Kaitstud: Mitsi logi

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kuidas kass meie juurest ära jooksis

See juhtus kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kell neli null üheksa, kui ma ärkasin selle peale, et kass näugus kurblikult. Olin kassi endaga magamistuppa võtnud ja aken oli lahti, sest õhk. Ta oli nii juba mitmeid nädalaid õues akna peal käinud, nii päeval kui pimedal ajal ja kuna ta loomult on arglik, siis ei arvanud, et ta julgeb aknast välja hüpata. Aga kuna ma juba ärkasin, siis läksin vaatama, et kus kass on ja kass näugus lastetoa akna all. 

Asusin kohe tegutsema. Kuna Esmasündinu oli riides ja mina alles pidžaamas, siis palusin tal õuest Mitsi ära tuua. Poiss pani ketsid jalga ja läks, aga kass oli nii hirmunud, et ukse avamise peale jooksis hoopis aia teise nurka. Poiss kadus põõsa taha talle järgi. Mina murelikult akna peal ootasin, kuni emb-kumb nähtavale ilmub. Ilmus poiss. Ütles, et kass jooksis eest ära ja tema ei leia teda enam. Läks veel kord hoovi vaatama ja tegi ka majale ringi peale, et äkki kiisu pages juba tänavale suures paanikas. Aga ei midagi. Tühjad pihud.

“Miks sa üldse lasid teda aknale,” süüdistas poiss mind. No jah, usaldasin. Kass on meil olnud poolteist kuud ja kuna ta isegi kodus ennast igal pool mugavalt ei tunne, siis ei oodanud, et ta aknast hoovi hüppab. Käivitus paanikarežiim. Hakkasin kohe guugeldama, et mida teha, kui kass on kadunud. Esiteks julgustati, et ära mine paanikasse. No tänks, see osa on meil läbitud, mis edasi? Väideti, et kassid reeglina tulevad ise koju tagasi ja pole haruldane, et tulevad lausa mitme nädala või kuu pärast koju. Ainult, et meie kiisu on meiega ainult kuus nädalat olnud ja ma pole üldse kindel, et ta meid oma pereks ja meie pesa oma koduks peab. Suurema osa oma elust on ta ju varjupaigas elanud ja kuigi ta on võrdlemisi hästi kohanenud, siis ma näen siiski märke, et ta meid kardab ja meisse ettevaatlikkusega suhtub. Kadunud kassi puhul soovitati infot jagada lemmiklooma poodides, võtta ühendust varjupaigaga, kleepida flaiereid postidele ja informeerida sotsiaalmeediat. No tore, mõtlesin, olengi nüüd Eesti tuntud kassitapja 2.0. Esiteks, eks ole, hakkan mingit hämu ajama, et kass pole kadunud, vaid peidus, siis et ta on teise pere juures, sest meil lõpuks ikkagi ei klappinud, pärast võtan veel identse kassikese ja väidan, et see on Mitsi ja lükkan tagasi kõik need spekulatsioonid, et kuule, tal ikkagi käpad pole samasugused valged nagu su esimesel kassil ja saba on ka kõveram.

Igatahes, kell neli hommikul ma midagi muud teha ei saanud, kui mõistlikku kellaaega oodata, ja pidada plaani. Plaan oli anda lastele juhend kätte, et kammigu hoovi ja naabruskonda, helistada varjupaikadesse, et ehk keegi leidis, saata sõnumi ühistu esimehele ja palun tal korteriühistu FB lehel kassi pilti jagada, et ehk keegi märkab. 

Heitsin pikali, aga süda puperdas ja ei suutnud uinuda. 

Peagi kuulsin taas juba tuttavat kaeblikku näugumist. Vaatasin aknast välja ja seal meie kadunud tütar oligi. Tuli koju tagasi. Jooksin kohe õue, tegin ukse lahti. Ta oli nii hirmunud, et hakkas jälle minu eest jooksma, aga ma kutsusin teda hästi pehme häälega ja astusin eemale ning hoidsin koridori ust lahti. Õnneks olime temaga ühe korra õues käinud, siis küll rihma otsas ja ta vist mäletas, et kodu on seal pool. Lippas trepist üles ja koduuksest sisse. Vaeseke oli üsna endast väljas. Käis ja jutustas häälekalt, et selline õudne lugu juhtus, endal kasukas mingeid oksi ja muud mudru täis. Ega ma ei tea, võibolla ta ei hüpanudki aknast meelega välja, äkki ta libastus ja kukkus? Andsin talle süüa ja paitasin. Ise olin ju ka veel täiesti endast väljas. 

Läksime siis lõpuks mõlemad magama ja käisin teda veel mitu korda paitamas ja musitamas. Tema nurrus vastu. Aga karmid üleelamised siiski. Natuke on hea meel ka, et ta ikkagi tuli tagasi ja ainult 20 minutit ära oli. 

Nüüd ma ei teagi mida teha. Kas hoida edaspidi aknad kinni, et ta ei saaks õue või vastupidi, muretseda talle kaelarihm minu telefoninumbriga ja lasta tal maailma avastada?