E-tellimiskeskuste võrdlus

Uus aasta, uued suunad! Lubasin ju, et olenemata Volli olemasolust, hakkan kokkuhoidlikuks ja tellin toidukauba taas koju. Põhilised argumendid – aeg ja raha. Nagu ikka. Sest kellel neid ikka ülearu on?

Seega, süsteem minu jaoks tuttav ja kogusedki meeles, et mitu tuhat liitrit piima ja kui mitu tonni makarone tuleb nädalas kohale tellida. Kunagi ma kirjutasin postituse, milles võrdlesin Selveri ja Maxima (nüüd Barbora) teenuseid. Nüüd on mul kogemus ka Prismaga. Ainult Coop on katsetamata. Kuigi, see pole päris tõsi. Katsetasin. Lõin konto, aga tellimiskeskkond oli minu jaoks nagu pudrud ja kapsad ning ma andsin alla. Vähe oluline pole ka asjaolu, et see on ainuke kett, mille kliendikaarti ma ei oma. Seega, boonused jääksid ka saamata, nii et see lisamotivatsioon puudub.

Mis ma siis oskan öelda? Kõigil kolmel on oma eelised ja puudused. Endiselt on Selveri keskkond mulle kõige sümpaatsem. Ma saan nende jaotustest kõige paremini aru. Lisaks on neil nunnu lüke, et kui oled x-asja n+1 korda tellinud, siis ta lisab selle toote ette ❤. Lemmik, noh. Nagunii oleme harjumuste orjad. Ainuke, mille üle ma sooviks kobiseda, on see, et kui ma olen valinud sorteerimiseks “hind, odavam enne”, siis ma pean iga uue tooteklassi juures seda uuesti tegema. Maxima ja Prisma jätavad selle eelistuse by default meelde.

Hind. Selver on vaieldamatult neist kõige kallim. Aga, seal on häid soodukaid. Seal on lausa eraldi valik “Soodushinnaga tooted”. Minu lähenemine ongi reeglina selline, et hakkan sealt asju valima ja kui see nimekiri on läbi käidud, vaatan ostukorvi üle ja lisan tooted, mis puudu. Mis Prisma kõige suurem miinus on, ongi see, et kuna neil on “püsivalt soodsad hinnad”, siis alesid eriti ei tehta. Ja lisaks on neil minu rafineeritud maitse jaoks, liiga igav tootevalik. Kui üleüldse tootevalikust rääkida, siis kõige parem on minu meelest Rimi. Aga nemad ei paku veel kojutoomist.

Kojutoomine. Kohaletoomist ei paku tegelikult ka Prisma. Sinna tuleb ise järele minna. Niisiis ka selle eest saab ta minu käest miinuse. Nii Selver kui Maxima pakuvad muuseas ka seda võimalust, et ise kaubale järgi minna. Aga mina ausalt ei saa aru, miks keegi peaks seda tahtma. Need noormehed, kes minu juures käivad, on kõik täielikud eyecandy’d olnud. Ainult üks kord Maximast tuli üks jäme ja higistav poiss. Ülejäänud on kõik mõnusalt trimmis olnud. Üks oli isegi habemega. Nii Maxima kui Selver toovad kaubad koju mõne päeva jooksul. Sõltuvalt tellimuse esitamise ajast, võib kauba kätte saada lausa samal päeval. Prismas on pikemad  järjekorrad. Mis on jälle minu jaoks mõttekoht. Ma tahaks ju ikka kauba võimalikult vara kätte saada, mitte seda nädala aega oodata.

Maxima saab miinuse värskuse eest. Tasub jälgida kuupäevasid. Kõige värskema valiku pakub taas Selver. Ilmselt hakkate juba mõikama, miks ma vaatamata kõrgele hinnale, ikkagi just seda eelistan? Sa saad seda, mille eest maksad.

Asendamine. Kõik kolm pakuvad ka tooteasendust. Ma tean, et ma peaksin hakkama lisama seda linnuksest, et “mitte asendada” sest tavaliselt need asendustooted rändavad kohe prügikasti. No mis sa teed, kontrollifriik!

Sellised mõtted seoses e-kaubandusega jaanuaris 2019. Veel tahaks proovida FreshGO keskkonda.

Uute poodlemisteni!

Tere!

Kõndisin mööda teed, pea omi mõtteid täis. Maailm mu ümber hall ja kõle. Taevast sajab üksikuid niisekid lumelärtsakaid ja tuul tuuseldab neid nagu kuri lasteaiakasvataja sõnakuulmatuid lapsi. Inimesed kõnnivad vastu, samuti oma mõtetega. Sikutavad salli näo ette, et ülemeelikud lumehelbed silma ei tikuks. Vaatavad sust läbi ja mööda. Kui üldse vaatavad su poole. Peamiselt vaadatakse ikka enese ette, et kuhu jalg astub. Kaks ehitajat kõnnivad ja räägivad omavahel trennist, vist. Üks ütles teisele, et teeb jõusaalis jalatõsteid. Äkki endine baleriin? Sest mis tõsteid ta seal jalgadega jõusaalis muidu teeks? Naljakas, mõtlen, kui ma ise trenni ei teeks, ei saaks ma üldse aru, et ta ennast kohtlaselt väljendas.

Puiklen lompidest mööda ja üle, kui ühtäkki öeldakse mulle sügava baritoniga “Tere!”. Mõningase kõhklusega ütlesin “tere” kenasti vastu. Ma olen viisakas niimoodi. Noormees kõndis ruttaval sammul edasi, aga mina jäin seisma. Pöörasin end ümber ja vaatasin talle järele. Kena noormees oli. Habemega. Tagant polnud ka paha. Ainult, et miks ta mulle “tere” ütles, sellest ma küll aru ei saanud.

Seisin seal tänavanurgal ja mõtlesin, et kes see küll oli? Inimesed möödusid minust ühelt ja teiselt poolt, aga nad isegi ei pahandanud, et ma neil teed takistan. Läksid must mööda, nagu ma oleksin vältimatu teetakistus. Aga mina vaatasin ikka veel teed, kuhu kadus kena teretav noormees. Kas ma peaksin teda tundma? Kust kohast? Mida ta üldse mõtles, kui mind teretas? Mida ta minust tahtis? Kas ma meenutasin talle kedagi? Kuidas ma üldse kedagi meenutan oma rõveda vettinud tööjopega, mille kapuuts on sügaval silmade kohal? Päris ebameeldiv tunne. Noh, kui keegi, kes justkui teab sind, aga sina ei tea kes see on. Ja sa mõtled, et kas see oli eksitus? Või mis toimub? Samas, ikkagi kena oli. Ja ma ju kaeban alatasa, et keegi mulle tere ei ütle, ei kenad ega need teised. Võiksin lihtsalt nautida seda, et keegi vaevus mulle tere ütlema. Aga äkki ei öelnudki mulle? Äkki seal oli mõni veel, aga kuna ma olin nii sügaval oma mõtetes ja nägin ainult kena habemega, pikka tumedapäist meest, siis ei märganud enam midagi enda ümber. Sest, noh, kui ma oleksin temaga varem kohtunud, siis küll ma teda mäletaks, selle peale võib mürki võtta. Oh, aga äkki oli mõni blogilugeja? Sest ma olen aru saanud, et isegi mõned mehed loevad blogisid. Ja lo and behold, isegi minu lugejate hulgas on mehi! Seega, kes teab, äkki?

Vahel, kui mõni võõras on jäänud andunult minu aknasse vaatama, nagu see oleks portaal alternatiivsesse universumisse, siis olen neile lehvitanud, nii kiusu pärast. Mõni ehmatab ja kiirustab edasi. Mõni naeratab ja lehvitab vastu. Aga on ka neid, kes hakkavad selle peale veel rohkem aknasse jõllitama. Ilmselt mõtlevadki, et äkki me tuttavad ja pärast nädal aega püüavad meelde tuletada, et kust nad mind teavad. Aga olgem ausad, nad on selle ära ka teeninud. Mingi sündsustunne võiks ikkagi olla.

Täna sätin ennast samasse tänavanurka, samal ajal. Ootan, et äkki näen teda jälle. Siis küsingi, et mis tal viga on, et ta niiviisi võõraid inimesi teretab tänava peal? Et kas teda kasvatasid hundid ja normaalsete eestlaste kommetest ei tea midagi? Piinlik peaks olema!

Kuniks on tee, elab ka Tammsaare

Alljärgnev kuulub rubriiki “101 lollikindlat moodust, kuidas naabritega tülli pöörata#”. Päris koera kaevu viskamise lugu see pole, aga natuke on sinna kaevu pissitud nüüd küll.

Elasid kord Krõõt ja Pearu. Naabertalu rahvas. Krõõt oli Andresest lahku läinud ja elas oma nelja pojaga orus, kolmest hoonest ning saunamajast koosnevas hoonete kompleksis. Pearu elas mõnedsajad meetrid eemal künkajalamil ja ka tal oli suur majapidamine.

Esialgu said naabrid isekeskis rahumeelselt läbi. Krõõt vaatas Pearut ikka imetleva pilguga ja kadestas tolle heas korras hooneid ja karjamaal askeldavaid mullikaid. Eriti pika ja igatseva pilguga vaatas ta Pearu madalat, pika kerega valget ruuna. Tundus hea rahulik loom olevat. Sõi vaikselt oma heina ja kui peremees temaga pühapäeval kirikusse ratsutas, siis ei hirnunud üleliia valjult. Pearu ise kutsus oma ruuna hellitavalt Auriseks. Selline peen väljamaanimi. Aga sobis talle. Seda tunnistas isegi Krõõt.

Kellel see kõikse väledam ratsu on?

Möödusid päevad ja kuud, Krõõt sai väikest viisi jalad alla ja mõte päris oma ratsust, hakkas aina rohkem peas idanema. Ühel suvisel laadapäeval, märkaski ta tumedakarvalist täkku. Hea põhjamaine loom. Polnud küll enam esimeses nooruses, aga hästi hoitud ja töökindel. Ja nii see Krõõt ta laadalt koju tõigi. Nimeks sai loomale Volli, hea lihtne kodumaine nimi.

Pearu märkas paar päeva hiljem, et Krõõda karjamaale on uus loom tekkinud. Tegi naabrinaise juurde asja ja uuris, et kas see nüüd ka ratsuomanikuks saanud? Krõõt seisis parasjagu looma kõrval ja harjas toda. Suurest uhkusest õhates ja naabrimehe tähelepanelikkusest meelitatuna, ütles et jah, on ratsuomanik. Selle teadeande peale pööras Pearu kodu poole tagasi. Krõõt hüüdis veel nagu poolvabandades tollele järele, et: “Eks see sinu ruun ole ikka parem kui minu oma!” Pearu ei pööranud ümbergi, kuid ähmas käega: “Mis parem, sul ikkagi täkk!” “Ei tea, kas on kade või?” mõtles Krõõt endamisi ja tõmbas harjaga üle hobuse turja.

Sügise saabudes tekkisid täkul esimesed tervisehädad. Köhis ja läkastas, mõnel päeval ei tahtnud jalgugi alla võtta. Krõõt kurtis oma muret kohaliku loomaarsti juures ja kuidagimoodi sai sellest ka Pearu haisu ninna. Tuli siis üks õhtu Krõõda poole ja küsib, et kas tõesti juba Vollil mingi tõbi kallal? Esialgu oli Krõõt isegi natuke rõõmus, et naabrimees tema looma tervise pärast muretseb. Rääkis siis puhtsüdamlikult kõik ära, mis veterinaar oli öelnud ja teinud, millised rohud määranud ja muud sellist. Pearu ka omalt poolt veel lisas, kuidas täkku karjamaal kõige õigem hoida ja millised need kõikse paremad hoburauad on. Krõõt ikka viisakusest kiitis veel naabrimehe ruuna ka, et hea vaikne loom, aga kannab palju. Pearu naeratas rahulolevalt ja lausus tehtud tagasihoidlikusega: “Ah mis, vanurite vedaja on. Viis aastat hoian, siis vahetan noorema vastu.”

Puu, mis tähistab kahe naabrimaa ristumispunkti.

Mõned nädalad hiljem astus Pearu taas Krõõda poolt läbi, kaasas suur väljamaa ajaleht, milles puhtas maakeeles, must valgel kirjas, et need põhjamaa täkud on väga halva iseloomuga isendid, ei tee peremeestega koostööd ja perutavad asjata. Kõike seda luges Pearu Krõõdale ette mesimagusa häälega ja naeratades. “No on mölakas!” mõtles Krõõt teda pika näoga kuulates. “Ja üldse, käisin üks päev vaatamas,” jätkas Pearu “ja mulle tundus, et see sinu täkk on kohitsetud, ja käitub rohkem nagu emane.” “Kuule naabrimees, hakka õige kodu poole astuma, naine sul ka vist juba ootab!” tõusis Krõõt püsti ja näitas Pearule ust. Mees hakkas kõlava häälega ja silmi vidutades naerma: “Oh, ega ma ju paha pärast seda kõike öelnud. Polnud mõttes sind kuidagimoodi solvata!”

Hiljem, samal nädalal, nägi Krõõt omaenda silmaga, kuidas üks vana põhjamaa täkk ühtäkki tossama hakkas ja kogu küla ees maha põles. Mehed jooksid ämbritega ümber täku, aga päästa polnud enam midagi. Liha läks vorstiks ja kontidest keedeti liimi. Õhtul lauda ees askeldades, nägi juba eemalt kuidas Pearu oma suure karvase habemega hoovi purjetas. Krõõt küürutas tasakesi lauda ees olevate pangede taha ja kuulis kuidas Pearu teda otsis. Lõpuks käega lüües, hüüdis Pearu üle hoovi:” Vaata, et sa oma seda täkku, minu ruuna juurde karjamaale ei pargi!” Krõõda hing sai täis, sirutas ennast pangede tagant pikaks ja käratas vastu: “Ja-jah! Hoia oma ruun minu karjamaalt kohe heaga eemal ja mine ütle teistele naabritele ka, et nad oma lojuseid minu maa lähedale ei laseks! Põlevad veel kogu täiega maha!”

Pearu kõnnib oma karjamaal.

See on lugu Tammsaarelikust naabritevahelisest vägikaikavedamisest ja kuidas üks tagasihoidlik täkk võib muidu head naabrid omavahel tülli ajada. Tänase päevani pole Pearu ja Krõõt omavahel ära leppinud ja hoiavad oma loomi üksteisest nii kaugel eemal, kui üldse hoida kannatab.

#Minu bestselleriks kandideeriv teos, mille kallal olen viimased 37 aastat kõvasti vaeva näinud.

*Pildistas Kadri Vahtramäe