Kassielu

Kuigi ma olen varem ka kasside poolt omatud olnud, siis ikkagi olen tänu uuele pereliikmele kasside kohta üht koma teist uut teada saanud ja hea meelega jagaks seda, ning kui teil ka on mõni põnev fakt mulle edasi anda, siis kommentaarium on avatud.*

Suvel vaatasin Netflixist ka dokumentaalfilmi kassidest, mida soovitan ka kõigile. Ka neile, kes arvavad, et neile kassid ei meeldi. Sest kui te nii arvate, siis ilmselgelt te lihtsalt ei tunne kasse piisavalt. 😁 Saate nimi on Inside The Mind of a Cat. Ja kui te kardate, et ilgelt nunnu ja imal, siis pigem ei. Lihtsalt selline lühike tutvustus kasside hingeellu.

Üks asi mida ma pole varem teadvustanud ja mida mu enda praegune kiisu ka just tingimata ei kinnita, siis kassid on tegelikult üsnagi seltskondlikud loomad. Minu oma näiteks armastab mängida. Üsna tavaliselt on muutunud see, et ta toob ise oma mänguasja välja ja siis nõuab, et temaga mängitakse. Huvitav on siinjuures see, et minuga ta väga ei mängi, pojaga küll. Veel olen avastanud, et ta ei salli suletud uksi. Ööseks paneme magamistubade uksed kinni ja Mitsi magab elutoas. Vahel on tal öösel igav ja siis ta tuleb magamistoa ukse taha näuguma. Kui ma ta korraks tuppa lasengi, siis varsti nutab ta teisel pool ust, et laske mind siit vanglast välja. Hommikuti on ta juba koridoris ukse taga ootamas, kui mina ärkan ja annab märku, et tal oleks hädasti vaja poiste tuppa neid äratama minna. Kuna poisid ärkavad umbes pool tundi hiljem, siis ma kohe ei ava ust, sest ta läheb neid suure näugumisega äratama. Nädalavahetustel, kui me kodus oleme, on kass selgelt rõõmsam ja rahulikum. Tuleb ise paisid nuruma ja teeb pesa vahetus läheduses.

Võõraid ta kardab endiselt. Fonohelina peale peidab end diivani alla ja sinna võib ta terveks päevaks jääda. Mõned külalised on siiski korraks ta vurre ja saba näinud, aga ainult need kõige erilisemad külalised.

Kuna meie kiisu on varjupaigast võetud, siis otsin ma jätkuvalt märke, mis näitaks mulle, kas ta meie juures end ikka turvaliselt ja mugavalt tunneb. Üks selline märk on see, kui kass magab nagu leivapäts, ehk ta käpad on keha all peidus. See poos näitab, et ta tunneb end turvaliselt ja võib käpad peita, kuna ei tunne vajadust kiiresti vehkat teha.

Teine märk on see, kui ta ennast välja sirutab ja kõhtu näitab. Aga kõhtu paitada ei maksa tormata, see ei pruugi neile meeldida.

Kolmas märk, et kassil on hea olla, on pesemine. Kui kass ennast sageli ja hoolikalt peseb, siis on tal tervis korras ja tuju hea. Kui märkad, et kass pikema perioodi jooksul ennast ei pese, siis tasub ta tervist kontrollida lasta.

Nurrumine on üks põnev fenomen. Selle kohta oli vist selles dokumentaalis ka juttu, et kassid kohandavad oma nurrumist vastavalt peremehele, nii et iga peremees tunnetab oma kassi nurrumist samal tasemel nagu beebinutt. Võimalik, et ma sain sellest asjast valesti aru, aga umbes nii oli, et kassi nurrumine peaks peremehes tekitama sooja ja kaitsva hoiaku oma lemmiku vastu.

Näugumine on ka huvitav nähtus. Nimelt omavahel suheldes kassid ei näu. Näugumine on neil nimelt inimestega suhtlemise jaoks välja timmitud. Meie kiisu on väga jutukas, eriti hommikuti. Alguses ma arvasin, et ta on näljane ja sellepärast näub, aga tänaseks ma olen aru saanud, et ta räägib juttu, sest söögist ta esimese asjana huvitatud pole.

Kui ma tahan oma kassile näidata, et ma armastan teda ja tal on minuga turvaline, siis tuleb talle silma vaadata ja aeglaselt silmi pilgutada. Kui kass samaga vastab, siis ta teeb oma peremehele musi. Ma ei tea kuidas teie kassid kannatavad, aga kui ma oma kiisu sülle võtan ja päriselt teda musitan, siis ta on täpselt sellise näoga, nagu ma oleks üks ilge pervert ja loomapiinaja. Aga kuna ta mulle pikalt ja aeglaselt silmi pilgutab, siis ma tean, et tema armastuse keel ei ole lihtsalt füüsiline puudutus.

Kassi saba toimib sarnaselt koera sabale. Sellega näitab ta oma tuju. Kui saba on sirgelt püsti, siis on ta õnnelik ja elevil, kui saba on maadligi, siis hirmul ja ärevuses. Kui sabaots liigub sinka-vonka, siis on ta intrigeeritud ja huvitatud, mis edasi hakkab juhtuma, kui saba käib kiiresti edasi-tagasi, siis on ta ärritatud ja pahur.

Kuna selgus, et peika on kasside vastu allergiline, siis tuli mul ka seda asja veidi uurida, et kuidas elada, kui üks pereliige on allergiline. Minule üllatuslikult on päris palju asju, mida saab ära teha, et nii kiisu kui allergik saaks koos rõõmsalt elada, ilma et keegi kannatama peaks. Näiteks on oluline kassi sageli kammida, et lahtised karvad õhus ei hõljuks. Lisaks võib aegajalt kassi ka pesta, mis samuti muudab allergiku elu mugavamaks. Üldine soovitus ongi puhtuse hoidmine. Ja kassi magamistoast eemal pidamine. Meie puhul on see siiani suurepäraselt toiminud ja kuigi kallimal on ka allergiarohi, siis pole ta seda meie juures veel kasutama pidanud.

Sellised uued teadmised mul siit maailmale edasi anda. Hea meelega kuulan ka teie mõtteid.

*Mitmed on maininud, et mul on viimasel ajal keeruline kommida. Kuna ma tegin hiljuti muudatusi oma lehel, muuhulgas muutes ka kommentaaride jätmise tingimusi, siis usun, et need muutused on sellest tingitud. Kuna ma ise ju teiselt poolt seda süsteemi ei näe, siis mul on ka raske midagi muuta, et kommentaarida oleks mugavam. Muudatuse tegin peaasjalikult seetõttu, et hoida kontrolli all trolle. Mitte sellepärast, et diskusiooni pidurdada.