Jälgijaskonnast

Aegajalt tuleb mulle läbi Bloglovini platformi sõnum selle kohta, et keegi Jane Doe on hakanud minu blogi jälgima. Alguses olin ma muidugi täiega änksi täis selle pärast, aga nüüd, vana ja kogenud influentserina, he-hee, tean ma juba, et keegi Jane reaalselt lugema mu blogi ei hakka. Mis selle eesmärk on, sellest ma pole ka täpselt aru saanud. Aga kui vaadata nende Janede kontosid, siis seal on tutvustuseks lisatud, et nad otsivad ja/või pakuvad nii pikema- kui ka lühemaajalisi tutvuseid seksikate naistega, teadagi mis eesmärgiga, khm. Nagu ma ütlesin, siis ma ei saa täpselt aru kuidas see asi seal toimub, sest mitte keegi pole minu poole vastava sooviga pöördunud. Võibolla pole ma piisavalt pandav? Sellepärast mul ongi Bloglovinis üle saja jälgija, aga reaalselt loeb blogi selle kaudu vist ainult kümme inimest. Enamik mu lugejaid eksib siia hoopis läbi Marca blogrolli, siis on need, kes teavad mind otse otsida ja veel mõni üksik läbi teiste blogrollide, Petrone Prindi kodulehe või mõne otsingusõna tulemusel (populaarsed on: “esta”, “kuidas ravida murtud südant”, “kust leida häid mehi”, “millal ei tohiks trenni teha”). Õnneks pole juba mitu kuud pornosaitidelt liikumist olnud, ju ma siis olen siivsaid pilte osanud valida. 
Käisin juuksuris ja ta tegi mind kogemata nii ilusaks, et pean seda teiega jagama. Siinkohal tõotan ma pühalikult, et ma ei kavatse kunagi suureks kasvada ega täiskasvanulikult käituma ega riietuma hakata. Aamen
Teine huvitav jälgijaskond on Instagramis. Kui mul esimest korda Insta oli, siis ma olin nii naiivne ja ei saanud aru, et on osad ettevõtted ja ka eraisikud, kes endale jälgijaskonda kasvatavad sellega, et lisavad mingi suvaka, ehk minu, oma jälgitavate nimekirja, ootavad kui ma hakkan neid vastu jälgima ja eemaldavad siis mind jälgitavate hulgast. Võimalik, et see ongi see kurikuulus “ostetud jälgijaskond”, või mis see täpselt oligi. Kui nende tüüpide profiilile piiluda, siis enamasti ongi neil mitutuhat jälgijat ja ise ei jälita nad kedagi või paari-kolme tundmatut tüüpi (ilmselt siis need, kes pole veel neid oma jälgitavate hulka lisanud). Nüüd olen ma targem ja enam selliseid õngitsejaid jälgima ei hakka. 
Üks näide minu Bloglovini jälgijatest
Loomulikult võiks nüüd arutada, et miks ma seda üldse tean? Noh, sest mul on töö juures palju vaba aega. See ju ongi peamine põhjus, miks ma üldse blogi kirjutan. Mul on lihtsalt nii igav. Ja selle igavuse peletamiseks kirjutangi oma tavalisest, sündmustevaesest, hallist argipäevast. Aga kuna midagi ei juhtu, siis vahel vahin ma internetis niisama ka ringi ja siis kolistangi mööda erinevaid portaale ja teen statistikat. Noh, enda kohta vähemalt. Sest olgem ausad, eks ma ikkagi imetlen ka ennast, ega ma muidu ei kekutaks siin midagi. Ikka noolin heakskiitu ja virtuaalset paisid. Ehk mitte nii nahaalselt ja ühemõtteliselt kui mõni teine, aga omal moel ikkagi. Hea uudis on see, et ma olen selles osas küllalt leplik ja juba pisut tähelepanu paneb mind meelalt nurruma. 
Nurrrrr….
Suures plaanis tundub, et mu jälgijaskond on normaalne punt. Paar-kolm sellist veits ebastabiilset tüüpi on ka sattunud, eks see kohati teeb murelikuks. Noh, et äkki ma kogemata silitan neid vastukarva ja et kas ma peaks endale siiski selle relvaloa ära tegema igaks juhuks, nagu ülemus peale käib. Kirjutades seda, saan ma väga hästi aru, et need kellest jutt käib ei saa sellest aru ja need, keda ma normaalseteks jälgijateks pean, mõtlevad, et ma raudselt neist kirjutan ja ei julge mind enam kohvile (loe: veinile) kutsuda. Ütleme nii, kui ma pole Sind ära blokeerinud, lasen Su kommentaarid üles ja vastan Su sõnumitele, siis on kõik ok. Kui mitte… noh, siis ma soovitan enne minuga ühenduse võtmist perearstiga konsulteerida ja rohtude doosid üle vaadata. Mitte, et ma ise ennast jube normaalseks pean, aga kuna ma olen väike ja armas, siis mulle on lubatud nüansiga olla. Teie ülejäänute kohta ma ei tea. 
Kõik selle kirjutasin juba möödunud nädalal ja eelmise lõiguga pidi teema ammendatud olema. Aga on veel üks asi.
Võimalik, et asi on minus, et ma kirjutan sellistel teemadel, mis teatud tüüpide tundlad sügelema ajab, aga vahel on mul küll hirmus hakanud. Reaalne hirm tekkis esimest korda siis, kui blogilugeja, kes ennast *ja nimega esindab, kommenteeris seda, kummale poole mul köögis külmkapi uks avaneb. Ja minu küsimise peale vastas “Mõtle kui romantiline, kui blogilugeja käiks akna taga luuramas.” Eem.. nõup! Ei ole romantiline. Kui sa arvad, et ma sellist manöövrit armsaks pean, siis ehk loed uuesti seda postitust. Aga olgu. Kui sama tegelane juba järgmisel päeval mulle sõnad peale luges, kuna ma olen tsüklijoodik, kes ise sellest aru ei saa ja kuidas ma ometi nii loll olen, et seda ei näe, kuidas ma lihtsalt “eksperimenteerin” alkoholiga, noh, siis ma sain aru, et terve ta pole. Kui mind aga mu enda blogis valelikuks hooraks hakati kutsuma, hakkas kõhe ja vastik. Sellepärast ma oma kommentaariumi üle kontrolli haarasingi, sest see tüüp kirjutas väsimatult ööd ja päevad. Ma mõistsin, et kui ma ta kommentaarid avaldan, siis saab ta ainult hoogu juurde, aga teda ei peatanud ka ignoreerimine. Ja ma mõtlen, et ma olen blogimaastikul mittekeegi, või noh, väääga tilluke ja tähtsusetu kalake, ja juba on mul tekkinud hullunud fänn, kes maniakaalselt endale jumal teab mida ette kujutab ja võtab endale õiguse mind läbi sõimata ja mulle diagnoose panna, siis ma ei taha mõeldagi, millega need suured tegijad veel kokku puutuvad. 
Jah, olen minagi mõelnud sellele, et kolida üle WordPressi, sest seal saab isiklikud teemad parooli alla pista ja ainult valitutele ligipääs tagada. Ja ma ei ütle, et ma seda ühel päeval ei tee. Sest mul on ikkagi pere ja ma võin olla jõusaalis tugev küll, aga kui mingi poolearuline sulle kallale jookseb, siis ei pruugi sellest jõust eriliselt palju tolku olla. 

Õrritaja

Algas asi sellega, et soovitati mul blogi Bloggerist WordPressi ümber kolida. Selle mõttega, et tänasest hobist võiks saada homne teenistus. Seda ma esialgu teha ei soovinud. Mulle tundub selline asi sotsiaalse suitsiidina. Ma ei tea kuidas teil, kes olete seda teinud, on läinud? Kas lugejad tulevad kaasa ja kui kaua kulub enne kui lugejad uue platformiga kohanevad?

Järgmiseks saatis Petrone Print mulle raamatu lugemiseks. Ja kuigi ma oleks võinud ilusamini kirjutada, siis see nii väga ei muserda mind, kui minu olematu nähtavus potentsiaalse lugejaskonna silmis*.

Seetõttu otsustasin ma, raske südamega, luua Instagrami konto. Uuesti. Seekord mitte küll oma isiku promomiseks, vaid puhtalt blogi pärast. Lugesin enda meelest kõiki termineid väga hoolikalt ja määrasin valikutesse, et mu telefonikontaktid ei näeks mu kontot. Ise istusin vaikselt ja kedagi jälgima ei hakanud. Ja no mida te arvate! Paar tundi hiljem saabub mulle sõnum, et minu naabrimees, see kelle otsa ma suvel pool autot lömmi sõitsin, on avaldanud soovi minu jälgijaskonnaga liituda. Minge õige …. sinnasamusesse! Ühesõnaga, mis siis selgub, lugu on nii, et Instagram ei paku mulle minu telefonis olevate kontaktide kontosid, aga minu kontaktidele saadab teate välja. Nagu… aarrgghh!

Loomulikult olen ise loll, et lugeda ei oska. Vihastasin nii, et maa must. Enda peale.

Selle postitusega palun kõigilt vabandust, kes vastavasisulise teate Instagramist said. Ma päriselt ka ei tahtnud. Ausalt. Väga piinlik on.

Aga ülejäänutele, kes soovite õrritajaid tulevaste teemade kohta, siis võite jälitada vabalt.

Instas olen Katarina von Blogger.

*Täiesti äratõusnud juba selle ühe õnnetu raamatu pärast, õudukas!

"The American Meme"

“The American Meme”
Bert Marcus
2018 Netflix

Sai peaaegu vaadatud dokfilmi. Ma ei suutnud seda lõpuni jälgida. Nii ilge oli. See ropendamine ja labasused, sorry, pole minu jaoks. Seega, ehk ma ei peakski siin mingit arvamust avaldama, sest äkki seal lõpus oli mingi point, mis mulle kohale ei jõudnud ja minust oleks ebaõiglane möliseda. Seetõttu ma arvamust see kord ei avalda. Mitte konkreetse saate kohta vähemasti.

Uba oli, nii palju kui ma suutsin seda vaadata, selles, et võrreldes millenniumi algusaastatega, on praegu ikka palju kergem tuntuks saada. Oled õigel ajal õiges kohas ja bämm! Famous! Celebrity! Influencer! Ja mis kõige… ma kasutaks sõna kurvem – sa ei pea selleks isegi mitte midagi tegema. Sa oled kuulus, sest sa oled kuulus. Saates näidati neid, kellel on Instagramis miljoneid jälgijaid ja kuidas nad tunnevad nendega suuremat sidet, kui oma pereliikmetega. Noh, nii kahe sõnaga kokku võttes oli sisu selline.

Natuke olen ma kuulsaks saamisest varem ka kirjutanud. Nimelt, et see pole minu jaoks. Ma mõistan, kuidas see välja ütlemine selle blogi valguses paistab, aga nii on. Ma ei saa eitada, et klikid on meeldivad, aga samavõrra on nad ka hirmsad. Sest ma ei tea ju kes on kliki taga. Kuidas tema tajub minu lugu. Ja mitte, et see oleks kuidagi määrav, aga eks ma hinges ikkagi ju soovin, et mind mõistetaks.

Kui ma tahaks lihtsalt olla kuulus, kuulus olemise pärast, siis olen veendunud, et see ei käiks mulle ka üle jõu. Eriti meie konnatiigis. Mõned paljad pildid, mõned vanad tuttavad ja koos nendega poseerimine, mingid intrigeerivad väljaütlemised ja voila!



Ja just see, et see kõik on tegelikkuses nii lihtne, see ongi minu jaoks hirmus. Sest, kui see läheb kontrolli alt välja, siis sa ei saa sellele enam kätt ette panna. Võibolla kui ma noorem oleksin, või kui mul poleks lapsi, või ma oleksin teistsuguse iseloomuga, siis see mind ei hirmutaks ja ma hoopis naudiks seda.

Näiteks avastasin ma juba mitu kuud tagasi, et paar täiskasvanute sisuga saiti suunavad oma külastajad minu blogisse. Minu koodnimed on Jessica97 ja Monica22. See on kõik mis ma tean. Edasi pole ma uurinud, sest ma ei soovi oma IP aadressiga siduda siivutu sisuga brauseri ajalugu. Miks ja kuidas minu blogi nende huviorbiiti on sattunud, käib mulle üle mõistuse. Noh, ok, äkki on paar sellist kahemõttelise sisuga teemat olnud, aga noh, siin peab ikka väga palju juurde fantaseerima. Fain, mõned pildid on ka sellised, mis võiks katolikukooli õppalajuhatajal riivatud tunded äratada. Ju siis mõnele läheb selline asi peale. Maailm on täis igasugu friike. Kui mõnele meeldib vaadata, kuidas ülekaalulised burgereid söövad ja teine saab kaifi sellest, et keegi sokke jalast ära võtab, siis ilmselt leidub ka neid kellele minusugune tuustine pereema võib mingit hella kohta puudutada. Ja just see ongi väga õudne.