Jälgijaskonnast

Aegajalt tuleb mulle läbi Bloglovini platformi sõnum selle kohta, et keegi Jane Doe on hakanud minu blogi jälgima. Alguses olin ma muidugi täiega änksi täis selle pärast, aga nüüd, vana ja kogenud influentserina, he-hee, tean ma juba, et keegi Jane reaalselt lugema mu blogi ei hakka. Mis selle eesmärk on, sellest ma pole ka täpselt aru saanud. Aga kui vaadata nende Janede kontosid, siis seal on tutvustuseks lisatud, et nad otsivad ja/või pakuvad nii pikema- kui ka lühemaajalisi tutvuseid seksikate naistega, teadagi mis eesmärgiga, khm. Nagu ma ütlesin, siis ma ei saa täpselt aru kuidas see asi seal toimub, sest mitte keegi pole minu poole vastava sooviga pöördunud. Võibolla pole ma piisavalt pandav? Sellepärast mul ongi Bloglovinis üle saja jälgija, aga reaalselt loeb blogi selle kaudu vist ainult kümme inimest. Enamik mu lugejaid eksib siia hoopis läbi Marca blogrolli, siis on need, kes teavad mind otse otsida ja veel mõni üksik läbi teiste blogrollide, Petrone Prindi kodulehe või mõne otsingusõna tulemusel (populaarsed on: “esta”, “kuidas ravida murtud südant”, “kust leida häid mehi”, “millal ei tohiks trenni teha”). Õnneks pole juba mitu kuud pornosaitidelt liikumist olnud, ju ma siis olen siivsaid pilte osanud valida. 
Käisin juuksuris ja ta tegi mind kogemata nii ilusaks, et pean seda teiega jagama. Siinkohal tõotan ma pühalikult, et ma ei kavatse kunagi suureks kasvada ega täiskasvanulikult käituma ega riietuma hakata. Aamen
Teine huvitav jälgijaskond on Instagramis. Kui mul esimest korda Insta oli, siis ma olin nii naiivne ja ei saanud aru, et on osad ettevõtted ja ka eraisikud, kes endale jälgijaskonda kasvatavad sellega, et lisavad mingi suvaka, ehk minu, oma jälgitavate nimekirja, ootavad kui ma hakkan neid vastu jälgima ja eemaldavad siis mind jälgitavate hulgast. Võimalik, et see ongi see kurikuulus “ostetud jälgijaskond”, või mis see täpselt oligi. Kui nende tüüpide profiilile piiluda, siis enamasti ongi neil mitutuhat jälgijat ja ise ei jälita nad kedagi või paari-kolme tundmatut tüüpi (ilmselt siis need, kes pole veel neid oma jälgitavate hulka lisanud). Nüüd olen ma targem ja enam selliseid õngitsejaid jälgima ei hakka. 
Üks näide minu Bloglovini jälgijatest
Loomulikult võiks nüüd arutada, et miks ma seda üldse tean? Noh, sest mul on töö juures palju vaba aega. See ju ongi peamine põhjus, miks ma üldse blogi kirjutan. Mul on lihtsalt nii igav. Ja selle igavuse peletamiseks kirjutangi oma tavalisest, sündmustevaesest, hallist argipäevast. Aga kuna midagi ei juhtu, siis vahel vahin ma internetis niisama ka ringi ja siis kolistangi mööda erinevaid portaale ja teen statistikat. Noh, enda kohta vähemalt. Sest olgem ausad, eks ma ikkagi imetlen ka ennast, ega ma muidu ei kekutaks siin midagi. Ikka noolin heakskiitu ja virtuaalset paisid. Ehk mitte nii nahaalselt ja ühemõtteliselt kui mõni teine, aga omal moel ikkagi. Hea uudis on see, et ma olen selles osas küllalt leplik ja juba pisut tähelepanu paneb mind meelalt nurruma. 
Nurrrrr….
Suures plaanis tundub, et mu jälgijaskond on normaalne punt. Paar-kolm sellist veits ebastabiilset tüüpi on ka sattunud, eks see kohati teeb murelikuks. Noh, et äkki ma kogemata silitan neid vastukarva ja et kas ma peaks endale siiski selle relvaloa ära tegema igaks juhuks, nagu ülemus peale käib. Kirjutades seda, saan ma väga hästi aru, et need kellest jutt käib ei saa sellest aru ja need, keda ma normaalseteks jälgijateks pean, mõtlevad, et ma raudselt neist kirjutan ja ei julge mind enam kohvile (loe: veinile) kutsuda. Ütleme nii, kui ma pole Sind ära blokeerinud, lasen Su kommentaarid üles ja vastan Su sõnumitele, siis on kõik ok. Kui mitte… noh, siis ma soovitan enne minuga ühenduse võtmist perearstiga konsulteerida ja rohtude doosid üle vaadata. Mitte, et ma ise ennast jube normaalseks pean, aga kuna ma olen väike ja armas, siis mulle on lubatud nüansiga olla. Teie ülejäänute kohta ma ei tea. 
Kõik selle kirjutasin juba möödunud nädalal ja eelmise lõiguga pidi teema ammendatud olema. Aga on veel üks asi.
Võimalik, et asi on minus, et ma kirjutan sellistel teemadel, mis teatud tüüpide tundlad sügelema ajab, aga vahel on mul küll hirmus hakanud. Reaalne hirm tekkis esimest korda siis, kui blogilugeja, kes ennast *ja nimega esindab, kommenteeris seda, kummale poole mul köögis külmkapi uks avaneb. Ja minu küsimise peale vastas “Mõtle kui romantiline, kui blogilugeja käiks akna taga luuramas.” Eem.. nõup! Ei ole romantiline. Kui sa arvad, et ma sellist manöövrit armsaks pean, siis ehk loed uuesti seda postitust. Aga olgu. Kui sama tegelane juba järgmisel päeval mulle sõnad peale luges, kuna ma olen tsüklijoodik, kes ise sellest aru ei saa ja kuidas ma ometi nii loll olen, et seda ei näe, kuidas ma lihtsalt “eksperimenteerin” alkoholiga, noh, siis ma sain aru, et terve ta pole. Kui mind aga mu enda blogis valelikuks hooraks hakati kutsuma, hakkas kõhe ja vastik. Sellepärast ma oma kommentaariumi üle kontrolli haarasingi, sest see tüüp kirjutas väsimatult ööd ja päevad. Ma mõistsin, et kui ma ta kommentaarid avaldan, siis saab ta ainult hoogu juurde, aga teda ei peatanud ka ignoreerimine. Ja ma mõtlen, et ma olen blogimaastikul mittekeegi, või noh, väääga tilluke ja tähtsusetu kalake, ja juba on mul tekkinud hullunud fänn, kes maniakaalselt endale jumal teab mida ette kujutab ja võtab endale õiguse mind läbi sõimata ja mulle diagnoose panna, siis ma ei taha mõeldagi, millega need suured tegijad veel kokku puutuvad. 
Jah, olen minagi mõelnud sellele, et kolida üle WordPressi, sest seal saab isiklikud teemad parooli alla pista ja ainult valitutele ligipääs tagada. Ja ma ei ütle, et ma seda ühel päeval ei tee. Sest mul on ikkagi pere ja ma võin olla jõusaalis tugev küll, aga kui mingi poolearuline sulle kallale jookseb, siis ei pruugi sellest jõust eriliselt palju tolku olla. 

Solvumisest

Usutavasti on vähemalt osad siinsetest külalistest tuttavad ka ühe teatud kiilaspäise Postimehe kirjandustoimetajaga, kes julges arvustada naisautori vaimusünnitust, mille peale ühe tuntud FB grupi liikmed täkku täis läksid (aitäh Epule ägeda väljendi eest!) ja üksipulgi arvamusavaldaja isiku kallale viskusid, mis omakorda kriitikuhärrat südamepõhjani solvas, sest ta ennast “profeministiks” peab ja millele ta siis 26-lehekülje pikkuse kaitsekõne pidas. 
Mina lugesin natuke feministide poolt, pisut Rentsi arvamust, püüdsin lugeda arvustust, aga ei saanud, kuna ma pole Postimehe tellija ja ei leidnud nuppu kust artikkel osta, ainult paketitellimus nuppu nägin, ja lugesin läbi ka solvumisartikli või õigem oleks öelda solvumisromaan, mis on minu meelest inetu, et selline pikk monoloog on tehtud vabalt loetavaks, aga arvustus, mis kogu sündmuste ahela käima lükkas, on piiratud kättesaadavusega. Ühesõnaga – pean ennast antud teemal piisavalt kurssi viinuna pädevaks, et sõna võtta ja arvamust avaldada. 
Antud fotol pole vähimatki pistmist kirjeldatud sündmustega
Kogu lugu ajab mind… naerma. Täitsa tobe, ausalt. Feministidest ei taha ma üldse kirjutada, mul on tugev kahtlus, et enamik inimesi ei saa feminismist üldse aru ja kujutavad ette, et kui keegi vabatahtlikult, ilma soojätkamise eesmärgita suhtleb mõne isasega, kes pole omasooihar, siis ta on antifeminist, vihkab naisi ja ei poolda võrdõiguslikkust. Et siis, kui teil siiani veel kuidagi arusaamatuks on jäänud, siis mina pole feminist – mulle meeldivad inimesed, nii mees- kui naissoost. Vanasti ma ütlesin alati, et mulle mehed meeldivad rohkem, sest nad on stabiilsemad ja mõistlikumad, aga see tulenes sellest, et mul oli piiratud suhtlusringkond. See, milliseid kromosoome keegi oma veenides kannab, pole üldse oluline – iga inimene on indiviid ja hakata kedagi puhtalt sootunnuste järgi kasti suruma, on napakas. Mida toimetajahärra reaktsioon ideaalselt ka illustreerib. Sest sellist emotsionaalselt ülesköetud hüsteeriat meesterahvalt enamasti ei karda oodata. Kui see nüüd kohe eriliselt peenelt läbimõeldud irooniana pole esitatud, mis muudaks kogu juhtumi hoopis teisel tasandil fenomenaalseks, hmmm… 
Aga et siis solvumine. Solvumine olla solvuja valik ja otsus, mitte solvaja. Antud kontekstis oli solvujaid kohe hulgim. Ühed solvusid arvustuse peale ja et seda solvumist põhjendada, hakkasid solvama arvustajat. See, miks üks arvustaja üldse läks kuhugi foormisse oma artikli kohta tagasisidet otsima ja lugema (kuigi keegi võis talle sellekohase vihje saata) on muidugi ka omaette põnev. Ja kuidas solvatav alluski provokatsioonile ja solvus sajaga ning siis solvajaid solvama hakkas, sest “ise oled loll” on ju siiani kõige jätkusuutlikum diskrediteerimise vorm. Täispakett! Solvangud kõigile poole hinnaga! Kõik said – mehed, naised, ajakirjanikud, kunstiteadlased, kirjanikud, ossid, paksud, peenikesed, kiilakad, punapõsised, haritud, harimatud, homod, lesbid, heterod, valgenahalised, rassistid, noored, keskealised, koledad ja ilusad, vist, ma pole täpselt kindel enam, mul oli liiga lõbus ja järg läks lõpuks ära. Mida oligi vaja tõestada – solvuda võib absoluutselt kõige peale, kui vähegi isu peaks tekkima.
Pildil kujutatud objektid ei kajasta reaalseid isikuid ega tegelikke sündmuseid
Mina olen muuseas solvumise musternäide. Aastate jooksul olen ma blogis kajastanud seda, kuidas ma solvun selle peale, et mind liiga ilusaks peetakse, või kui kiidetakse mu tublisid lapsi, kui mulle lüüakse külge ja kutsutakse kohtingule, kui mulle tehakse komplimente ja mind ülistatakse. 
Teiste solvumist on kõrvalt vaadates naljakas muidugi, eriti kui see kuidagi ennast ei riiva. Mõtlen, et peaks kirjanikuhärrale tänukirja saatma, et ta mulle ühe väärt õppetunni andis – ära klähvi iga langeva lehe peale, võetakse sind ka tõsisemalt. 

Elukestev õpe

Umbes aasta tagasi kirjutasin ma loo sellest, kuidas minu kodu eelmine omanik on siia ikka veel sissekirjutatud ja kuidas see mulle pinda käib. Tegin tookord avalduse eRiigis ära ka, aga unustasin selle kohe, mingeid järelpärimisi ei teinud, et kas asi ka nüüd ametlik on. Arved ja teated tulid endiselt minu postkasti, aga ma viskasin need ilma suurema süümepiinata minema. Kui adressaat pole ise oma asjadest huvitatud, siis miks pean mina selle tõttu südant valutama?

Aga asi võttis nüüd väga põneva pöörde. Nimelt, kodus istudes ja tühje seinu imetledes tekkis mul vastupandamatu soov oma kodu kaunistada. Ja netipoed on ju avatud ning pakimajandus toimib. Tellisingi siis endale head ja paremat kraami koju kätte. Üks õhtu tuli sõnum, et pakk on kullerfirmale üle antud ning peagi saabub. Järgmisel päeval tuligi pakk. UPSi poiss tõi hiiglasliku paki tuppa ja sõitis siuhti minema. Natuke imestasin, et selline suur pakk, sest need asjad mis ma enda meelest tellisin oleks pidanud veidi teist mõõtu olema, aga noh, väga ei süvenenud. Pakki lahti ei hakanud ka kohe kiskuma, sest mul oli parasjagu teised asjad pooleli.

Rahu see mulle siiski ei andnud ja läksin asjapulka lähemalt tudeerima. Ja ainuke silt mis peal on hoopis 🎜tam-da-di-dam🎜 eelmise elaniku, kes pole siin aadressil viimased seitse aastat elanud, nimele. Siis mul hakkas juba natuke põnev. Sest sõnum tuli ju ka mulle, et pakki on oodata. Mõtlesin, et ootan ja vaatan mis edasi hakkab juhtuma.

Edasi juhtus see, et UPSi poiss tuli tagasi. Nuiab, et anna pakk siia, läks valele aadressile. No aga pakil on ju minu kodune aadress, mida ma valesti tegin? Ei noh, mis ettevõttele tuli, et kas ma olen selle ettevõttega seotud? Kehitasin õlgu, ma tellisin ka igasugust kraami kokku, ma arvasin et mulle, pealegi teie tõite selle mulle tuppa, ma pole kusagil midagist varastamas käind. Ei noh, aga see pole ikkagist teile ja andke tagasi. Ei, ei anna. Ja ei andnudki. Jah, võite ahhetada, olengi bitch!

UPSi kuller helistas kontorisse ja ütles, et “räägi sellega, et valele aadressile läks pakk ja õige inimene ootab seda.” Noh, räägiti siis minuga. Ütlesin sama, et mina ei tea midagi, mina elan siin ja ma pole midagi valesti teinud, kui inimene tahab oma pakki kätte saada, siis muutku oma aadress õigeks, siis saab paki tagasi ka. Nii kaua kavatsen mina seda pakki pantvangis hoida.

Paar tundi hiljem helistas paki õige adressaat ja uurib, et mis värk on. Ütlesin, et selline lugu juhtus, et mulle toodi pakk, sest ta ei suuda ühte väikest liigutust ära teha Äriregistris. Hakkas halama, et ta ei ole lihtsalt jõudnud seda teha. Nagu, tegelt, viis aastat pole jõudnud? Tõsiselt? Ütlesin, et kui ma näen Äriregistris õiget aadressi, siis saab paki kätte. “Oi, sa ei tea kuidas need asjad käivad ja see pole nii lihtne, et teen kliki ära ja korras.” Jah, ma tean sõbrake, sest ma olen ka juhtumisi ettevõtte omanik ning jagan seda asja. Ometi on sul aastaid olnud aega seda teha. “Aga juriidiliselt võttes…” Oi kuidas ma armastan seda, kui hakatakse juurast rääkima! Juriidiliselt võttes, inimene, on sul seaduse ees kohustus oma ettevõtte ja elukoha andmeid muuta nii, et need vastaksid tegelikule olukorrale. Onju. Juriidiliselt! “Mulle tundub, et sul on praegu mingi naiselik jonn lihtsalt.” Mul on sügavalt savi mida sa arvad, tee oma asjad ära, saad paki kätte.

Kakskümmend minutit pärast telefonikõne sain sõnumi. 
Näe, kui ilusti küsida, siis saab küll oma asju kiirelt aetud

Ja nüüd mul ongi üks kahemeetrine pantvang esikus. Suu on kinni teibitud ja kott peas. Mulle tundub, et see võib olla ühe imelise sõpruse algus. Karma pärast olen veits mures, aga muidu on minuga hästi. Eriliselt hea meel on mul selle üle, et see just nüüd juhtus. Blogimaterjal tuuakse koju kätte, nii vahva!