Kus laulavad langustid

Ei ole veel raamatut lugeda jõudnud. Nii vastuolulist tagasisidet olen selle kohta kuulnud, et olen end teadlikult eemal hoidnud. Alles siis, kui samanimelise filmi treilerit nägin, panin end raamatukogus ka järjekorda. 

Nii palju kui ma olen siiani filmi kohta raamatufännidelt kuulnud, öeldakse, et film on sama hea või isegi tiba parem kui raamat. 

Ja mul on piinlik hakata isegi… sest… no… miks?

Miks teile meeldis? Täiesti tavaline, üsna igav ja kesine näitlejatöö. Ettearvatav süžee ja lõpplahendus. Okei, loodusvaated olid ilusad, I’ll give you that. Aga muu… Selles mõttes, et ta polnud halb. Aga hea ta ka ei olnud. See on selline film, mida ma kahe kuu pärast ei mäleta. Aasta pärast viskab ta mulle Netflixis ette ja ma mõtlen, et nagu on tuttav, ehk sai kinoski käidud, aga mis seal juhtus, seda ma ei mäleta.

Kas ma lihtsalt olen nii vana juba, et mind on raske meeldivalt üllatada, sest ma olen kõike siin ilmas juba näinud ja kogenud? Või ongi üleüldine kvaliteet meelelahutusel langenud? (Loe: palun öelge mulle, et asi pole minus.)

Ja nüüd ma mõtlen, et kui film on juttude järgi parem, kui raamat, siis on mul üldse vaja seda lugeda ja oma tuju rikkuda?

Päevaleht arvustas ka.

"Rebecca"

“Rebecca”
Daphne du Maurier
Tõlge eesti keelde, Virve Krimm, 1993, 2002
Kirjastus Varrak, 2002
428lk
See on raamat, mida ma poleks ise kunagi raamatukogust koju toonud. Üldse suhtun ma nendesse Varraku ajaviiteromaanidesse kerge põlgusega ja lisaks veel ka kaanefoto, mis minu kui kergete naistekate pelgurile, saadab sõnumi, et nothing to see here, move along. Aga läbi ühe teise raamatusõbra blogi mulle see raamat pähe määriti ja Raamatuvahetusest ma selle endale tellisin. Ja nüüd ma pean küll oma sõnu sööma, sest mulle jõhkralt meeldis!
Kohe esimestel lehekülgedel jagasin ma ära, et see on raamat, mida kiirustades ei loe. Ja mis eriti oluline, mida sa ei tahagi kiirustades läbi lugeda ja järgmise juurde liikuda. Ta on nagu üks korralik ja viisakas härrasmees, kes sind peolt koju saadab ja kellega taaskohtumist ootama jääd, mitte nagu üheöösuhe, et tõmbad korra kiiruga läbi ja poole teo pealt hakkad juba järgmisest vallatusest unistama. Just selline ideaalne raamat – ilusad maastiku kirjeldused, tunnete selgitused, kergesti jälgitav sündmustik, halvasti varjatud saladused. Eriliselt nautisin ma keelekasutust. See oli nii võimas, võrreldes eelnevalt loetud raamatuga. Teos, mille võtad sülle, mässid end pleedi sisse ja lased tal end kaasa viia tundmatutele radadele, võõrastesse kohtadesse, imeliste inimeste seltskonda. Romaan selle kõige ehedamas ja tõelisemas mõttes.  
Kuni ma raamatut alles vaikselt näksisin, tekkis mul hullumeelne soov teada saada, mis värk seal ikkagi on. Leidsin ka YouTube kanalilt “Rebecca” ekraniseeringu ja vaatasin ka selle ära. Loomulikult mõjutas see minu suhtumist ka lugemisse. Esialgu jäi mulje, et tegemist on Grimmide klassikalise “Sinihabeme” interpreteeringuga ja kuna mees loos oli eemalolev, salatsev ning kohati pahaendeline, siis näis see sobivat. Ilmselt oleks see ka niiviisi hea lugu olnud, aga Maurier armastab oma lugudesse tuua pöördeid, mis panevad õhku ahmima. Hiljuti jooksis kinodes tema “Rachel, mu piin” ekraniseering, ja ka seal oli viimases kolmandikus süžeepööre, mis ootamatult mõjus. Autor avab oma kangelaste kihid ja näitab neid ilusas ning helges valguses, kuigi esialgu lugejat teadlikult eksitades neist kurjade kavatsustega karakterid loob. See on tõeline anne, kadestamisväärne. 
Korra veel peatun Hitchcocki linateosel. Ma pole päris ammu juba neid vanu neljakümnendate filme vaadanud. Kunagi on neid oksendamiseni vaadatud ja mul oli vaja eemal olla, et uuesti nende võlu avastada. Esiteks, näitlejad räägivad jube kiiresti. Raamat oli minu meelest kirjutatud mõnulevas ja aeglases tempos ja siis vaadata selle tõlgendust, mis oli kohati nagu “Gilmore tüdrukute” episood. Ma ei ütlegi, et halb, lihtsalt täiesti teistsugune, kui ma endale ette kujutasin. Film on päris pikk, üle kahe tunni, aga hoidis mind ekraani küljes kinni, nii et arugi ei saanud kuidas aeg lendas. Seoses sellega on mul ka lugejaile üks palve. Lapsepõlvest mäletan kuidas üks ema sõbranna rääkis emale ühest sellisest vanast filmist, kus kangelanna oli ratsutamisõnnetuses kaotanud nägemise ja kuidas selles filmis on stseen, kus naine läheb trepist alla ja teda jälitab tema mees, kes soovib teda mõrvata. Ma olen viimased 30 aastat püüdnud seda filmi leida ja vaadata, aga pole õnnestunud. Kas keegi teab, millest ma räägin ja oskab soovitada?
Raamatus on kohe mitu joont, mida ma tahaks lahata. Näiteks “noor naine ja vanem mees”, või “salapärane vaikne mees”, aga vist olen neist juba kirjutanud ja praegu pole mul uut midagi lisada, kui “ma ju ütlesin teile”. Aga mõtlesin sellele, et mees ei avalda noorele pruudile detaile eelmisest elust. Seda peetakse heaks. Võtke lahti ükskõik milline esmakohtingute eneseabiartikkel ja leiate sealt punkti “ära räägi eelmistest suhetest”. See on minu arvamust mööda täielik jura! Ma arvan, et ma olen alati suurima hea meelega rääkinud ja ka kuulanud lugusid endiste südamesõprade kohta. Minu meelest, on see lausa hädavajalik esimese kohtingu teemapüstitus. See, kuidas inimene räägib oma eksidest peegeldab seda mida ta suhetest arvab, kas ta näeb suhte edukuses enda osa või paneb kogu vastutuse selle õnnestumise eest teie kaela, kas ta on oma endisest suhtest üle saanud, või ripub see luukerena ikka veel auto pagasiruumis, näitab üldiselt ka seda kuidas vestluskaaslane vastassoosse suhtub, näitab tema enesehinnangut ja ka seda kuidas ta tulevikus hakkab teistele sinust rääkima. Kui keegi keeldub nendel teemadel rääkimast ega küsi ka minu käest, siis paneb hoopis see igasugused häirekellad tööle. Eksidest on okei rääkida, need on osa meie kujunemise loost. Kui tundub, et sel teemal on liiga valus rääkida ja muudab emotsionaalseks, noh, mul on selle kohta oma teooria, aga kuna mu seisukoht osad inimesed ikka veel tagajalgeile ajab ja sunnib neid teiste blogide kommentaariumis välja elama (palun saa aru, et keegi ei mõista sind su eluvalikute eest hukka, aga kuna see sind niivõrd ärritab, siis järelikult mõistad sa ennast ise hukka, äkki siis tegeleks sellega, selle asemel, et teisi rünnata?), siis las ta seekord jääb. 
Mida rohkem ma raamatut lugesin, seda enam hakkas mind ka minajutustaja suhtumine ning nägemus olukorrast häirima. Liiga tuttavad mõttemustrid. Naine piinab end ja tõlgendab üle igat pilku, sõna, mühatust, olles pidevalt erutatud seisundis, et tal ometi ühetegi kulmukortsutust tajumata ei jää, tundes end pidevalt ebapiisavana, maha surudes kõik oma sisemised instinktid, vabandades ette ja taha asjade eest, milles ta süüdi pole, tundes alatasa, kuidas teda koheldakse kui peremehe koera (see võrdlus käib raamatust mitmel korral läbi). Ja arvestades, et raamatus ei mainita kordagi tema nime, on kõige selle valguses veel eriti sümboolse tähendusega. Tahaks haarata tast kinni ja kisendada talle näkku: “See ei ole armastus, kallis laps! Põgene nii kiiresti ja kaugele, kui sa vähegi saad, sest sa väärid paremat kohtlemist!”
Ja kõige selle tõttu, väga viis.

"The Irishman"

The Irishman
2019
Režissöör: Martin Scorsese
Näitlejad: Robert De Niro, Al Pacino, Joe Pesci, Harvey Keitel, Ray Romano jpt
Metascore 94

Ei, mulle endiselt pahad poisid ei meeldi. Vägivallale õigustust pole. Noh, see kõlas natuke valesti tegelikult. Ikka on. Õigustus, vägivallale. Mõnes olukorras pole valikut, tuleb asju tinakuulide ja telliskividega “selgitada”.

“Ristiisas” on üks lause, mida ma vist igal nädalal tsiteerin: “I’m gonna make him an offer, he can’t refuse.” Ja selle lausega saab absoluutselt kõik olukorrad elus lahendatud. “The Irishman” (ei tea kuidas see maakeeles kõlama peaks? Iirlane?) ongi justkui järg “Ristiisale”. Vanaldane mafiooso meenutab oma elu, valikuid, rõõme ja muresid. Teeb seda pehmelt ja emotsioonideta. Kahetsedes ainult suhteid tütardega, mis jahedaks jäid. Mulle näib, et see vist ongi meestel tüüpiline kahetsus.

Meestelt oodatakse, et nad teeniksid hästi. Et perel oleks katus pea kohal, riided seljas ja nutitelefon taskus. Neilt eeldatakse, et nad õpetaksid poegadele ahju kütmist ja seina pahteldamist. Aga soojust ning õrnust peaks perele ema tagama. Minu kogemuse järgi on mehed palju tundlikumad kui naised. Nad aduvad õhust asju, mida naised ei pruugi tajuda. Mehed lihtsalt ei räägi neist. Nad ei oska, sest neid pole õpetatud. Ja kui nad üritavadki vahel, siis sunnitakse nad vaikima või vaadatakse neid kahtlustavalt. Aga kui lasta neil päriselt rääkida, siis võib neilt väga palju õppida.

Nii “Ristiisa” kui ka see film, keerlebki peaasjalikult meestevahelise suhtluse ümber. Kuidas nad ütlevad asju nii, et nad tegelikult midagi ei ütle, aga mõlemad saavad aru, mida öelda taheti. Väga ilusti lahendatud film. Ja kogu see maffia-filmidest tuttav vana kaardivägi, noh, see oli juba omaette vaatamisväärsus.