Madratsi abi

Ma sageli ei küsi, aga seekord küll. Abi, nimelt. Madratsiostuga.

Viimati kui meesterahvas mu kaisus öö veetis, teatas ta hommikul külmalt, et saab nüüd aru küll, miks mu viimane suhe ainult kolm kuud kestis. No ei jaksa üks mees nii pehme madratsi peal magada, mis selga ei toeta. Pole ime, et koju naise juurde tagasi läks, selg ei kannatanud enam välja.

Mõistagi hakkasin ma pärast seda ise ka tundma, et tõesti on liiga pehme ja õhuline. Rääkimata sellest, et ta on vana ka. Seda kui vana, ei julge ma öeldagi. Rääkimata selles, et ma tegelikult isegi ei tea. Sest see madrats oli selles korteris olemas, kui ma 9 aastat tagasi sinna kolisin. On küll piinlik, tänan küsimast.

Niisiis olen ma madratsiotsinguil. Mitte liiga pehme.

Praeguseks olen ma ühe madratsi välja vaadanud, sest selle kirjeldus kõlab nõnda: “Lux Pocket vedrumadrats on sobiv inimestele, kes hindavad mugavust ja soovivad keskmisest kõvemat madratsit.” Mitte, et mina isiklikult hindaks keskmisest kõvemat, või noh, madratsist rääkides, aga nagu mulle selgeks tehti, siis see tuleneb minu sulgkaalust ja täiskasvanud mees, kui ma sellist püüan koju meelitada, kaalub tõenäoliselt kilo või kaks rohkem kui mina oma tippkaalus olles, siis ma tema heaolu ning mugavust silmas pidades, peaks/võiks seda arvesse võtta. Võib-olla siis mu järgmine suhe kestab 6 kuud, enne kui kavaler avastab, et ma ei tea, veesurve duši all on liiga nõrk või midagi.

Kuna ma alles uurin seda asja, siis ehk on teil mulle soovitusi, mida arvesse võtta, millele ma ise mõelda ei oska. Nii palju olen ma aru saanud, et mida rohkem vedrusid ruutsentimeetri peale, seda jäigem ehk toetavam on madrats. Muud ma polegi teada saanud. 😀 Aga ma olen üks suur kõrv!

Also, arvestades, et ma olen vaene üksikema, siis paluks mulle mitte mingeid überkalleid madratseid soovitada, ükskõik mitut meest need kinni ei hoia.

Argine

Blogides uhab mõnus koristusteemaline laine ja kuna mina armastan koristamist, pluss mulle tundub, et mu postitused on muutunud kuidagi kurjaks ja tõsiseks viimasel ajal, siis ma hea meelega räägin ka koristamisest.

Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, mille kujunemisele, ma tunnistan, olen ise ka kogemata kaasa aidanud, siis koristamine ei ole mu hobi. Ma ei naudi koristamist. Aga ma naudin korda ja puhtust. Ehk siis ma olen tulemusele orienteeritud.

Kui ma aus olen, siis koristamisele mul väga palju aega ei kulu. Sest ma ei lase kaosel väga hulluks minna. Asjadel on oma koht ja neil pole põhjust mujal vedeleda. Vähemalt mitte pikalt. Muidugi on mul praegu siin hea rääkida, sest mul pole kodus väikseid lapsi, kes oma mänguasju ja muud nodi mööda elamist laiali veaksid. On kass, kellel on tekkinud mänguasjad, mida ta laokile jätab, aga see pole päris see. Tolmu võetakse meil kodus iga päev. (Keegi võtab, ei pruugi alati mina olla). Vetsu puhastan üle päeva. (Ajaliselt võtab ehk maksimaalselt 4 minutit.) Klaase pesen vastavalt vajadusele. Näiteks praegu on putukate hooaeg ja see tähendab, et klaase ning peegleid tuleb põhimõtteliselt iga päev lapiga nühkida. Aknaklaase pesen ka vist võrdlemisi sageli, aga mul kulub sellele umbes 30 minutit. Kuigi ma pean ka pihtima, et sel suvel olen nii akende kui autopesuga venitama hakanud. Aga pole veel nii piinlik, et peaks selle pärast end halvasti tundma.

Pesu pesen kogu aeg. Kui on piisavalt palju samavärvilisi riideid, siis masinasse need lähevad. Triikida mulle meeldib. On alati meeldinud. See tegevus on mõnes mõttes meditatiivne. Lisaks vaatan ma samal ajal ka televiisorit, seega on see põhimõtteliselt nagu lõõgastus või nii. Triigitud pesu läheb kappidesse kas puu peale või riiulile, kummutisse. Kord nädalas triigin, siis on terve nädal puhtad triigitud riided kapis olemas. Kui pole voodipesu, siis kulub triikimisele umbes 40 minutit, muidu circa 2 tundi.

Ma arvan, et mu kodu on 90% ajast sellises seisus, et kui keegi ootamatult peaks tulema, siis elan üle. Mis ei tähenda, et mul enne ootamatuid külalisi “tulen 10 minuti pärast läbi” ei tabaks maniakaalne koristusbuum. Salaja ma armastan neid kiirkoristusi, sest siis saab kõik oluline tehtud ja megakiiresti. Aga jah, ilmselt siiski tänu sellele, et hullu korralagedust ei tekigi. Samas, voodi all, kapi peal ja nurga taga on mul ka tolmutondid, sest seal ma tõesti ei viitsi regulaarselt aeleda ja teate ju küll – mida ei näe, seda pole olemas.

Samal ajal on mul täiesti savi sellest, kuidas teised inimesed elavad. Mitte, et ma ei märkaks, aga see ei lähe mulle korda ja ma ei mäleta seda kaks sekundit hiljem. Kuni ma ei pea seal elama, siis mul on täiesti poogen, kuidas teised oma kodu korras hoiavad. Paar korda elus on natuke vastik olnud, kui mulle on pakutud süüa-juua nõudest, mis on halvasti pestud ja millele on eelmise kasutaja huulejäljed. Ka juuksekarvad söögi-joogi sees pole meeldivad olnud. Aga seda on juhtunud ka peenetes restoranides, seega ka sellest ei saa mingeid järeldusi inimeste hügieeni kohta teha ju tegelikult.

Ühte olen ma küll mõelnud, et oma lastele olen vist kaasa andnud veidi haiglase koristuspisiku. Mina isiklikult ei kurda, ma olen rahul, et nad enda järgi koristavad ja asju vedelema ei jäta, aga ma arvan, et päris normaalne see pole, eriti teismeliste poiste puhul. (Näiteks kui Kadunud Poeg uude koju kolis, siis palus ta, et ma koos temaga käiks poes ja aitaks tal koristusvarustust ning vahendeid valida.) Kuigi, kui ma mõtlen, ega ka nende ise asju laokile ei jätnud. Ma olen ainult teiste inimeste blogidest lugenud, et kusagil on mingid mehed, kes jätavad oma riided põrandale vedelema ja ei vii oma nõusid kööki. Ainuke, kes meil kodus pahandust teeb on kass. Ta on kõik mu lilled ära närinud, ühe pingi ribadeks retsinud, sööb ka nii, et pool kööki on krõbinaid täis, no ja need tema karvad loomulikult. Aga ta püüab kärbseid, mis on väga teretulnud hobi. Seega, ma ei kurda üldsegi. Tänu kassile on ka diivanialused puhtamad, sest kuna ta ikka aegajalt seal all käib, siis toob endaga tavaliselt mõne kingituse ka kaasa.

Segadus tekitab minus stressi. See tähendab, et ma ei suuda lõõgastuda. See tähendab, et kui ma tulen pärast pikka päeva koju, olles väsinud ja näljane, mis väljendub pahuruses, ei alusta ma sellest, et söön midagi, mu tuju muutub paremaks ja hakkan siis alles koduste asjadega tegelema, vaid ma kraamin esiteks, panen pesu pesema, nõud pesumasinasse, tõmban tolmuimejaga vaiba üle, pesen peeglid ja panen asjad kappi, ja alles pärast seda hakkan süüa tegema ning õhtut nautima. Ma lihtsalt ei suudaks välja lülitada end, kui vaibal irvitab pudi vastu või kui ma tean, et kraanikausis on mustad nõud. Ja teades seda enda kohta, ongi mul lihtsam hoida teatud puhtustaset, sest muidu tekitaks juba koju minek minus stressi. Asi pole koristamise fännamises vaid stressi vältimises.

Õnne 13

Ma oleks peaaegu täiesti ära unustanud, sest puhkusest on juba sada aastat möödas, aga tegelikult oli mul seal vahepeal väike draama ka. Õnneks mitte üldse minuga seotud, ja sellised on minu meelest need kõige paremad draamad, kus sa lihtsalt chillid ja siis su ees rullub lahti lava ja näitemäng ja sul on ainult sellest kahju, et popcorni parasjagu käepärast pole. 

Sõnaga. Ma elan Tallinnas. Mustamäel. Aga, meil on maja taga kinnine hoov, kuhu saavad tulla ainult oma maja elanikud. Maja nurgas on lukus värav ja selle kaudu siis saab. Väljaarvatud keskmise trepikoja elanikud, kes saavad hoovi ukse kaudu, mis tuleb läbi maja. Kas ma seda mainisin, et ma elan keskmises trepikojas? Igatahes, minu jaoks ülimugav ja fantastiline asjade käik, kuna ma saan oma kodust paljana otse õue astuda, võtta päikest ja hirmutada oma kortsus kõhuga naabreid. Oota, kohe näitan pilte ka, et kõik selge oleks. 

Nii, punane uks on uks, mis tuleb koridorist ja aken on minu magamistoa aken. Ei saa enam paremaks minna.
Paremal on minu korteriuks ja vasakul all on näha trepp, mis viib õue.

Olin siis mina ühel päeval õues ja teesklesin raamatu lugemist. Tegelikult väga ei teeselnud, Õnnepalu raamat oli lihtsalt nii hea, et ma väga ei kiirustanud selle läbi saamisega. Samal ajal piilusin kuidas naabrinaine pesu kuivama riputas ja märkasin, et tema poiss lõi pehme kummipalli peenrasse, mille peale teise trepikoja naabrimutt (andestage see jultunud väljend, aga kohe mõistate, miks) lapsele kõrri kargas, et: “Mida sa poisirajakas siin teed oma palliga, lõhud lilli! Mine oma palliga eemale, seal on ruumi küll, kas sul on vaja teiste inimeste vara hävitada ja la-di-da!” 

Mul hakkas poisist jube kahju, sest ega ta siis meelega. Seisis seal kõrvad lontis ja palus ilusti vabandust. Ja nagu tõesti, see pall ei lõhkunud seal ühtegi õit ega midagi, täiesti ebaproportsionaalselt närvi läks see daam. Aga enne kui ma jõudsin midagi poisi kaitseks öelda, hüppas põõsa tagant poisi ema ja hakkas ise oma poja kaitseks vastu. See oligi see koht, kus mul oli hädasti plaksmaisi vaja. Ema ütles, et: “nii tema pojaga ei räägita ja poiss ju vabandas, kas tõesti on vaja lapse peale ennast välja elada ja et ilmselgelt pole tal endal ühtegi last kunagi olnud, sest ta ei oska lastega üldse rääkida.” Sellepeale kostis daam, et: “tema laps pole kunagi teiste inimeste vara lõhkunud ja erinevalt poisi emast, tema oskab oma lapsi kasvatada”. Sel hetkel tahtsin ma nii väga midagi öelda. Öelda seda, et ma tean küll seda tema 30-aastast “last”, kes tänaval vastu tulles kunagi tere ei ütle, erinevalt sellest samast 5-aastasest, kes alati viisakalt teretab. Nii, et ma poleks ülemäära uhke oma kasvatusmeetodite üle tema asemel. 

Aga minu hetk saabus. 

Nimelt, vanem daam, kes oma lillekesi kaitses ja teisi emasid laste kasvatusküsimustes juhendas, on meie maja endise juhatuseliikme tütar. Elavad seal terve suguseltsiga majas sellest ajast alates, kui maja seitsmekümneneljandal aastal valmis sai. Aga hiljuti oli meil võimupööre ja kõik õigused võeti neilt ära. Ainult, et nad väga sujuvalt “unustasid” kõik trepikoja võtmed juhatuse esimehele tagastada. Ja kui mina siis puhkasin, märkasin seda, et see sama kurikuulus hästikasvatatud “laps”, kes tere ei mõista öelda, käib oma emme lillepeenart kastmas, tulles hoovi läbi meie trepikoja, kuigi nad ise elavad hoopis teises trepikojas. Ja nagu, ma oleks ju jätnud selle teema, sest ma olen üsna see, et “ela ja lase elada”, aga kuna asi läks nõmedaks, siis otsustasin, et ma aitan oma sõbranna Karmat korra, tal ilmselt muude asjadega veidi kiire praegu. 

Reede õhtul olin köögis, tegin just süüa, kui nägin, et “lapsuke” tuleb tuima näoga meie trepikoja juurde, avab ukse ja astub sisse nagu õige mees muiste. (Jah, ma saan aru kuidas see kõik kõlab, et ma passingi muudkui akna peal ja vahin, mida naabrid teevad kuhu lähevad, kellega käivad ja nii, aga ma lihtsalt elan esimesel korrusel ja ma märkan silmanurgast asju, küll ma vanas eas leian muud meelelahutust.) Ja mul kihvatas. Mu enda isiklik laps oli parasjagu külas ka, see kes mul Vanalinnas kõrtsis välismaalasi joodab, ja oli mulle just mingi kokteili kokku seganud, mis loomulikult kuraasi juurde andis. Hüppasin siis esikusse ja tõmbasin plika liistule, et: “kust ta võtme sai ja mis õigusega ta meie trepikotta sisse sajab, see pole turvaline, inimesed hoiavad siin oma rattaid ja vankreid ning ainult meie trepikoja elanikel on õigust oma trepikojas viibida, mitte kõrvalistel isikutel.” Midagi ta vastu kokutas ka, et tema on 30 aastat siin majas elanud ja talle on võti usaldatud ühistu juhatuse poolt, mis oli sulaselge vale, sest ma olin just kaks päeva tagasi sellest juhatuse esimehega rääkinud ja mida ma kohe ütlesin ka neiule. Veel hakkas ta seletama, et ta oma raha eest käib kastmas õues kasvavaid lilli, nagu see kuidagi asjasse puutuks üldse. Igatahes, ma tõstsin käe stopmärgina üles ja ütlesin: “Paluks edaspidi hoovis käia läbi jalgvärava, mis on elanikele mõeldud ja mitte läbi meie trepikoja, tänan.” Sulgesin ukse ja läksin kööki tagasi. 

Lapsed muidugi pööritasid silmi, et ma väikse asja pärast nii palju tolmu üles keerutasin ja eks ma sain ise ka aru, et ma tiba väiklane olin, aga ausalt öeldes – nii mõnus tunne! Eriti kui ma paar päeva hiljem nägin, et tütarlaps sõnakuulelikult mu akna alt mööda purjetas ja jalgvärava kaudu lillekesi kastma tõttas. 

Ja mu lapsed peaksid ka mind tänama, kuna sellel lool on eellugu, mida nemad vist enam ei mäletagi. Nimelt, siis kui me alles kolisime sinna majja, siis tuli ühel õhtul delegatsioon meie ukse taha ja ma sain ka riielda, kuidas ma oma lapsi kasvatada ei oska, sest nad olid üle muru kõndinud ja seal nüüd hästi muru ei kasva enam ja et ma peaks ikka õpetama hoolimist teiste inimeste vara vastu. Sõnaga, meie maja bande tegutseb ja kõik noored lapsevanemad saavad. Oligi aeg, et keegi neile omakorda teiste inimeste vara väärtustama õpetab. Ligemale kümme aastat olen siin oma magusat kättemaksu haudunud. Ja mina veel arvasin, et ma kärsitu olen. Tuleb välja, et kannatlik.