Kaitstud: Nähtamatuks

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Over and out

Aasta hakkab vaikselt lõppema ja minul käib kokkuvõtete tegemine. Analüüsimine ja eesmärkide püstitamine.

Boonuseid sel aastal jõulude ajal välja ei maksta, sest seatud eesmärkidest olen suutnud vaid ühega hakkama saada. Napsu pole tõesti võtnud. Aga need muud, noh nendega on halvasti. Poolmaraton jooksmata, veganlusega pole ka algust teinud ja isegi korralikult armuda pole jõudnud. Kehvake aasta.

Siiski mitte. Eesmärke olen ma endale igal aastal seadnud ja meelega natuke selliseid saavutamatuid, et oleks ikka vaja vaeva ka näha. Lugesin hiljuti oma päevikuid ja just selle mõttega, et mida ma siis viimase kolme aasta jooksul olen endale eesmärgiks püstitanud ja kuidas mul on läinud. Tavaliselt ongi nii, et aastaga olen kuni kolm eesmärki teostanud. Aga nende teadlikult pandud eesmärkide kõrval on igasuguseid muid toredaid asju juhtunud, mida ma ei osanud, või ei julenud endale sõnastada.

Nii, et kui nüüd saavutustest rääkida, siis näiteks Ameerika, seda ma ei julgenud kunagi lootagi. Unistasin jah, seda küll, aga ei lootnud. Või Volli. Aastaid kirjutasin sellest, kuidas ma sooviks endale autot. Ja nüüd, kuidagi möödaminnes tuli ta minu õuele. Ka kodu on projekt, mis pisitasa liigub valmimise suunas. Jah, palju on veel teha, aga see mis on tehtud, on minu enda jaoks seda suurema väärtusega.

Seda aastat jääb iseloomustama veel üks eriomane joon. Suhted. Mitu nö poolikut suhet olen ära lõpetanud. Tõmmanud juhtme seinast välja. Sest, milleks? Milleks hoida kinni Nipernaadist, kui see suhe ei arene kuhugi? Aasta alguses rääksime temaga viimati ja siis ma küsisingi, et milleks? Meil pole midagi ühist, peale ühiste mälestuste. Me elame nii erinevaid elusid ja kui me selle nimel ekstra ei pinguta, siis meie teed ei ristu. Ja kas on vaja pingutada? Tema leidis, et võiks, mina arvasin teisiti. Rohkem pole meie teed ega kõnetraadid ristunud.

Poiste isa oli järgmine selline lõpetamata juhtum. Või noh, minu jaoks oli juba ammu lõppenud, aga mingil minule arusaamatul põhjusel sooviti hirmsasti sõber olla. Ja jälle, milleks? Ma ei taha enam temaga sõber olla. Mitte, et ma vihkaks, seda ei. Lihtsalt, ma ei tea, mõttetu. See asi on ennast ammendanud. Mul on ainult hea meel, et ta oma poegadega suhtleb ja ma teen oma parima, et see nii jätkuks. Aga ise ma ei näe vajadust temaga sõber olla. Suvest saadik on sellega olnud kõik.

Kolmas veidi märkimisväärsem lõpp saabus alles mõned nädalad tagasi. Üks suvaline tuttav, kellega on/off suhtlus on kestnud 4 aastat. Kirjutas mulle ja soovis kohtuda. Esiteks nõustusin ja siis hakkasin mõtlema, et aga milleks? Mis see mulle annab? Aga talle? Kirjutasin vastu, et sorry, aga ei. Sest üks õhtu on tore, aga edasi? Mõttetu. Raisatud aeg.

Pärast seda võtsin ette suurema puhastustöö oma näoraamatu kontaktide hulgas. 60% “sõpradest” jäid piisava põhjenduse puudusel alla küsimusele “milleks”. Enamus kes alles jäid, on seal sellepärast, et ma, kas a) ei oma teisi ühenduses hoidmise võimalusi, või b) ma tahtsin neid alles hoida. Sest milleks hoida kinni millestki/kellestki, kes enam sinu elus mingit rolli ei etenda ja kelle väärused on sinu omast kardinaalselt erinevad? Ei, see võib ju iseenesest tore olla, kui sul on kontaktide hulgas 500+ nime, aga kui enamus neist sinuga ühendust ei hoia ja nende tegemised sulle korda ei lähe, siis milleks? Sest võidab see, kellel on surres Facebookis kõige rohkem sõpru? Ma ei ole Jesper Parve või Paljas Porgand, kus minu isik ongi minu sissetuleku allikas, et mul oleks vaja endale järgijaid koguda. Nii, et kahju mul polnud seda teha. Pigem vastupidi, kergendus. Jääb rohkem aega neile, kes mulle päriselt meeldivad ja kelle käekäik mulle korda läheb.

Mõned poolikud suhted on veel ripakil. Käsi ei tõuse lõpetama. Kuigi ilmselt peaks. Sest mitte lõpp pole raske, vaid raske on mitte loota, et juhtuks võimatu.

With friends like you…

Mõned aastad tagasi võttis mu õde kätte ja kustutas oma Facebooki konto. Ennekuulmatu julgustükk. Ma ikka tükk aega veensin teda seda mitte tegema, aga ta oli endas kindel ja ära ta selle tegi. Oma otsust kahetsenud pole. Ütles, et Facebook on mõttetu ja selle scrollimine tegi ta õnnetuks.

Ise olen ma siiani suutnud Facebooki vajalikkust enda jaoks põhjendada. Noh, et Messenger ja hea on sõprade tegemistel silma peal hoida. Aga vaikselt hakkan ma ka oma vajadust ümber hindama.

Pildistas Tatjana Siipan

Ma ei postita Facebooki väga tihti. Mitte sellepärast, et mul midagi öelda ei oleks (ilmselgelt vatran ma täiesti suvalistest pisiasjadest oma blogis lehekülgede kaupa), vaid nimelt selleks, et inimesi mitte vihastada. Ma pole ka üks nendest, kes kontrollimatult jagaks või kutsuks kedagi midagi meeldivaks lisama. Selles mõttes, et ma olen selline tagasihoidlik FB kasutaja. Aga kui ma juba midagi postitan, siis ikka selleks, et saada sotsiaalset paid. Virtuaalset kalli. Heakskiitu. Sõpradelt. Mitte võõrastelt ju.

Aga ma ei saa. Ja see teeb mind nõutuks ja nukraks. Paratamatult tekib tunne, et kui ma nii nähtamatu olen, siis milleks sa mu kutse aksepteerisid? Või miks sa oled mu sõbralistis, kui mina, minu pere, minu mõtted ja minu saavutused sulle ei meeldi? Sest mis see siis on, kui sa ei pane iialgi ühelegi mu postitusele ühtegi positiivset tagasisidet? Mis sõber ma sulle selline olen?

Või kuidas see laikimine täpselt käib? Mille põhjal? Kas sul on aastas kokku 52 sinist pöialt, 32 naerunägu ja 15 üllatust/vihast/armastavat ilmet? Umbes, et meil on praegu 36 nädal ja sul on alles vaid 5 pöialt ning siis sa ei pane igaks juhuks, sest äkki keegi sinu A-kategooria sõpradest postitab lähipäevil mõne kassivideo ja sa hoiad oma pöialt selle jaoks?

Ei ole vaja mulle praegu selle postituse peale öelda, et kuule, kõigile ei peagi meeldima. No ilmselgelt. Aga oma sõpradele ju võiks. Ei? Kõik need inimesed kes mul tänasel päeval sõbralistis on, on seal sellepärast, et vähemalt mingil eluhetkel läksid nad mulle korda. Oleme koos põhikoolist poppi teinud, keskkoolis vahetanud füüsika valemite spikreid, töökohal klatšinud ülemust väikse palga pärast ja lastevanemate koosolekul püüdnud aru saada, mis asi on 22 joonega vihik ja miks see on halvem, kui 20 joonega vihik.

Okei, elu on läinud edasi ja ehk need ühised pidepunktid enam ei seo. Aga kas sul tõesti pole hea meel, kui mul hästi läheb? Mitte kunagi? Sest mul küll on hea meel, kui sa maratoni jooksed, bemmile uued veljed ostad, saadad lapse lasteaeda, jätkad kooliteed, ütled midagi toredat või märkad midagi lahedat.

Pildistas Tatjana Siipan

Või olen ma äkki kogu sellest feisbuukindusest valesti aru saanud? Äkki see ongi lihtsalt koht, kus loosidest osa võtta ja sokisahtli kampaaniat jagada? Kes see loll ikka Näoraamatust seltsi otsib? Ega ometi need, kellel seal 1000+n “sõpra” on?

Kogu see teema viis mu mõtted hoopis sellele, et kust sina tead, kes sa oma pöialt nii kiivalt endale hoiad, et see sinu pöial ei päästa täna mõne sinu “sõbra” elu? Kui sa seda teaksid, kas see muudaks sinu suhtumist? Me oleme kõik päid vangutanud, kui mõni kuulsus käe endale külge paneb, kuna tal jäi vajaka inimlikust kontaktist. Mõtleme, et mis küll ometi juhtus? Ta oli ju nii rõõmsameelne ja vaata kõiki neid inimesi tema Instagrammi kontol, teda jälgimas.

Mul on olnud häirivalt palju vestlusi inimestega, kelle sõbralistis on tuhandeid kontakte. Vestlusi teemal, kui üksikuna nad ennast oma kodulinnas tunnevad. Kuidas nad joovad end kuuel õhtul nädalas koomasse, et mitte tunda üksindust. Kuidas nad käivad Kannu Kõrtsis otsimas endasarnaseid üksikuid hingi, kellega siis õhtul veidi vestelda, et mitte päriselt mõistust kaotada. Selle teadmine on pannud mind pöialde püstitamise vajalikkuse ümberhindama . Mul pole raske lisada pöial, naerunägu või süda, kui ma näen kellegi pingutust. Isegi, kui see konkreetne pingutus minu enda jaoks mitte midagi ei tähenda. Aga tähendab ju talle. Miks ma siis lihtsalt ei võiks talle seda väikest meelehead teha?