemalt kirjeldada, millist tähendust sõrmused kandsid. Küll kuulsin ma aga seda, et peagi pärast abielu sõlmimist kaotas mees oma sõrmuse. Ja ei läinud kaua, kui ta ka oma naise kaotas.

Väga äge soovitus baptistide kiriku seinal.
Mind on alati ärritanud peiedel valitsev silmakirjalikkus. 

Nii, et jah. Selline lugu paneb mõtlema. Kantakse ju abielusõrmust märgina teistele, et inimene on võetud ja ehk endalegi meeldetuletuseks kunagi sõlmitud liidust. Ja kui selle sümboliga siis midagi juhtub…. Ilmselt ei ole mingit teaduslikku alust uskumaks, et see on tingimata ettekuulutus tulevastest sündmustest. Aga äkki see, et see juhtus ei olnud ikkagi nii juhuslik? Äkki alateadvuses on tehtud otsus, mis väljendub hoolimatuses sümboli vastu ja millele hiljem järgneb ka vastav tegu, mis viib alustatu lõpule?

Mina müüsin pärast lahutust nii kihla kui abielusõrmuse pandimajas maha. Ostsin saadud raha eest kleidi, mida ma kordagi ei kandnud. Ja kinkisin selle edasi. Ei tahtnud mingit seost enam selle sümboliga.

Kuidas teil on, kas usute endeid ja toimite nende järel või on see teie meelest kõik üks vanade naiste plära?

Parim nõuanne, mille möödunud aastast endaga kaasa võtan

Võib-olla on seda postitust natuke kummaline kirjutada ja ehk isegi imelikum lugeda, sest see passiks oma sisu poolest rohkem, kas aasta lõppu või vähemalt aasta alguse looks. Aga kuna minu isiklik aastanumber on kohe vahetumas, siis ütleme nii, et sobib suurepäraselt.

Pikema sissejuhatuseta: selle asemel, et keskenduda sellele, milline on õige mees minu kõrval või et kuidas teda kõige edukamalt sõkalde seast tuvastada, on soovitatud hoopis endaga tegeleda. Muuta ennast, et siis õige mees oskaks hoopis sind üles leida. Lühidalt: ole selline, kellega sa ise tahaksid abielluda.

Mitte, et see oleks kuidagi muinasjutuliselt erakordne soovitus või mantra, aga millegipärast see kõnetas mind. Sest, kui ma nüüd päris ausalt ütleks, siis täna ma veel pole päris selline, kellega ma ise tahaksin proteiinipulbrid ühte kappi panna. On asju millega ma rahul pole. Mis mulle meelehärmi valmistavad. Ja käitumismustreid, mis mind rahutuks muudavad. Tänasel päeval, kuigi ma kahtlemata olen juba vapustavalt vinge, on iseloomujooni, mis on vähem imelised või lausa eemaletõukavad.

Kuidas mul siis oleks alust kedagi teist oma nimekirja põhjal heaks kiita või hukka mõista, kui mul endal on tuvastatud tõsised ja potentsiaalselt ohtlikud tehnilised puudujäägid? Nagu tehasepraak, või nii. See oleks ju umbes sama, et roostetanud autosse uued nahast istmed tellida. Ei sobi. Riivab silma. Mõttetu investeering. (Antud kontekstis olen mina see roostetanud auto, kui te kahtlesite.)  Aga teeks ennast korda. Käiks, laseks rooste eemaldada, telliks uued varuosad, vahetaks õli. Ja siis võib ka uutele istmekatetele mõelda. Ja kes teab, äkki pärast seda uuendust need nahast istmed ei sobigi. Värv on vale, või suurus. Kõik ikka pisitasa ja korra järele. Et tulemus oleks investeeringu vääriline.

Mis mulle selle soovituse juures kõige rohkem meeldib, on see, et siinkohal ei pea ma muutma ennast kellegi teise meelejärele. Vaid enda meeleheaks. See vabastab igasugusest teesklusest ja võltsvagadusest, milleks ma nii ehk naa võimeline pole. Ja see ei lase langeda enesehaletsuse mülkasse, vaid loob pinnase positiivsete kogemuste omandamiseks ja enesearendamiseks. Sisuliselt on see sarnane mõttega, et ela juba täna seda elu, mida sa elada tahad ja ära jää ootama, kuni lapsed on suured, pangalaen tasutud või kui sa pensionile jääd.

Milliseid mõtteid teie enda ümber kogute, mis aitavad elus edasi minna? Või polegi te näinud selliste lööklausete järele vajadust?