Karantiinipäevikud. 2. osa

Isolatsiooni juures kartsin ma kahte asja kõige rohkem – et ma lähen paksuks ja kaotan lihasmassi. Olin just jõudnud saavutada oma senise elu parima vormi ning pürgisin edasi kaunima lihase poole, mis ei näinudki enam utoopilisena. Kui sulle juba treenerid ütlevad, et vau milline biitseps, siis jään seda isegi mina uskuma.

Alguses hakkasin ma kodus suure hurraaga treenima. Tervelt 1 kord treenisin nii. Siis hakkas mul remont ja kogu köök ning esik olid elutoas, mis tähendas, et isegi kui ma oleks tahtnud, siis poleks mul ruumi võimlemiseks ikka olnud. Õue ma ka väga ei kippunud, sest seal on külm ja märg. Jooksmisega on mul viimastel aastatel väga halvasti, kuigi võhma jagub, siis hakkavad mul põlved sellist põrguvalu tegema, et silmist lööb sädemeid. Seetõttu lükkasin ma tagasi kõik kutsed ühiseid sörkimisi korraldada. Mul on nii piinlik, kui teine ei saa oma harjumuspärases tempos joosta, sest peab ühe pensionieeliku järele ootama. Ühesõnaga – sada häda.

Ilmade soojemaks muutumise ja remondi edenemise tõttu võtsin ennast ka kätte ning käisin mõnel jalutuskäigul ja paar korda koguni üksi jooksmas/kõndimas. Muretsesin endale selle tarbeks ühe soojema jooksusärgi ja telefoni hoidmiseks kõhukoti. Varem oli mul telefoni jaoks käe peale panemiseks üks hoidik, aga kuna mu uus telefon on üks paras telliskivi, siis ei mahtunud see enam sinna. Kõhukotid on muidu minu meelest ühed parajad rõvedused. Aga Nike outletist leidsin sellise toreda kotikese, mis ei kisenda nilbusi. Seda saab vastavalt kõhuümbermõõdule enda jaoks parajaks timmida, ning kõigi eelduste kohaselt saan ma seda ka siis kasutada, kui sada kilo peaks juurde võtma. Maksin selle eest 17€ kopikatega.

Kotti saab kanda nii kõhu peal kui teisel pool kõhtu

Särgist olen ma ka natuke vaimustuses. Sellel on praktilised helkurribad ja vasakul varrukal tilluke tasku, milles on mugav salvrätikut hoida. Sest minul on joostes alati kaks hädavajalikku asja kaasas – salvrätik ja huulepalsam, sest nina tilgub ja huuled kuivavad. Neid saab loomulikult ka selles kõhukotis hoida, aga palju lihtsam on neid varruka taskust võtta. Pluus on mõnusa pikkusega, katab hästi selga ja kõhtu. Kui midagi ette heita, siis lõige on minu maitse jaoks natuke avar, ma eelistan seda, et mu trenniriided on maksimaalselt liibuvad, aga teisest küljest on jälle hea, et ruumi jagub, sest siis saab vastavalt vajadusele sinna alla ka kihte toppida. Pluus maksis 31€.

Eputan

Veel natuke

No kui juba, siis ikka korralikult
Salatasku

Tossud olid mul vanad Adid ja kuna mul paar aastat tagasi jalanumber kaks numbrit väiksemaks läks, siis mitte kuigi mugavad. Üks trennikaaslane rääkis juba ammu, et mul need põlved justnimelt vanade botaste pärast valutavad, aga ma ju ei uskunud. No selgus, et tal võis õigus olla. Üks päev käisin vanades ja kohe üldse joosta ei saanud, jube vastik oli. Järgmisel päeval ostsin uued ja läksin neid sissejooksma. Olin täiesti veendunud, et kohe-kohe hakkavad mul põlved jälle tuld lööma, aga ei midagi. Nagu uued jalad oleksid all! Võhm sai enne otsa kui põlved oleksid valutama hakanud. Asja ette läks see 39,95€.

Uued ketsid

Kui köök lõplikult valmis sai ja elutoas jällegi ruumi tekkis, otsisin uuesti vennalt laenatud hantlid välja, asusin kätekõverdusi tegema (muide, endale tuleviku jaoks – 24.02 suutsin ma teha 102 kätekat, mais oli juba 60 juures veremaitse suus), planku hoidma, kätelseisu lihvima, kükke kükkima ja biitsepsi pumpama.

Kaalu pärast oli mure asjatu. Esialgu langes see mühinal, sest ma unustasin süüa. Nii palju oli pidevalt mõtteis ja kuna varem oli mu elu kõik trennidega paigas ning ma teadsin, et kuigi nälga pole, siis pean ma x kellaajal sööma, muidu ei jaksa trenni teha. Kui ma aga trenni ei läinud, siis kadus ka vajadus süüa. Alguses polnud hullu, aga ühel hetkel hakkas mul halb, veresuhkur oli nii madal, et mul käis juba hommikul pea ringi ja iiveldas. Sundisin siis ennast küpsiseid krõbistama ja otsustasin, et keha ei kuula, vaatan kella pealt. Portsjonid olid mõistagi väiksemad, aga vähemalt sõin regulaarselt.

Niisiis mai alguses oli seis järgnev: kaal 52,8kg, rasva 23,3%, lihas veel enam-vähem aimatav, jooksmistempo 7,2 km/h.

Selline olin ma eriolukorra väljakuulutamise päeval. 
Lihast äkki oli nati rohkem, aga muidu vist umbes sama seis.

Muus osas märkasin ühel hetkel, et ma olen pidevalt jube vihane. Kõik asjad ärritasid mind. Kõik inimesed. Laisad ja lohakad ehitajad, nõmedad ja tüütud kliendid, lapsed keda pidi õpikute ja sirklitega mööda elamist taga ajama ja kes läksid kell viis hommikul magama ning sõid hommikusööki siis kui mina õhtust. Ja ma püüdsin mõista, et millest see tuleb? Kas tõesti stressi on nii palju, et ma ei saa sellega enam hakkama? Jõudeolek mõjub ajule? Pettumused luhta läinud plaanide pärast rusuvad? Hormoonid möllavad? Või äkki ma olengi päriselt õel ja kuri inimene? See viimane väljavaade hirmutas mind kõige rohkem. Et ma olengi halb. See selgitaks tegelikult nii mõndagi. Muidugi saab ju ennast muuta. Kas ma nii vanana enam aga oskan, on juba teine küsimus. 

Kõhnusekultusest

Hiljuti põrkasin kokku vana tuttavaga, kes muuseas uuris, et kuidas ma pärast nelja last ikka veel nii hea (loe: sale) välja näen. Ma ütlesin talle sama, mida kõigile küsijatele: “Lapsed ei tee kedagi paksuks, söömine teeb.” Mainin siinjuures, et minu meelest nägi kõne all olev naisterahvas täiesti hea välja. Normaalne. Terve.

Ütlesingi talle, et ma ei tea millest üldse see küsimus, sest minu meelest näeb ta ise ka täiesti hea välja. Seepeale kurtis ta, et muidu on kõik hästi, aga garderoob tuli täielikult välja vahetada ja suuruse 38 asemel tuli osta 42.

Kaaluteema on nii vastuoluline asi, et sellest võib lõputult kirjutada. Ja kirjutataksegi. Ja kirjutangi.

Kõik muu müra kõrvale jättes, on oluline, et inimene oleks tervislik ja endaga rahujalal. Rasv on tegelikult hea. See kaitseb meid. Loomulikult oleme me kõik mõjutatavad sellest, mida meile “ilu” pähe presenteeritakse. Ma saan enda pealt aru, et see mida ma pidasin viis aastat tagasi ilusaks on üsna erinev sellest, mida ma täna ihaldusväärseks pean. Kuna ma suure osa oma vabast ajast jõusaalis veedan ja sotsiaalmeedias fitnessblogijaid ning kulturiste jälgin, siis ma peangi praegu ilusaks soonelisi, lihaselisi kehasid. Mõni aasta tagasi tekitasid need minus kerget õõva.

Ühiskonna survest jutustas ka üks noor ajakirjanik oma videos. See video puudutas mind sügavalt. Mul oli noorest ajakirjanikust nii kahju. Ja kahju, et nii paljud naised end samamoodi tunnevad nagu tema. Meeldis see, et toodi välja mõistlik pool asjast – rasedus ja sünnitamine on suur stress, see muudab keha ja see on normaalne. Tean fotograafe, kes keelduvad sünnitamata naistest aktipilte tegemast, sest naise keha ja ka vaimne küpsus pole see. Ja kui rääkida meestest… sest millest muust mul ikka rääkida on, siis pole nii nagu peavoolu meedia meid uskuma soovib panna. Ei ole nii, et kõik mehed eelistavad noori, sünnitamata naisi. Statistika räägib sellest, et mehed peavad emasid väga ihaldusväärsteks. Vastavalt Pornhubi statistikale, on nende saidi top kuue otsingusõna juures kolm emasid kirjeldavad sõnad (MILF, kasuema, ema)*. Viljakus on seksikas – it’s nature!

Ja ikkagi, millegipärast arvatakse, et sa ei saa kunagi olla liiga rikas ega liiga kõhn. Ja kuigi ma siin praegu toredasti kirjutan ja ülistan naiselikkust ning värkki, siis tõsi on see, et ka mina püüdlen jätkuvalt väiksema kaalunumbri suunas. Mida ma selleks teen? Logi pean. Kaalun ennast, sisestan sööke-jooke äppi, loen samme ja kaloreid. Iga päev! Ennast ka vahel ehmatab, kui mõnest ootamatust kohast luud välja turritavad, aga juurde ei taha võtta. Ühiskond on mu ära rikkunud.

Kuidas teie tunnete, kas muutunud ühiskonnanormid saledusse ja ideaalsesse figuuri, on mõjutanud ka teie suhtumist, või on need jäänud muutumatuks, ühiskonnast mõjutamatuks? Kas vaatate pluss-suuruses modelle heakskiitva pilguga või kirtsutate nina? Mina, muuseas, natuke kirtsutan.

*Minu andmed pärinevad Netflixi seriaalist “Explained“.

Kehakaalust. Jälle. Ma tean, kaua võib eks ole!

Kaal, nagu vanuski, on ainult number. Tegelikult ka. Ainult, et me kipume seda unustama. Või, scratch that – mina, mina kipun seda unustama.

Hiljuti lugesin mitme teise blogija postitust kaalust. Kõik minust pikemad, mitte et see üllatusena tuleks, ma olengi ebatavaliselt lühike inimene, aga kaal on neil kõigil kas minu omaga võrdne või isegi vähem. Ja noh, nad ikka põevad. Ütlen otse, minu jaoks on juba kõik, mis jääb alla 56 kilo, väga hea saavutus. Samas, kui mõni teine, kes on minust kümme või viisteist senti pikem halab selle numbri juures, et on liiga jäme, sorry, aga siis ma saan küll kompleksid. Sest, mida ma siis peaks üldse tegema või tundma?

Mind ennast kainestab mõte, et kui ma praegu juba olen suuruses 34, siis järelikult ikkagi kõik hästi. Sest alates 38 suurusest peetakse naisi keskmiseks. Onju? Tundub loogiline? Et isegi kui ma mingi ime läbi peaksin saama kaalu alla viiekümne kilo, siis riidesuurus ei saa väga muutuda, sest noh, väga palju väiksemaid numbreid enam ei õmmeldagi.

Niisiis, ma hullult tahaks praegu kirjutada, nagu ma tookord seoses oma grammatikaga kirjutasin, et ma nüüd teen oma parima ja ei hala alatasa sellel teemal, et õu maigaad kui paks ma olen. Mitte et ma tegelikult seda väga teinud oleksin, aga eks ta vist kumab ikka postitustest.

Tegelikult olen ma nüüd jõudnud hoopis sinna faasi, kus ma kaalun tõsiselt mõnd korrigeerivat protseduuri. Tea, kas see on ka teema millest ma blogis kirjutan, sest noh, pildimaterjali nagu ei paneks, aga vaatame, ma olen siin niigi kõigi ootusi ületanud oma avameelsete üllitistega, seega, kes teab.