Reklaamiminutid

See ei ole koostööpostitus. 

Soovin vaid oma muljeid ja mõtteid jagada oma kõige armsamatega – lugejatega, kes on leidnud aega, et siia blogisse kiigata, eriti sellel, aasta kõige kiiremal ajal. 

Nii-siis, nagu te ehk olete kursis, siis mulle mõnevõrra meeldib kohvi. Noh, nii, üsna pisut. Meil on kohviga üle kolmekümne aasta kestev afäär. Ta on mind püüdnud mitu korda maha jätta, aga ma ikka rooman ta juurde tagasi ja tal hakkab hale, nii me elame. Septembris soetasime uue armupesa, kus kohvi saaks end minu tulekuks üles kütta ja valmis seada. Viisime oma armuloo uuele tasemele, nii-öelda. Kirjutasin sellest pikemalt siin.

Nüüd, kus mul uus masin on, on mõned asjad muutunud. Kõige suurem muutus on see, et ma joon nüüd palju vähem kohvi. See ehk kõlab vastuoluliselt, sest kui on uus vinge pill, siis võiks ju hoopis vastupidist eeldada. Aga jah, nii on. Kohv, mis valmib uues masinas on sellevõrra kange, et ma sebisin endale kiirelt poole väiksemad kohvitassid. Ja kohv töö juures maitseb nüüd nagu põrandapesu vesi. Mitte, et ma teaks, kuidas mopi leotusvedelik mekib, aga igatahes rõve on see jamps, mida meie Severini masin teeb. (See on nüüd see koht, kus kogenumad inimesed võivad õigustatult pead vangutada ja tõdeda, et heast elust lolliks läinud.)

Tuleb välja, et masinast sõltub, kuidas maitseb kohv. Mitte, et see eriliselt suur üllatus oleks, ma ju teadsin varemgi, et presskannu kohv mulle ei maitse. Aga seda, et kaks täisautomaatset kohvimasinat võivad teha sellevõrra erinevat kohvi, see oli mulle üllatus. Ma arvan, et põhjus on temperatuuris, millega vesi kohvile lastakse. Kodus saan ma kohe jooma asuda, aga töö juures pean tükk aega ootama, kuni keedis jahtub. Võimalik, et mingil määral ka vee kvaliteet mängib rolli. Mustamäe vesi tundub mulle parema maitsega, kui Kesklinna oma, aga see ehk ka isiklik eelistus lihtsalt. Lisaks on mu koduses kohvimasinas veefilter, töö juures seda pole. Enne, kui hakkate rääkima kohvisortidest, siis selles asi pole. Samad oad, ja täiesti erinev elamus. Sama juttu räägib muide ka ülemus, temal on kodus Jura masin, ja sama keiss, et kuigi nii kodus kui kontoris Lavazza oad, siis öö ja päev.

Mallukas kirjutas toreda postituse kodumaisest kohvitootjast (temal oli koostööpostitus) ja minus tekkis huvi ka selle jõulukohvi vastu. Sain enda 500 grammi Selverist 9,99€ eest (see oli seal soodushind), OA oma kodulehel saaks sama kohvi euro võrra soodsamalt. Ja mul tuleb Mallukaga nõustuda, väga hea kohv on tõesti. Kui kardemon meeldib, see on. Mulle maitseb, ma lisan seda vahel niisama ka kohvile. Kord ajasin oma maitseainesegud sassi ja lisasin hakklihale purustatud pipra asemel purustatud kardemoni. Ma ei saanud ise arugi, et midagi valesti. Poeg uuris, et mingi huvitav maitse, mitte halb, aga teistmoodi. Nii et jah, meile kardemon meeldib ja ma olen sellest jõulukohvist vaimustuses. 

Veel hakkasin ma kohvile koort lisama. Aastaid lisasin piima, aga nüüd joon koorega. Tea, kui mõistlik lüke see on, arvestades oma kõrget kolesterooli, aga ausalt öeldes, kui ma seetõttu nüüd peaks jalapealt südari saama, siis see on seda väärt! 

Ehk siis selline reklaampostitus sai, mille eest ma sentigi rikkamaks ei saa, aga headest asjadest tasub ikka rahvale rääkida, ka omakasuta. Olen väga rahul oma uue kohvimasinaga, see ost on end absoluutselt õigustanud. Et kui keegi otsib alternatiivi kallile kohvimasinale, siis mina julgen DeLonghit soovitada küll. Ikkagi itaallased teavad, kuidas kohvi teha. 

Ühe ajastu lõpp

Nii kaua kui ennast mäletan, olen alati kohvi joonud. Vanaema õpetas. Muidugi oli see lapsena joodud kohvi lahja ja piimaga pooleks, suhkrust rääkimata, aga ikkagi kohvi. No ja vähe polnud uhke tunne, kui sai kohvi juua nagu suur inimene. Mäletan ka seda, kuidas sai emaga rohelisi kohviubasid panni peal röstitud ja isa eest kvaliteetset kohvi peidetud. Sellega oli nimelt nõnda, et isa ise eriti kohvi ei joonud, aga talle käis närvidele, et ema kohvile suuri summasid kulutas. Tema siis demonstratiivselt ostis poest kõige soodsamat, keetis seda ja väitis, et mingit vahet pole. Seda, et vahe oli, sellest sai ta siiski kiiresti aru, mis tähendas, et ostis koju seda odavat lurri, aga kui kohvi jooma hakkas, võttis ikka ema kallimat. No ja meie siis emaga tegime nii, et tõstsime purkidest kohvi ümber. Lõpuks väsis isa ka kohvi joomisest ja naasis tee juurde tagasi. Oh need lapsepõlve mälestused!

Igatahes, kohvi on mu elu kõige jätkusuutlikum suhe. Vaid kord oleme üksteisest eemal olnud. See oli siis, kui ma Krahv von Kolmandat ootasin. Juba ainuüksi kohvi lõhn ajas öökima. Kõik üheksa kuud. No ja kui kutt otsustas lõpuks mu emakast välja kolida, lamasin ma alles sünnituslaual, jalad taeva poole, kui lapse isalt kohvi nõudsin. Tõeline armastus just selline on, olgu lahusolek kui pikk tahes, armastajaid see ei takista. 

Elus on igasugust kohvi joodud. Lahjat ja vähem lahjat. Kibedat, mõrudat, maitsetega, piimaga ja viskiga. Masina olulisusest sain ka vist alles varastes kolmekümnendates aru. Ja ma ütlen, et iga kell eelistan tavalist filtrikohvi presskannu omale. Minu meelest isegi vana hea pätikas on parem kui presskannust. Suurepärast kohvi saab ka mocca kannust, aga seda mul enam pole ja paras mängimine on ka tollega. 

Üheksa aastat tagasi tuli mu koju aga espressomasin. Tuli ja jäi. Nende aastate jooksul oleme temaga kaks korda tülli läinud. Mõlemast olen siin blogis loomulikult ka aruande kirjutanud. Aga eks mõte täisautomaatsest masinast on meeles mõlkunud juba mitu aastat. Eriti oluliseks sai see küsimus siis, kui majja ilmus lisaks minule üks kohvi gurmaan juurde. 

Niisiis, ühel ilusal vananaiste suvisel pärastlõunal, avasin mina hinnavaatlus.ee lehe ja hakkasin masinat valima. Teadsin seda, et peab olema sama firma masin, kui eelmine. Kuna teised kodumasinad on kõik DeLonghi’d ja mulle meeldib see, et joon on puhas ning ilma liigsete kellade ja viledeta (märkate, kuidas ma täiesti ebaslaavilikult eelistan tagasihoidlikku ja lihtsat joont, nii riietes, suhetes kui tehnikavidinates?). Ja värv pidi ka valge olema. Et sobiks teistega. 

Ei pidanud väga kaua otsima, kui ta mulle juba vastu vaatas. Tegin tellimuse ja sain sama päeva õhtul kätte. Kui ma kodus ta kastist välja õngitsesin, oli ta minu meelest veel ilusam, kui piltidel tundus. Koha köögis leidis ta nii, nagu ta oleks seal alati pidanud olema. Siiski, nii lihtsalt see meie kohanemine ei käinud. Proovisin ja proovisin, aga tööle ma teda ei saanud. Olin juba täiesti meeleheitel. Kohutavalt pettunud. Et kuidas siis nii! Aga siis meenutasin endale, et esimene aasta Volliga oli meil ka nurkade lihvimine. Nagu Shakespeare ütles, siis tee tõelise armastatu juurde ei kulge iial sujuvalt. (“Suveöö unenägu”) Vana masin töötas ju veel kenasti, panin siis uuesti kasti ja viisin poodi tagasi. Las teevad korda. Mul kiiret pole. Mõnda ootan siin 40 aastat, kaua see kohvimasina tuunimine ikka aega võtab?

Niisiis, olgu mul patte hinge peal palju tahes, seda, et ma truu ei oska olla, seda ei saa mulle ette heita. Paljud teist saavad sama öelda, et olete 9 aastat ühele tehnikavidinale lojaalne olnud? Uut ostes öeldi mulle ka, et ärgu ma arvaku, et see uus mul sama kaua vastu peab, uued ei ole nii töökindlad kui vanemad mudelid. No jah, seda ei pea mulle kaks korda ütlema, kui ma ei saa teda tutikanagi tööle, mis siis veel muust rääkida. Loodame siiski, et asi läheb edaspidi vaid paremaks. 

Epiloog. Nädal aega ootasin, et minuga ühendust võetaks paranduse osas. Ei võetud. Helistasin ise Kohvisemule. Mainisin, et noh, minu meelest natuke inetu lugu, et ma ostsin masina ja nüüd nädal aega juba ootan. Oleks veel, et ma oleks teda kasutada saanud ja siis mõne aja pärast andis otsad, aga ma ei saanud teda töölegi ja ei saadud teda ka esinduses tööle, kui ma ta tagasi viisin. Noh, et ilmselgelt polnud viga minus. Saadeti mulle uus kohvimasin kulleriga. Selle sain tööle. No ja vana pesin puhtaks, eemaldasin katlakivi ja panin osta.ee-sse müüki. Loodetavasti on ta uues kodus sama tubli, kui oli meil. 

Tasuta kohvi ehk ärist Eesti moodi

Sain mina esmaspäeval vastupandamatult hea pakkumise. Helistati mingist kohvifirmast, nime ma ei registreerinud (või jäeti see mulle targu ütlemata?), et neil on selline suurepärane pakkumine Illy kohvile (kas ma olen äkki kuulnud sellisest? (nagu sa arvad, et ma olen külmikus elanud või?)), kaks kilo TASUTA kohvi, et proovida ja otsustada, kas meeldib. Kui meeldib, siis tehakse juba personaalne pakkumine. 

No TASUTA kohvi, on ju! Muidugi ma tahan proovida! 

Oi kui vahva, teeme kohe teile paki ära, ainult et me küsime saadetise eest transporditasu, sellise sümboolse summa…

Hakkab pihta. 

Et siis kõigile infoks, tasuta kohvi maksab 25 eurot. Kui ma ilusti küsin, oli noormees valmis tegema ekstra mulle sooduspakkumise 20 euro eest. 

Muidugi olen mina vaene ja 25 euro eest saan ma 2 kilo kohviube, enamasti Lavazza, ja jagub ka piima ja kommi jaoks. Aa, ja transport mahub ka sinna 25 sisse. 

Okei, ma puhtalt huvi pärast uurisin, et Illy kilo hind on Rimis 36 eurot kopikatega. Selle loogika järgi saaks 25 euro eest Illyt ikka peaaegu umbes nagu tasuta. Aga no ära paku mulle TASUTA 25 euro eest nänni! Ütle kohe, et megasoodne hind või midagi. 

Ning kooner minust tahab teada, et kui tasuta kohvi eest tuleb 25 raha välja käia, siis palju see kohvi tavaolukorras veel maksab?