Õnne 13

Ma oleks peaaegu täiesti ära unustanud, sest puhkusest on juba sada aastat möödas, aga tegelikult oli mul seal vahepeal väike draama ka. Õnneks mitte üldse minuga seotud, ja sellised on minu meelest need kõige paremad draamad, kus sa lihtsalt chillid ja siis su ees rullub lahti lava ja näitemäng ja sul on ainult sellest kahju, et popcorni parasjagu käepärast pole. 

Sõnaga. Ma elan Tallinnas. Mustamäel. Aga, meil on maja taga kinnine hoov, kuhu saavad tulla ainult oma maja elanikud. Maja nurgas on lukus värav ja selle kaudu siis saab. Väljaarvatud keskmise trepikoja elanikud, kes saavad hoovi ukse kaudu, mis tuleb läbi maja. Kas ma seda mainisin, et ma elan keskmises trepikojas? Igatahes, minu jaoks ülimugav ja fantastiline asjade käik, kuna ma saan oma kodust paljana otse õue astuda, võtta päikest ja hirmutada oma kortsus kõhuga naabreid. Oota, kohe näitan pilte ka, et kõik selge oleks. 

Nii, punane uks on uks, mis tuleb koridorist ja aken on minu magamistoa aken. Ei saa enam paremaks minna.
Paremal on minu korteriuks ja vasakul all on näha trepp, mis viib õue.

Olin siis mina ühel päeval õues ja teesklesin raamatu lugemist. Tegelikult väga ei teeselnud, Õnnepalu raamat oli lihtsalt nii hea, et ma väga ei kiirustanud selle läbi saamisega. Samal ajal piilusin kuidas naabrinaine pesu kuivama riputas ja märkasin, et tema poiss lõi pehme kummipalli peenrasse, mille peale teise trepikoja naabrimutt (andestage see jultunud väljend, aga kohe mõistate, miks) lapsele kõrri kargas, et: “Mida sa poisirajakas siin teed oma palliga, lõhud lilli! Mine oma palliga eemale, seal on ruumi küll, kas sul on vaja teiste inimeste vara hävitada ja la-di-da!” 

Mul hakkas poisist jube kahju, sest ega ta siis meelega. Seisis seal kõrvad lontis ja palus ilusti vabandust. Ja nagu tõesti, see pall ei lõhkunud seal ühtegi õit ega midagi, täiesti ebaproportsionaalselt närvi läks see daam. Aga enne kui ma jõudsin midagi poisi kaitseks öelda, hüppas põõsa tagant poisi ema ja hakkas ise oma poja kaitseks vastu. See oligi see koht, kus mul oli hädasti plaksmaisi vaja. Ema ütles, et: “nii tema pojaga ei räägita ja poiss ju vabandas, kas tõesti on vaja lapse peale ennast välja elada ja et ilmselgelt pole tal endal ühtegi last kunagi olnud, sest ta ei oska lastega üldse rääkida.” Sellepeale kostis daam, et: “tema laps pole kunagi teiste inimeste vara lõhkunud ja erinevalt poisi emast, tema oskab oma lapsi kasvatada”. Sel hetkel tahtsin ma nii väga midagi öelda. Öelda seda, et ma tean küll seda tema 30-aastast “last”, kes tänaval vastu tulles kunagi tere ei ütle, erinevalt sellest samast 5-aastasest, kes alati viisakalt teretab. Nii, et ma poleks ülemäära uhke oma kasvatusmeetodite üle tema asemel. 

Aga minu hetk saabus. 

Nimelt, vanem daam, kes oma lillekesi kaitses ja teisi emasid laste kasvatusküsimustes juhendas, on meie maja endise juhatuseliikme tütar. Elavad seal terve suguseltsiga majas sellest ajast alates, kui maja seitsmekümneneljandal aastal valmis sai. Aga hiljuti oli meil võimupööre ja kõik õigused võeti neilt ära. Ainult, et nad väga sujuvalt “unustasid” kõik trepikoja võtmed juhatuse esimehele tagastada. Ja kui mina siis puhkasin, märkasin seda, et see sama kurikuulus hästikasvatatud “laps”, kes tere ei mõista öelda, käib oma emme lillepeenart kastmas, tulles hoovi läbi meie trepikoja, kuigi nad ise elavad hoopis teises trepikojas. Ja nagu, ma oleks ju jätnud selle teema, sest ma olen üsna see, et “ela ja lase elada”, aga kuna asi läks nõmedaks, siis otsustasin, et ma aitan oma sõbranna Karmat korra, tal ilmselt muude asjadega veidi kiire praegu. 

Reede õhtul olin köögis, tegin just süüa, kui nägin, et “lapsuke” tuleb tuima näoga meie trepikoja juurde, avab ukse ja astub sisse nagu õige mees muiste. (Jah, ma saan aru kuidas see kõik kõlab, et ma passingi muudkui akna peal ja vahin, mida naabrid teevad kuhu lähevad, kellega käivad ja nii, aga ma lihtsalt elan esimesel korrusel ja ma märkan silmanurgast asju, küll ma vanas eas leian muud meelelahutust.) Ja mul kihvatas. Mu enda isiklik laps oli parasjagu külas ka, see kes mul Vanalinnas kõrtsis välismaalasi joodab, ja oli mulle just mingi kokteili kokku seganud, mis loomulikult kuraasi juurde andis. Hüppasin siis esikusse ja tõmbasin plika liistule, et: “kust ta võtme sai ja mis õigusega ta meie trepikotta sisse sajab, see pole turvaline, inimesed hoiavad siin oma rattaid ja vankreid ning ainult meie trepikoja elanikel on õigust oma trepikojas viibida, mitte kõrvalistel isikutel.” Midagi ta vastu kokutas ka, et tema on 30 aastat siin majas elanud ja talle on võti usaldatud ühistu juhatuse poolt, mis oli sulaselge vale, sest ma olin just kaks päeva tagasi sellest juhatuse esimehega rääkinud ja mida ma kohe ütlesin ka neiule. Veel hakkas ta seletama, et ta oma raha eest käib kastmas õues kasvavaid lilli, nagu see kuidagi asjasse puutuks üldse. Igatahes, ma tõstsin käe stopmärgina üles ja ütlesin: “Paluks edaspidi hoovis käia läbi jalgvärava, mis on elanikele mõeldud ja mitte läbi meie trepikoja, tänan.” Sulgesin ukse ja läksin kööki tagasi. 

Lapsed muidugi pööritasid silmi, et ma väikse asja pärast nii palju tolmu üles keerutasin ja eks ma sain ise ka aru, et ma tiba väiklane olin, aga ausalt öeldes – nii mõnus tunne! Eriti kui ma paar päeva hiljem nägin, et tütarlaps sõnakuulelikult mu akna alt mööda purjetas ja jalgvärava kaudu lillekesi kastma tõttas. 

Ja mu lapsed peaksid ka mind tänama, kuna sellel lool on eellugu, mida nemad vist enam ei mäletagi. Nimelt, siis kui me alles kolisime sinna majja, siis tuli ühel õhtul delegatsioon meie ukse taha ja ma sain ka riielda, kuidas ma oma lapsi kasvatada ei oska, sest nad olid üle muru kõndinud ja seal nüüd hästi muru ei kasva enam ja et ma peaks ikka õpetama hoolimist teiste inimeste vara vastu. Sõnaga, meie maja bande tegutseb ja kõik noored lapsevanemad saavad. Oligi aeg, et keegi neile omakorda teiste inimeste vara väärtustama õpetab. Ligemale kümme aastat olen siin oma magusat kättemaksu haudunud. Ja mina veel arvasin, et ma kärsitu olen. Tuleb välja, et kannatlik. 

Miks mu latt on kõrge

Ei tule pikka postitust. Tuleb häbitu uhkeldamine. Olete hoiatatud!

Emadepäevaks tahtsin mina saada seda näorullikut, mida te olete nüüd blogis juba näinud ka. Kuna ma sain aru, et see on potentsiaalselt selline jubin, mis mingit efekti ei anna ja mille ma pärast kolme kasutuskorda ära unustan, siis ise ei tahtnud seda osta ja nii ma saatsingi poisile sõnumi kuvatõmmisega, et paluks see ja tehke nelja peale. 

Natuke pidin ma delegeerima ja kaasa aitama, aga üldiselt said nad kenasti hakkama.

Kinkisid mulle selle julla.

Ja siis teatab Kadunud Poeg, et tal oli mulle tegelikult plaanis palju parem kink. Noh, uurisin mina, et mida sa siis oleks kinkinud, kergelt üleoleva muigega. Ja saate aru, mida ta mulle vastab? Ütleb: “Ma oleks sulle LP kontserdipileti kinkinud”. Nagu, no absoluutselt oleks see olnud palju parem emadepäevakingitus! Aga mis mind selle juures hoopis rohkem üllatas oli see, et ta teadis, et ma olen praegu LPst vaimustuses. Ta ei ela meiega, ta ei tea kui palju ma LPd kuulan. Jah, ma olen vist paar korda maininud ja mingeid lugusid talle lasknud, kui ta külas on käinud, aga ma poleks selle peale tulnudki, et tal selline asi meelde jääb ja ta päris oma peaga tuleb selle peale, et selline kink teha. 

Ja ma ütlen teile, kui 19-aastane suudab ennast kokku võtta ja märgata ning hoolida, siis ma ei näe ühtegi mõeldavat põhjust, miks täiskasvanud mehed ei võiks samasugust hoolivust ja tähelepanelikkust ilmutada. 

See pole kõik. Ma veel uhkustan oma fantastiliste poegadega korra, no emadepäeva tähe all, eks.

Olen kirjutanud sellest, kuidas meestele peab ütlema, et nad midagi teeksid, siis nad teevad, pole mõtet loota, et nad ise tulevad selle peale. Ometi olen ma viimasel ajal märganud, et ma ei pea kõike välja ütlema. Nad on ise tulnud selle peale, et kui nõudepesumasin lõpetab programmi, siis lülitavad selle välja ja võtavad puhtad nõud välja ning panevad kappi. Ka prügi viivad ise välja, ilma et ma peaks seda eraldi mainima. 

Nii siis, öelge mulle nüüd uuesti, miks ma peaks täiskasvanud mehelt, kes väidab, et ta on minust huvitatud, midagi vähemat ootama, kui isegi teismelised poisid oskavad?