Neljas doos

Selgus, et minu peavalu, mille üle ma siin kaeblesin, ei olnud siiski seksikas kasvaja, nagu ma lootnud olin, vaid lihtlabane Roona. Klassika – ma saan kõik popid asjad alles siis, kui need H&Mi odavmüüki jõuavad ja terve linn seda kannab. Tegin esmaspäeval kodus kiirtesti, sest ma olin terve päev kuidagi imelikus tujus olnud ja siis koju jõudes veel mingi täiesti lambi asja peale pool tundi nutta lahistanud, saades ise ka aru, et ma ju pole see emotsionaalne mömm, kellele tegelikult korda läheb see, et ta sai sünnipäevaks ainult neli õnnesoovi ja ei ühtegi lilleõit, et põhjus peab milleski muus olema. Ja oligi. Ma ju teadsin!

Esimene päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus, üleüldine meeleolulangus. Palavik 36,3 kraadi. Inimesed küsivad, et aga miks sa tegid testi, kui halb olla polnud? Ausalt, mul pole halli aimugi. Sama hästi oleks see võinud mul tegemata jääda ja ma oleks südamerahus edasi toimetanud.

Teine päev. Sümptomid: peavalu, kihelus kurgus. Palavik 35,9 kraadi. Kahtlustan, et kraadiklaasi patarei võib väsinud olla. Helistan perearstile ja saan saatekirja PCR testile. Käin õhtul testil. Kiidetakse, et tubli olen. 

Kolmas päev. Sümptomid: nohu. Palavik 35,5 kraadi. Testi tulemus positiivne. Automaatkõne palus perearstiga ühendust võtta. Helistasin circa 30 korda, keegi ei võtnud toru. Saatsin lõpuks küllalt emotsionaalse e-kirja, millele vastati, et Telial on tehnilised tõrked ja liinid maas, aga jäägu ma kümneks päevaks koju ja võtku palaviku vastu paratsetamooli. Njah, esiteks, kust ma selle palaviku saama peaks? Teiseks, paratsetamool ei mõika minu peal, ibumetiin, jah.

Neljas päev. Sümptomid: väsimus? Ei hakanud kraadiklaasiga isegi mässama, sest palavikutunnet polnud. Pea on paks. Tablett aitas. Nalgesin. Kurgus on justkui kihelus, aga mitte märkimisväärne. Tegin Selveri e-tellimuse ja üllatusin, sest kojuveo eest küsivad nad nüüd 4,90. No jah, mis siis ikka. Sõbranna saatis just paar päeva tagasi kuvatõmmise Maxima lao rottide väljaheidetest. Õnneks tal Selveri laost pilte polnud, muidu jääks puhta nälga. 

Viies päev. Mul on täiesti hea olla. Tuleb sõnum, et pean olema isolatsioonis, kuna test oli positiivne. Ahistan kõiki oma telefonikontakte ja instajälgijaid masspostitustega, sest igavus tapab. Õhtul tekib mu ninale ohatis. Isolatsioon tundub selle valguses päris hea.

Kuues päev. Ma ei viitsi enam koroonast, isolatsioonist ega muust sellega seonduvast blogisse kirjutada. Trenni tahaks. Õue. Autot pesema. Peas keerlevad igasugused painajalikud ideed selle kohta, et võiks raamatu kirjutada. Idee on ka. Peas on esimesed kolm peatükki valmis kirjutatud. Loomulikult on see mu peas geniaalne ja vaimustav. Ja samal ajal labane, nõme, igav, tüütu ja ebaoriginaalne. Kirjaniku tavapärased mõtted, nii tundub. 

Kust ma sain, ma ei tea siiani. Millal mul sümptomid tegelikult avaldusid, ma ka ei tea. Terve testi tegemisele eelneva nädalavahetuse olin selline õrnake ja nutune, äkki ma juba siis põdesin, aga ei teadnud? Palju ma sel viisil viirust edasi jõudsin levitada, sest ma käisin poes ja trennis ja chillisin sõbrannaga kohvikus ja võtsin kodus külalisi vastu, ma ka ju nüüd ei tea. Igatahes, kaks aastat ma teda taga ajasin, esialgu küll selleks, et immuunsust saada, hiljem oli mul juba vaktsiin tehtud, aga nüüd siis on täispakett, lisade ja boonustega. Ja taas, ma ei taha kõlada nagu vandenõuteoreetik, aga mida krdit! Ma olen kinni pidanud kõikidest reeglitest, kandnud maski, desonud, lasknud end pookida, hoidnud distantsi jne. Kui minu ainus lohutus on see, et “kui sa poleks vaktsineeritud, siis ilmselt oleksid haiglas või oleks sul palju raskemad nähud”, siis millegipärast ei lohuta kuigi palju. Mul on ainult üks küsimus – kui kaua see jama veel kestab?

Valges kitlis jumalad

Lugesin just Ritsiku postitust lapse silmadest ja mõtlesin, et ka kirjutan. Lugu ise on minus elanud juba mõnda aega, aga pole leidnud väljapääsu. Lugu pole unikaalne ega plahvatusohtlik. Selliseid lugusid on ennegi kuuldud ja ega mul tegelikult midagi otseselt uut lisada pole. Aga las ta ikka tuleb välja.

Esiteks, ma ei taha öelda ühegi arsti kohta ühtegi halba sõna. Töö mida nad teevad ongi raske. Inimolendid on keerulised. Haigusi on palju. Organismid reageerivad haigusetekitajaile ja ravimitele erinevalt. Ma tahaks uskuda, et kui inimene on juba otsustanud meditsiini õppida, siis ikkagi soovist aidata, head teha, parandada, leevendada.

Olles kõike seda tõdenud, ütlen ma ikkagi, et ma pole veel ühegi arsti käest tegelikult oma hädadele ega laste haigustele leevendust saanud.

Ehk on mul lihtsalt vedanud. Ongi tugevad geenid, tervislikud eluviisid ja seetõttu on suuremad jamad meist mööda läinud. Need väiksemad haigusepuhangud, mis meil ka esinenud on, nendega on olnud nii, et diagnoosi, ravi ja ravimid olen endale ise määranud. Mõne ravimi puhul on olnud vaja tohtri kinnitust, sest käsimüügist seda ei saa.

Kaks korda on meie perel vaja läinud kirurgi sekkumist. Esimese pojaga, kui tal üks arst lasi sõrmeluu valesti kokku kasvada ja siis opil lõhuti see uuesti katki ja pandi metallvarras sisse, et see ikka sirgeks kasvaks. Siinkohal väärib märkimist, et selle esimese arsti juhend sõrmeluu sirgeks saamiseks oli: ostke lapsele pulgajäätis, peske pulk puhtaks ja siduge tugevasti marliga sõrme külge. Ei sõbrad, ma ei tee nalja. Kipsi pandi lapse sõrm kolm nädalat pärast vigastuse tekkimist, kui sõrm oli juba valesti kokku kasvanud ja see tuli uuesti lahti murda. Toimumispaik – Pärnu Haigla pediaatria osakond. Teise pojaga oli ka opp – diagnoos munandi pöördumine. Seda ma tõesti ise poleks osanud teha. Aga ka selle mure korral saadeti meid esimene kord traumapunktist koju tagasi. Kui järgmisel hommikul uuesti läksime ja sattus teine arst, suunati viivitamatult operatsioonile. Toimumispaik – ikka veel Pärnu Haigla.

Kõige jubedam õnnetus, mis minu poistega on juhtunud, oli see, kui Kärbes kukkus kuuma vette ja sai teise ning kolmanda astme põletused. Kiirabi viis meid taas Pärnu Haiglasse, kus sadistidest medõed hakkasid napilt kolmeaastasel poisil, ilma igasuguse tuimestuseta, sidemeid vahetama. Ma ei tea, kas emana, või lihtsalt ülitundliku inimesena ei suutnud mina seda pealt vaadata, sest laps isegi ei röökinud enam, valu oli liiga suur. Oma suurte, valu täis silmadega, vaatas ta koletisi, kes talle põrgupiina tekitasid. Kõik olete sõrme ära põletanud, noh, kujutage nüüd ette, et poisil oli 40% kehast sama põlenud. Kaks päeva vahetati nii, et mina kõrvalruumis öökisin, kuni lõpuks INIMENE tööle tuli ja lapsel üldnarkoosi all sidemeid vahetama hakati. Siiamaani mõtlen, et miks ma ometi nii loll olin ja lasin neil julmuritel Kärbest niiviisi sandistada. Aga noh, kes olen mina võrreldes suurtes tähtsates institutsioonides koolipinki nühkinud kõrgharitud jumalatega, kõigest mingi pooliku haridusega asotsiaalne sarisünnitaja.

Sellepärast ei usalda ma ühtegi arsti. Ma ei arva, et nad meelega teevad liiga, aga nad ei jõua süveneda ja selletõttu. Mis puudutab haigusi ja ravi, siis ma pigem usaldan sisetunnet ja teen ise uurimustööd, et leida põhjused. Ma tean, arstid vihkavad seda. Aga ma ei hooli. Ma parem lähen vastuvõtule 50 erineva variandiga ja lasen neil mulle põhjendada, miks see pole ükski nendest, kui istun ja kuulan kõrvad lontis, kuidas mind ja minu lapsi statistika hulka kirjutatakse.

Aga nagu ma ütlesin, see on minu subjektiivne kogemus. Kui minul või poistel oleks mõni krooniline haigus, vähk või mõni muu suurem probleem, siis ilmselt räägiks ma teist juttu. On ju neid edulugusid ka, kus arstid on elusid päästnud ja elukvaliteeti parandanud. Lihtsalt, minul pole sellist kogemust rääkida.

Fantastilised lood

Ma olen väga kahtlustav inimene. Minu ilme igasuguste lugude kuulamisel on tavaliselt selline, et “ja-jah, selle jutuga võid oma vanaema juurde minna”. Samas, ma saan aru, et mu enda jutustused võivad vabalt sarnase reaktsiooni sünnitada. Sellepärast püüan ma suhtuda lugudesse avatud meelega. Noh, et ikka juhtub ju.

Põrkasin üle pika aja kokku ühe tuttavaga, kes mulle viie minutiga jutustas oma tervisehädade saaga. Tegemist on noore neiuga, kes põeb migreeni. Migreen tekib tal tavaliselt siis, kui tal on vaja kuhugi minna ja asjalik olla ja läheb üle, kui ta kutsutakse õhtul peole. Okei, võibolla on see väike liialdus, aga ütleme nii, et seda on juhtunud rohkem kui korra. No ja jutustab siis tema mulle, kuidas tema migreen on põhjustanud raua kadu verest ja selletõttu oli tema hemoglobiini näit 0.

Hea küll, ma pole arst ja üldse ei tea ma meditsiinist eriti midagi, aga kas see on võimalik? Internet ütleb, et normaalne on naistel 120-160g/l ja ma mäletan, et kunagi kooli ajal oli mul üks kahvatu pinginaaber, kes pandi haiglasse, kui tema hemoglobiini näit oli 107 või midagi sellist. Kas on üldse meditsiiniliselt võimalik, et kellegi hemoglobiinitase on null?

Aga fain, ütleme et ta veidi liialdas. Siis ta jätkab, et võttis rauda ja enesetunne muutus paremaks. Selle peale otsustas ta hambaarsti juurde minna. Ja hambaarsti juurest sai ta suuõõne herpese. Lisaks väitis ta, et iga teine inimene, kes külastab hambaarsti saab sealt herpese.

Jällegi, teoreetiliselt on see ju võimalik. Ainult et oma viimase ligi neljakümne eluaasta jooksul, kui ma olen hambaarsti külastanud, pole ma kordagi sealt herpest saanud. Ka pole mu lapsed seda saanud ja ma pole ka teistelt kuulnud. Samas, kui see tõesti oleks nii, siis ilmselt paljud hoiaksid selle endale ja ei kuulutaks seda laias ilmas. Seega, noh, põhimõtteliselt on ju võimalik.

Veel rääkis ta silmaoperatsioonidest, mida talle poole aasta jooksul juba neljandat korda tehakse. Ma ei mäleta enam, mis see põhjus silmaopiks üldse oli. Rääkimata palavikust ja loomulikult migreenist.

Suures plaanis saan ma aru, et kui inimesel on pikalt mingi kurnav haigus, siis kogu organism kannatab ja muudab ta ka teistele tõbedele vastuvõtlikuks. Ja kui veri on nõrk, siis puuduvad ka antikehad haiguste võitlemiseks ning energia. Niisiis, ma ei saa ju tegelikult väita, et see neiu mulle valetas. Mul on tervis suures plaanis hea olnud ja ma ei saagi kunagi lõpuni mõista inimesi, kes kannatavad mõne kroonilise häda all või sellest, kuidas selline asi elukvaliteeti mõjutab. Sellepärast ma otsustan uskuda. Aga väga kahtlev olen ikka kogu loo suhtes. Tahan uskuda, aga lolliks jääda ka ei taha, sest usun iga hullu juttu.