Toidu raiskamisest

Mae kirjutas nii hea postituse, et ma pidin kohe vastama ja kuna mu vastus oleks ilmselt tema kommentaari kinni jooksutanud, ma ei tea palju blogger neid kirjamärke seal lubab, siis otsustasin oma, Maest erineva, kogemuse siia ära tuua. Teemaks siis toidu äraviskamine.

Mina, õieti meie leibkond, ongi see kes aastas ilmselt mitukümmend kilo toitu ära viskab. Kes nüüd toolilt maha kukkus, et kuidas on võimalik peres, kus kasvab kolm murdealist noorukit, toitu ära visata, siis palun lahkesti mugavama istumisaluse endale leida. Kohe läheb veel hullemaks. 

Nendel nädalatel kui ma olen kodus kas siis kodukontoris, puhkusel või mõnel muul põhjusel, siis läheb meil vähem toitu raisku. Sest minu lastel on vist osaliselt päritud oskus külmkapi kõrvale nälga surra. See tähendab, et kuigi ma teen korralikult süüa vähemalt neli korda nädalas (sageli teen ma mitu toitu korraga valmis, sest kui ma juba nagunii köögis olen, siis võin ju kohe rohkem teha, et ei peaks iga päev pliidi taga higistama) ja panen kõik kenasti külmkappi. Palun võtke, soojendage mikros üles ja head isu! Reaalsus on see, et see toit jääb sinna nii kauaks, kui ma tulen töölt koju, ise selle üles soojendan ja taldrikule koos garneeriga serveerin, küünlavalgel laua katan ja kõrvale Silvia Ilvese esinema kutsun. Või noh, umbes nii. Külmkapist tuvastatakse meie peres ainult juust, sink ja piim müsli kõrvale. Põhimõtteliselt kõik, mis ületab kuute põhitoiduainet – sai, või, juust, sink, hommikuhelbed, piim – on minu enda isiklik meelelahutus ja hobi. 

Ei, ärge saage valesti aru, muidugi söövad nad hea meelega peaaegu kõike, mida ma valmistan. Aga eeldusel, et ma selle neile ka nina alla topin. Minu jaoks on progress see, et ma ei pea neid lusikaga toitma. 

No ja siis ongi nii, et mul on kõik toit valmis, aga kuna seda ei sööda, siis see läheb halvaks ja prügikasti. Maini ka seda, et mul pole kombeks koju ebatoitu osta. Kohukesi, kohupiimapastasid, küpsetisi ja muud sellist, mis täidab korraks kõhu, aga toiteväärtust ei oma. Kui see oleks case, siis ma ei imestaks. Aga pole. Nagu ma olen siin ka korduvalt maininud, siis võileivad pole päris toit ja kui ma põhiroa kõrvale salatit ei serveeri, siis ohitakse pettunult, ning lemmikroog on üldse Caesari salat. 

On juhtunud ka seda, et kuna ma üritan poes käia kuni kaks korda nädalas, siis ostan asju, mida me ei jõua ära süüa. Peamiselt sellised toidud, mida lapsed nagunii ei sööks – kodujuust näiteks on selline asi. Ka puuvilju ja juurikaid olen ära visanud, sest kuigi need on alati silma all ja kõigile lahkesti võtmiseks, siis nendega on sama teema, et kui ma neid sektoriteks ei lõika ja konkreetselt hammaste vahele ei topi, siis need jäävad söömata.

Kui ma tulen nüüd selle hallitusteema juurde, millest ka Mae põhjalikult kirjutas. Lisaks on mul üks poistest pisikufoob. Ma olen ise Maega sarnane – et see väike hallitus ei tee minu meelest midagi, tasuta penitsiliin, eks ole, aga poiss on nagu hallitus füürer, kes kohe terve pätsi saia konteinerisse saadab, kui talle tundub, et see pole enam kõige värskem. Räägib mulle ka nendest nähtamatutest hallitusniitidest ja muust. On an unrelated note: ma peaks vist selle Imelise Teaduse püsikorralduse canceldama. 

Saiast rääkides, ka kõik nukid ja kontsad igasugustel pagaritoodetel rändavad prügimäele. Kui mina olin laps, siis sunniti mind neid kontsasid sööma, sest teate ju küll, mida kiimas vanamehed noortele tütarlastele nende söömise kasulikkuse kohta pajatasid. No ja tulemus on käes ka, kuigi ma kahtlen sügavalt, et see saia söömisega kuidagi seotud on. Aga no poistele sellist udujuttu ju ei aja, on ju. Igatahes. Vahel ma olen neid päästnud ja kuivatanud ning riivsaiaks teinud, aga alati ei jõua. 

Veel üks nüanss on ka see, et mina teiste jäätmeid ei söö. Kui lapsed väiksed olid, siis sõin. Kõik sõin ära, sest toitu ei tohi ju raisata. Minu päritolu peres oli selliseks prügihundiks minu isa, kes lõpuks 55-aastaselt ketsid nurka viskas, sest ta sisuliselt sõigi ennast surnuks. Kõik tema tervisehädad olid seotud ülekaaluga. Seda talle arstid korrutasid ka, aga ta vist ei hoolinud väga. Noorena oli ta pigem saledapoolne. Aga siis hakkas teiste jääke ahmima, tal oli ka nimelt 4 last. Kui lapsed suured olid, siis ei suutnud ta seda õgimist lõpetada ja nii ta oma enneaegse lõpu leidiski. Mul õnneks läks natuke paremini, ma tegin sellele asjale vist pärast kolmanda lapse sündi lõpu. Mees polnud nõus laste taldrikuid tühjaks sööma, sest iiuu, mingi tite ila, on ju, aga samas polnud tal probleeme, mid sangadest näpistada ja kehakaalu kommenteerida. Kui ma lõpetasin teiste taldrikute tühjaks söömise, langes mu kaal ja pärast seda on see suures plaanis üsna samas vahemikus püsinud. 

Kas mul häbi pole toitu ära visata? On. Süda tilgub verd iga kord. Alati ohkan, kui jälle mingi potitäie pastat või riisi pean ära viskama. Ma ei tee seda kerge südamega. Ja ma püüdlen pidevalt selle poole, et seda juhtuks võimalikult harva. Samas, ma pole see ema, kes sunnib oma laste taldrikuid tühjaks sööma, kui nad teatavad, et see toit ei maitse või neil sai kõht täis. Ise lõpetan ka söömise siis, kui kõht saab täis, mis tähendab, et vahel olen ma oma isu üle hinnanud. 

Selline on minu aus ja puhtsüdamlik ülestunnistus. Kui teil on mulle häid, praktilisi soovitusi selle osas, et kuidas seda trendi muuta, siis olen ma üks suur kõrv. 

Pika hambaga

Mitmest blogist on viimaste päevade jooksul söömise ja toiduteema läbi jooksnud ja mul on ka vaja sõna võtta. 

Esiteks – ma olen Sinuga nõus, minu meelest on ka need suured pakendatud hakkliha ja muud lihakarbid täiesti arulagedad. Miks ei võiks vaakumpakendites lihatooteid müüa? Mina, kes ma tellin oma nädalatoiduvarud ette ära, oleks kohutavalt õnnelik, kui ma ei peaks kolmandikku sellest kraamist ära viskama, või maitseainemägedega maskeerima, sest mul lihtsalt ei mahu kogu see õhk sügavkülma. Ja üldse, on aeg hakata mõtlema sellele, et on peresid, kus kasvab rohkem kui 2,5 last ja pole vaja meid selle 400 grammise pakendiga narrida. Kilosed konteinerid, paluks. Ette tänades.

Teiseks – ka minu lapsed on alati väga hea söömaga olnud. Isegi kui lasteaias nende kohta mingeid muid märkusi polnud, siis alati kiideti, et söövad ja magavad hästi. No midagigi. Joonistada ja plastiliinist plätserdada oskab iga teine, sellega kasvatajatele meelde ei jää. 

Kõige pirtsakam sööja on olnud Krahv von Kolmas. Mis on tegelikult naljakas, sest tema oli see poiss, kes neljandaks elukuuks kaalus juba 10 kilo (sünnikaal oli 4,150 kg) ja ma olin sunnitud talle tahket toitu juurde andma, sest ta oli pidevalt näljane. Mälu võib mind petta, aga minu meelest alustas ta kohe putrudega ja kuue kuuselt sõi juba ka liha. Ma tean küll, et kõik targad raamatud seletavad, et nii noortele ei tohi anda, aga no sõi ja oli väga õnnelik beebi. Siis ta kasvas suureks ja hakkas rääkima, et riisi tema ei söö ja tatart. Siiani hea meelega ei söö, aga vähemalt ei öögi enam ja ei korralda näljastreike. 

Üsna tavaline on laste puhul vist ka see, et näiteks oliive, kappareid, hallitusjuuste ja muud sellist peenemat toitu väga ei taheta. Paljud kasvavad sellest välja. Nüüd ka kaks vanemat poega degusteerivad hea meelega erisuguseid juuste ja annavad hinnanguid. Aa, ja seeni ei söödud ka meie majas pikalt. Või õieti, ma sain üksi kõik need seened ära süüa. Nüüd enam mitte.

Kärbes oli samuti pikalt oma isiklikul dieedil. Nimelt sõi ta kuude kaupa ainult makarone. Ilma lisadeta. Soola ja võiga maitsestatud keedumakarone. Ta võis terve poolekilose paki üksi nahka pista. Sai veel kurjaks, kui jagama pidi. Mäletan, et natuke olin mures küll, et kas ta ikka saab sealt piisavalt toitaineid kätte, aga see ei kestnud kaua. Nüüd on tal tekkinud ränk vastumeelsus herneste vastu. Minu meelest tekkis see tal üleöö. Varem ei meenu, et tal sellevõrra tugevad tunded herneste osas oleks olnud. Mulle tundub, et see tekkis tal siis, kui me tegime koos temaga kokandustunniks kartulisalatit. Õpetaja oli mingi retsepti ka saatnud, aga nagu, kes meievanustest siis poleks omal ajal tonnide viisi kartulisalatit teinud? Mitte ükski pidu ega üritus – sünnipäevast peielauani, ei möödunud ju ilma kartulisalatita, igatahes, me tegime minu retsepti järgi (kartul, porgand, sinkvorst, hapukurk, õun, herned, tomat, muna, hapukoor, majonees, tsipa sinepit ja musta pipart, no soola ka veidi) ja ma kahtlustan, et kuna õpetaja retseptis herneid polnud, siis sellesse ei suhtutud heakskiitvalt. Õuna ja tomatit ka tegelikult polnud, aga neid topin ma ise igasse salatisse, seega ilmselt oli see maitse aktsepteeritav, need konservherned aga… Tatart armastab ta täpselt nii palju, kui tema vanem vend seda põlgab. Kärbes on ainuke, kes sööb tatart samamoodi nagu makarone – lihata, soola ja võiga. 

Enda kohta ma ei oska eriti midagi öelda. Ma arvan, et ma söön suhteliselt kõike, aga mul peab olema õige tuju. Kui mul on õige tuju, siis võin nädalate kaupa kolm korda päevas üht ja sama toitu süüa. Ja siis kolm aastat enam ei taha seda nähagi. Banaanidega oli nii. Mingi aeg sai neid liiga palju söödud ja siis ei suutnud ma relva ähvardusel ka ühtegi suu sisse võtta. Nüüd vahel ikka mõne söön. Üks asi, mida ma võin iga ilmaga ja iga tujuga süüa on ahjuvõileivad. Ma arvan, et kui lapsed kodust välja kolivad, siis ma muud ei söögi edaspidi. Tuunikalavõileivad, singivõileivad, kolmejuustuvõileivad. Ma olen isegi hakklihaga võileibu teinud. Noh, praen hakkliha paprika ja sibulaga pannil ära, maitsestan ja laotan röstsaia viilule, lisan killukese sinihallitusjuustu, tomativiilu, veidi hapukurki, kõige otsa veel tavalise atleediviilu, mis seda kremplit koos hoiab, ahju ja 7 minuti pärast on valmis. Mõistagi tuleb seda noa ja kahvliga süüa, sest muidu panevad koostisosad plehku. Tavaliselt teen ma sinna kõrvale veel mõne lihtsa salati – jääsalat, kurk, tomat, roosipipart ja ürdisoola. Ja võileivad on minu meelest absoluutselt universaalne toit. No kellele ei meeldiks võikud? 

Vahel lapsed riidlevad minuga, eriti Kärbes, ja targutavad, et kas ma päris toitu ei kavatsegi teha. Siis ma teen neile makarone hakklihaga. Sellist traditsioonilist kartul + hakklihakaste, meil kodus eriti ei sööda tehta. Ilmselt kui keegi teeks, siis ka söödaks. Aga ma ei taha väga neid jahukastmeid teha, ausalt öeldes. Pigem siis teengi juba ahjuliha näiteks. Üks liharoog, mida ma ka hea meelega teen käib nõnda: sealiha tükid panna koos hakitud sibulaga, mida on pea sama palju, kui liha, no näiteks 2 kilo liha kohta 1 kg sibulat (ma tuletan meelde, et meil elab majas 3 teismelist poissmeest, kõik kokku viis meetrit ja nelikümmend kolm senti, ja üks pooleteisemeetrine kopikatega täiskasvanu), ahjupotti, maitsestada soola, pipraga, ma olen sinna vahel ka muid põnevaid maitseaineid juurde visanud, näiteks rosinaid ja nelki, ja jätta kaheks tunniks ahju. Vett pole vaja lisada, sest kui liha higistab, siis tekib potis piisavalt niiskust. Sibul küpseb selle ajaga mõnusalt pehmeks plögaks ja on põhimõtteliselt kastme eest. Juurde siis keeta juurikaid, või kui keegi tahab eriti vaeva näha, siis võib ju ahjus neid küpsetada. Igatahes, väga toitev ja mõnus roog saab nii. 

Õnneks söövad mu lapsed isegi kala. Aga see on olnud pikema treenimise tulemus. Päris pisikestena söödi ainult tuunikala, sest see maitseb nagu hakkliha. Siis hakati ka lõhet sööma. Pikalt tegin ma hapukoore sisse uputatud heeringat ja Jannsoni kiusatust ainult endale. Siis, ilmselt suurest näljast, hakkas ka abikaasa seda proovima ja ei surnudki ära. Kuni ühel hetkel märkasin, et olin teinud Jannsoni kiusatust ja enne kui mina seda maitsta sain, olid lapsed juba kõik pintslisse pistnud. Sellepärast ma vist polegi kunagi väga muretsenud, kui lapsed mingit toitu kohe suure hurraaga jumaldama ei hakka. Proovivad ja küll ära harjuvad. Ja kui ei harju, noh, õnneks me ei ela sõja ajal ja midagi ikka kõhtu leiab, kasvõi võileiva.

Ma ei tea, läks kuidagi retseptide kirjelduseks kätte, seda eesmärki polnud. Aga süüa meile meeldib ja sööme palju. Sellepärast ühel meist ongi pidevalt vaja “viimased kaks kilo” maha võtta. 

Kaalust ja trennist

Näen, et viimastel päevadel on lugejaid hakanud huvitama vanad postitused sellest, kuidas ma Ameerikas paksuks ei läinud ja kuidas ma jooksmisega algust tegin. Jah, olengi nii egotsentriline, et vaatan, mis postitused parasjagu loetumate hulka kuuluvad. No arvestades olukorda, siis ma saan sellest aru. Need, keda sport kutsub, need ongi praegu mures, et kuidas ikka saaks kehale piisavalt koormust ja et kodus passides ümarduma ei hakkaks. Täiesti mõistlikud ja loomulikud mõtted.

Ilusad ajad

Mul olid selleks kevadeks seoses spordiga suured plaanid. Esiteks kavatsesin ma oma keha nii lihasesse ajada kui vähegi võimalik. Nii tõsine plaan oli, et vaatasin isegi toidulisandeid lihasekasvuks. Mõte oli mõneks ajaks rühmatrennid pausile panna ja keskenduda ainult jõusaalile, sest isegi CrossTrainingus ei saanud ma enam piisavalt koormust kätte. Plaan oli oma keha lõhkuma hakata. Ma tean, et te kõik teate, aga ma tahan, et te ikka teaksite, et ma ka tean, seepärast kirjutan, et lihas kasvab, kui seda lõhkuda. Lõhkuda saab lihast nii, et teed harjutust maksimaalse raskusega 8 kuni 12 kordust. Ja see peab olema nii raske, et sa viimase kahe korduse ajal higistad verd. Siis tuleb sellele lihasele 48 tundi puhkust ja toitu anda, et ta saaks kasvatada kokku selle katkise lihase. See on põhjus, daamid, miks teil BodyPumpis ja Zumbas lihas ei kasva. Esiteks te teete seal harjutusi väikse raskusega ja kordusi on ka vähemalt sada. Lisaks arvab osa teist, et on täiesti mõistlik käia trennis viis korda nädalas. Ma tean seda, sest olen ise sama vea teinud.

Lihase kasvatamise seisukohalt on täiesti okei teha nädalas 2-3 trenni. Ma tean, et see on jõhkralt raske. Nii vähe käia, ma mõtlen. Seetõttu jagage oma trennid nädala peale ära. Minu treeningkava enne karantiini nägi välja nii: E – jõusaalis 20 minutit käed ja õlad + CrossTraining, vahel käisin ka ujumas; T – jõusaalis 20 minutit jalgu treenida + Zumba; kolmapäev puhkasin; N – jõusaalis 20 minutit selg ja õlad + BodyBalance; R – jõusaalis korralik kogukeha trenn 40 minutit + 45 minutit cardiot; L – BodyBalance; P – alakere trenn jõusaalis tund aega. Ja see kava toimis, rasv põles. Minu jaoks oli probleem selles, et lihas ei kasvanud piisavalt kiiresti.

Nüüd, daamid, kuulake kõik hoolega – mina ka kartsin kunagi, et trenni tehes muutun üleöö Inna Uidiks. Kunagi teismelisena tegin igal hommikul kahekiloste hantlitega biitsepsi harjutusi ja siis mulle tundus, et mul seal tekkis mingi punn. Retrospektiivis – see võis vabalt ka parmuhammustus olla, aga mina kujutasin endale ette, et mul tuleb nüüd hakata külg ees uksest sisenema ja jätsin oma “treeningud” pooleli. Selleks, et lihas kasvaks tuleb teha ropult tööd. Eriti naistel, sest meie vastu töötab östrogeen, see salakaval naiselik hormoon, mis on süüdi menstruatsioonis ja muudes toredates naiselikes nõrkustes, nagu tutika beebi vastupandamatuses ja spontaansetes nutuhoogudes parkimisplatsil. Mind ajab alati naerma jutt, kui mõni pehmeke räägib rõõmsalt sellest, et tal trenniga kaal tõuseb, sest lihas kaalub rohkem kui pekk. Jah, see on tõsi, kaalub küll, aga see, et sa kaks korda nädalas pooleteisekilose hantliga peegli ees keksid, ei kasvata sul mingit lihast. Ma olen nüüd brutaalselt aus, aga lihaskasvu seisukohast ei mängi see absoluutselt mingit rolli. Põhjus miks sa “trenni” tehes kaalust juurde võtad on selles, et sa oma peas arvad, et kui korraks retuusid endale jalga ajasid ja sul mööda selgroogu üksik higipiisk libises, siis sa põletasid tohutul hulgal kaloreid ja võid nüüd endale midagi head lubada. Ei! Kui su eesmärk on kaalu alandada ja rasvavoltidest lahti saada, siis hoia nendest küpsistest eemale! Kui sa tahad ennast trennis lihtsalt hästi tunda, siis tee mis tahad. See postitus ei ole sulle.

Järgnev võib esmapilgul eelmise lõiguga vastuoluline näida, aga kui sa tahad lihast kasvatada, siis pead ikkagi sööma. Sest kui sa lihast lammutad, aga talle toitu ei anna, siis ta ikkagi ei kasva.

Ja see on nüüd see koht, mis mul on kõige raskem. Terve elu olen ma näinud vaeva selle nimel, et kaalul võimalikult väike number vastu vaataks. Ja ei piisa sellest, et ma olen lihtsalt sale või peenike. Ma tahan olla nii kõhn, et mu lähedased on minu pärast mures. Võtke nüüd hetk, et seda seedida. Ma ütlesin hetk, mitte küpsis, Pille! Keskendu!

Ma ei tea palju minu lugejate hulgas on neid, kes sellega samastuvad, aga mul on elus olnud väga palju selliseid situatsioone, kus ma saan komplimente ainult siis, kui mu kehamassiindeks on alla 20 (normaalseks peetakse kui KMI on 19-25). Kedagi ei huvita see, kas sa oled õnnelik ja rõõmus, nad tahavad näha roideid ja ribisid, siis sa oled ilus! Kui ma pärast lahutust võtsin kolme kuuga 7 kilo maha, siis mind kiideti, öeldi, et sa oled nii ilus – revenge body, if you will – pool aastat hiljem, kui ma olin kolm kilo juurde võtnud, öeldi, et noh, sa näed nüüd rõõmus ja ümmargune välja. Tegelikult või? Et 58 kilone mina näeb ÜMMARGUNE välja (KMI 21,5)? Jah, ilmselgelt olen ma kompleksides.

Ja nende komplekside pärast ei taha ma ühtegi kilo juurde võtta. Aga ma pean, kui ma tahan suuremat lihast.

Kuna ma praegu nagunii kodus passin ja lihast ei saa kasvatada, sest mul pole piisavalt suuri raskusi, siis ma langetan kaalu, et kui mind siis kunagi välja lastakse ja ma saan hakata uuesti trenni tegema, siis ei ole see nii suur trauma, kui ma viis kilo juurde võtan.

Sõbrannadega hoiame ühendust ning jagame koduseid treeningnippe. Nemad on tublid, käivad väljas jooksmas ja rattaga sõitmas. Mina ei ole tubli. Mina teen kodus vennalt laenatud hantlitega (mingid beebihantlid, sellised 10-kilosed, võeh!) umbes sada kordust, et üldse midagi tunda. Lisaks tellisin endale netist kummilindid ja massaažirulli. Lindid on liiga pehmed ja ei paku mingit vastupanu, väga pettunud. Massaažirull on mõnus, aga nüüd on mul terve keha sinikatega kaetud, nagu ma oleks mõnes illegaalses seksklubis rollimänge etendanud. Loodetavasti mu keha harjub selle väärkohtlemisega ja sinikad kaovad või siis pean mõne usutava vabanduse oma perearsti jaoks välja mõtlema.

Parem ikka kui mitte midagi

Ärge sellel roosal värvil laske end eksitada, see mölakas teeb haiget. 
Kummilindid oli vähemalt minu jaoks mõttetu investeering

Mis söömisesse puutub, siis seda on mul kodus olles umbes miljon korda lihtsam kontrollida. Juba enne karantiini nägi minu toitumine välja nii: 1 kohv enne tööle minekut, järgmised kaks kohe kui kontorisse jõudsin, siis kell 10 veel üks. Kui mul väga suur nälg oli, siis närisin nätsu kõrvale. Kui mul silmipimestav nälg oli, siis sõin ühe puuvilja või porgandi. Lõuna on mul kell 12. Siis ma sõin ühe tüki liha, umbes 50 grammi pastat või tatart ja 200 grammi värsket salatit, milles pole hapukoort, õli ega mingit salatikastet. Kui ma trenni läksin, siis enne trenni sõin ühe 200 grammise kodujuustu topsi, õigemini selle, mis topsi sees. Ja see oligi kõik. Tulin trennist koju ja tegin lastele süüa, millest siis endale järgmise päeva lõuna karbikesse toppisin. Praegu kui ma kodus passin ja end praktiliselt ei liiguta, siis minu toitumine on veelgi tagasihoidlikum. Ja siin on nüüd konks. Liiga vähe süüa ei tohi, sest muidu arvab keha, et ta nälgib ja lülitub säästurežiimile. Õnneks see keha nii tark ka pole, et aru saada sellest, mida sa talle annad. Ta on täitsa rahul sellega, kui saab päevas kuus tassi kohvi, neli liitrit vett ja puuviljavaagna. Vähemalt minu keha on rahul.

Te ütlete, et see on ebatervislik ja enesepiinamine? Ja ma ei vaidle vastu. Ongi ebatervislik ja neetult raske. Sellepärast ma sellist elustiili kellelegi ei soovitagi. Kirjutasin pigem neile, kes arvavad, et mul on vedanud ja ma ei pea pingutama. Teie, kes olete minuga väljas käinud ja näinud, et ma söön nagu loom, noh, sest minu meelest on ilgelt nõme hakata seltskonnas pirtsutama ja söögist keelduma, see ei näita austust võõrustaja ega sõprade vastu. Kui ma korra või paar sööngi rohkem, siis see ei mängi pikas perspektiivis rolli kui ma ülejäänud aja ennast kontrollin.

Teie, kes nüüd mõtlesite, et mis pagana elu see on ja kas see on üldse elamist väärt, siis ilmselgelt see postitus pole teile. Eks ma vahel olen sama mõelnud. Et milleks mul seda vaja on? Ei olegi vaja. Mingit auhinda ei ole! Ma ei hakka kunagi osalema fitnessvõistlustel. Minust ei saa kulturisti. See ei aita mul sõpru leida ega endaga rahu sõlmida. See ei tee mind õnnelikumaks. Ma teen seda, sest ma tahan. Mingit muud põhjust polegi.

Teine plaan oli minna treenerikoolitusele. Jõudsin ennast isegi kirja panna ja ootasin seda väga. Mõtlesin, et kuna ma nagunii pool elu spordiklubis veedan ja tasuta nõu jagan, siis võiks ju teada ka mida ma kokku luuletan ja noh, miks mitte ka ühel päeval päriselt treener olla. Enamik treenereid keda ma tunnen on just nii alustanud, et hobist on välja kasvanud elatusallikas. Noh, sellega läks nüüd nii nagu läks. Aga ma vähemalt proovisin, eks.

P.S. Vabandust kui natuke kuri postitus tuli, kirjutage see kasutamata energia ja täitumata unistuste arvele.