Lobiseb

Tahaks kirjutada lobapostitust. Sellist head vanakooli oma, kus natuke üht ja veidi teist. Kus pole mingeid überraskeid mõtteheietusi, pole mingit sõnulseletamatut ängi või nimetut tühjust. Lihtsalt, et läksin – tulin – nägin – tegin. 

Aga kas teile ka tundub, et inimesed on kurjad? Nagu kurjemad, kui muidu? See pole nüüd otseselt kurjuse kirjeldus, aga ma olen viimastel kuudel saanud mitmeid kirju klientidelt. Uurivad, et milliste elektri ja küttepakettidega me oleme liitunud ja kas me oskame öelda, mis hinnad on kuue kuu pärast. Ja ühest küljest ma mõistan. Samas, ma ei mõista üldse. Elektri, kütuse ja gaasi hinnad on viimase aasta jooksul tohutult tõusnud. Sellest räägitakse kogu aeg. Nagu KOGU AEG. Ja keegi ei tea, mis neist saab. Kas nad jätkavad tõusmist või pidurdub mingi hetk see ralli. Alanemisest keegi pole rääkinud. Vähemalt pole mulle silma jäänud. No ja nüüd nagu tekibki mul küsimus, et kuigi ma saan inimlikust seisukohast aru, et kui sul tuleb augustikuu kommunaalkulude arve, mis on võrdne jaanuari kommuarvega, siis võtab kõhedaks. Aga samas, meie ju ei mõtle neid hindasid välja. Me oleme vahendajad. Meid ei informeeri keegi selle osas, mis hinnad järgneva kuue kuu jooksul tegema hakkavad. Me saame kuu alguses möödunud kuu tarbitud teenuse eest arve, ja keegi ei küsi või selgita, et tead, jah vot, selline lugu juhtus. 

Võib-olla olen ma ärahellitatud. Võib-olla olen ma liiga heal järjel. Sest minu tarbimisharjumused pole muutunud. Okei, siis kui räägiti sellest, et sel ühel augustipäeval oli elektrihind maksimaalselt kõrge, siis ma tõesti ei pesnud pesu, ei tõmmanud tolmuimejaga ja ei keetnud moosi. Aga muus osas… Tõsi, 140 eurot ainult elektri eest maksta polnud eriti lahe, aga samas, see on ju ainult raha. 

Muidugi ei pea mina selle raha saamise hankimiseks eriti midagi tegema. Silmad ära pesema, kulmud ära kammima ja puhta särgi selga panema. Sõidan oma kalli autoga, mis tarbib kallist kütust, töö juurde, kus ma joon kallist kohvi, mis valmib kallist elektrit tarbivas kohvimasinas, kirjutan paar blogipostitust, teen nägu, et olen kohutavalt oluline ja hõivatud, söön kallist lõunat, pärast sõidan oma kallist diislit kugistava Volliga kallisse spordiklubisse, kus teen peegli ees mõned selfied, ostan kallist Rimist kallist toitu, kärutan kalli sõidukiga koduparklasse, valmistan õhtusööki kallist elektrit tarbiva pliidi peal, panen nõud pesumasinasse, mis jällegi, tarbib kallist elektrit, loen raamatuid, loomulikult kalli elektrivalguse paistel ja magan nagu kuninga kass, oma kallima kaisus odava ja vana madratsi peal. Vähemalt millegi pealt hoian kokku, eks. 

Igatahes, ma ei stressa.

Aga ma mõistan, miks teised.

Ja see pidev, näriv stress selle osas, et mis saab järgmine kuu, mis saab kuue kuu pärast, see hakkab ajudele. Ja kui ma ütlen ajudele, siis ma mõtlen loomulikult närvisüsteemi. Sellepärast ma ütlengi, et inimesed on kurjad. Näib, et eriti kurjad ollakse nende vastu, kes koos nendega kurjad ei ole. Aga võib-olla ma kujutan seda endale ette. 

Igatahes on see üldine rõhuv atmosfäär teinud mind väga ettevaatlikuks postituste “läksin-tulin-nägin-tegin” koha pealt. 

Ega ma eriti pole kusagil käinud ja midagi erilist teinud ka, kui nüüd juba puhtsüdamlikuks pihtimiseks läks. Ühe poisi panin lennukile paar nädalat tagasi. Päris ausalt öeldes, üldse ei igatse. Muretsen küll. Uurin kogu aeg, et kas jõudis ikka kohale ja kas kõik hästi, aga seda, et ta võiks juba tagasi tulla, mkm. Haige olin ka üks nädalavahetus. Väga nõmedalt. Reede õhtul pärast trenni koju jõudes tundsin, et midagi hakkab mulle ligi hiilima. Laupäeval olin terve päev öösärgis, kurk kiheles, pea oli paks ja nina voolas. Pühapäeva hommik oli veel grammi hullem, siis olin väsinud ja pahur ka. Õhtuks olin täielik energiapomm ja esmaspäeval polnud haigusest enam jälgegi. Miks ma ei võinud jääda nädala sees haigeks? Miks ma vabadel päevadel pidin haige olema? Täielik raiskamine! Raamatuid lugesin. Pildistasin raamatuid, mida lugesin ja mida kavatsen lugeda. Midagi vaatasin Netflixist ka. 

“Love is Blind” teise hooaja “After Altar” lisaosi näiteks. Armastusest mõtlesin. Kui kättesaamatu see tundub, kui seda parasjagu pole ja kui loomulik, kui see on. Mõtlesin, et inimesed tahavad alati teada kohtumislugusid. Need tunduvad nii hõrgud ja imelised, kui tegelikult on ju lihtsalt see, et üks tegi lähenemiskatse ja teine reageeris sellele positiivselt. Aga kuna seda juhtub ikkagi harva, et mõlemad on parasjagu samas meeleseisundis ning tunnevad vastastikust tõmmet ja on vabad, siis jääbki mulje, et neil, kellega see juhtus, on mingi saladus, mingi nõks. Ja kui ma tean kõikide kõiki tutvumislugusid, siis ma kodeerin selle nõksu lahti ja saan seda oma armuelu edendamiseks kasutada. Aga kui sa vastad, et “ma ei tea, tema ütles “tsau” ja mina ütlesin “tsau” ja nüüd me elame koos”, siis jääb mulje, et sa ei taha oma saladust jagada millegipärast, kade oled, isekas. Ainult, et saladust pole. Juhus. Saatus, kui soovite. Kuigi ma eelistan pigem ikkagi juhust. Ja no, üks asi on kohtuda ja tunda tõmmet, aga teine asi, see palju olulisem, on see, mis edasi hakkab juhtuma. Palju on kumbki valmis investeerima, oma ego kõrvale jätma, koos lahendusi leidma ja tuhat muud pisiasja. Ainult, et ma ei pidanud suhtejutte enam kirjutama. Las jääb mõneks teiseks korraks. 

Väärtuslik elu

Oma ellu olen ma suhtunud, kui millessegi, mis on. Ehk tuleb see sellest, et ma pole pidanud oma elu pärast kunagi võitlust pidama. Pigem on elu mind seganud, mul ees olnud. Kingitus küll, jah, eriline, aga see nagu ei sobi mulle hästi. Umbes nagu vanatädi Maali kingib mingi hirmkoleda, aga hinnalise ennemuistse vasest samovari. Jah, ma saan aru, et väärtuslik ja perekonna reliikvia ning õiges keskkonnas koguni kaunis ja kasulik, aga minu koju ei sobi. Eluga on mul sama suhe. Ta on mul olemas, aga silma alt ära, ma ei pea temale väga mõtlema, ja kui röövlid peakski sisse murdma ja selle varastama, siis üleliigseid pisaraid ma tema pärast ei valaks.

Ainult, et valju häälega sellest rääkida ei kõlba. Sest enamik teisi leiavad, et mu suhtumine on kohutavalt vale ja eriti, kuna ma olen ka lapsed saanud, siis on see lausa kriminaalne, et ma oma elust rohkem ei hooli ja selle säilitamise nimel rohkem vaeva ei näe.*

Ja ma hakkasin mõtlema, et mis see teiste asi on muidu? Sünnihetkest alates, või juba enne seda, hakkab keegi teine otsustama, et mis on mulle parim. Milliseid vitamiine ma pean saama, milliseid vaktsiine, millises lasteaias käima, millise kallakuga koolis, milliseid spordialasid harrastama, milliseid hobisid, millise haridustee endale valima, millist karjääri edendama, millise partei poolt hääletama, millise kaaslasega kokku heitma, millise elukoha valima, kuidas selle sisustama, palju sääste koguma, mitu last saama, kuidas neid kasvatama, millist toitu neile pakkuma, millise hariduse neile tagama, millist meelelahutust neile pakkuma, milliseid tenniseid neile soetama ja millise tordi sünnipäevaks küpsetama. Iga asja kohta on kellelgi mingi arvamus ja kobisemine. Ja siis, kui ma olen aastakümneid laveerinud kusagil selle vahel, mis on ühiskondlikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt aktsepteeritav ning püüdnud seda tasakaalustada oma isikliku õnne ning saavutusvajadusega, siis leiab keegi, et kui ma olen saanud nii vanaks, et võiks hakata mõtlema siit ilmast lahkumisele, peaksin ma ka selle osa oma elust kellegagi kooskõlastama. Kas isegi mu surm peab olema teiste poolt heaks kiidetud, elust ei piisanud?

*Ma igaks juhuks märgin ära, et ma ei tegele ekstreemspordiga ega põe ka salaja mingit haigust, mis mu elu peaks lähiajal lõpetama, ma hüpoteetiliselt siin.

Kilohinnast

No nii, mu armsad, tunnistage nüüd ausalt üles, kellele juba mu “suhtepostitused” ajudele käivad ja te tavalisi lobapostitusi igatsete? Ja üldse, kas ma pean mainima, et ma tegelikult midagi asjast ei jaga ja lihtsalt jauran? Sest nagu, kui mu mõtteterad ja tähelepanekud toimiks, eks ole, siis peaks mul ka kõige tagasihoidlikuma kalkulatsiooni järgi praegu umbes üheksas lahutus pooleli olema, aga reaalsus on 10(0) aastat üksindust. Seega, ma võin siin targutada ja analüüsida ja arvamust avaldada, aga tegelikult ei tea ma ise ka kuidas elu toimib. 

Üks õhtu mõtlesin, et ma peaks kirjutama sellest, kuidas elu on minu jaoks takistusrada. Algas otsast minema ja ma muudkui sörgin. Hüppan kõrgust, kaugust, rooman läbi muda, talun tuult ja vihma, lumetuiske ja kõrvetavat kuuma, kukun põlve lõhki ja kulmu rulli, vahel saadab mind edu ja ma saan hea hoo sisse ning möödun konkurentidest, ainult selleks, et järgmise kurvi taga maoli maha raksatada ja kruusast oma esihambaid, mis just äsja irvitasid, üles noppida. Mõnel päeval on kergem, tunne on hea, asjaolud soosivad, siis läheb jooks hästi ja meel on rõõmus. Järgmisel on kõik valesti, tihun nutta ja tunnen, et ma parem istun siia raja kõrvale ja savi mul kaks, kes võidab ja mis auhinnaks on. Sest auhinna kohta me ju keegi ei tea. Kõik saavad karika osalemise eest, aga kas keegi võidab ka, selle kohta korraldaja kinnitused puuduvad. Ainus, mis kindel, kaotajaid selles võidujooksus pole. Mis ma öelda tahan, ma jooksen nii hästi kui oskan. Nii kiiresti, kui mul eeldused on. Hüppan nii kõrgele, kui võhma jagub. Ja kukun nii pehmelt, kui vähegi suudan. 

Teine päev mõtlesin ma kilohinnale. Hindadele mõtlen niigi, aga see pole ainus viis kuidas säästa. Ma võin säästa, kui ma ostan suurema pakendi, sest kilohind. Aga kui pool sellest läheb paari päeva pärast prügikasti, siis kas ma säästsin või hoopis raiskasin? Jah, pere on meil keskmine, suur, mõnes valemis, aga ühtlasi on meie leibkonnas ka 5 peret, sest kõigil on ju omad eelistused. Näiteks kodujuust, mida ainult mina söön. Mulle meeldib hirmsasti mõte kodujuustust. Ja kui ma poodi satun, siis ostan – kilohinda arvestades, et siis kaks nädalat hiljem see hallitanud toode ära visata, sest kuigi mulle mõte meeldib, siis ei pruugi see sünkida toidukordade, isude ja sööjate arvuga. Sama käib juustu kohta. Ja singi. Ja jogurti. Ja liha. Ja kala. Kilohind ei määra säästmise tõhusust. 

Oma lastest mõtlesin. Kuidas mul on vedanud nendega. Mul ei ole õpetussõnu anda tulevastele või värsketele lapsevanematele. Muidugi püüdsin oma parima anda. Ebaõnnestusin ka paljus. Minu parim ei pruugi olla kooskõlas üldise arvamusega parimast. See ei pruugi olla kooskõlas teise lapsevanema arvamusega parimast. Ega isegi mitte laste arvamusega parimast. Ometi, ometi. Ometi küsis poiss kord, et millal ma temaga välja pidu lähen panema. Ütlesin, nagu ma viimased kaks aastat öelnud olen, et ma ei hakka tulema, ma olen liiga vana. “Mis mõte mul siis oli täisealiseks saada, kui sa koos minuga baari ei tule pidu panema,” küsis ta vastu. Veel ütles ta, et “kas sa tead, et pooled mu sõbrad käivad su blogi lugemas ja jälgivad su Instagrami?” Olin märganud, et mõned noored jälgijad mul tekkinud on. Aga kõige toredam on see, et tal on komme mulle naljavideoid ja meeme saata. Ja nagu, ma saan aru, lapsik ja tobe, aga kas see pole omal moel elulahe, kui su 19aastane sulle hommikul kell 3 naljakaid klippe saadab? Ma luban teil veidi kade olla. Ma ise oleks täiega, kui mul sellised lapsed oleks ja ma täiesti kogemata nad selliseks olen kasvatanud. 

Õnnest mõtlesin. Kuidas õnn on mõnele see, kui on põnev ja tore ja elamused ja eufooria ja uued sündmused ja uued maitsed ja uued reisid ja uus kuum suhe. Sest õnn on võrdne teravate elamustega. Õnn on siis, kui inimene on ülestimuleeritud. Aga minu jaoks on õnn see, kui ma olen kodus, oma inimestega, kui me istume koos ja sööme seda sama igavat turvalist lohutustoitu, räägime tavalisi jutte, naerame vanade naljade üle. Õnn on rahu, stabiilsus, rutiin, turvatunne. Õnn on puhas voodipesu ja pestud aknad. Õnn on laupäeva hommik kohvikruusi ja raamatuga, kui kõik teised alles magada sahistavad. Õnn on makstud arved ja täidetud külmkapp. Õnn on jääkuubikud veiniklaasis puhkuse esimesel päeval. Õnn on hommikul ärgata sõbra sõnumikõlli peale. Õnn on viis minutit saunalaval pärast trenni, kuhu üldse end vedada ei tahtnud. Õnn on… see kui teravaid elamusi ei ole ja lähitulevikus neid ette pole näha. 

Ja mis teil muidu hästi?