Enesehinnangu küsimus

Võttes osa jutujahist, kirjutasin ma järjest 3 postitust ja olin iseenda vaimukusest ning suurepärasusest vaimustuses. Arvestades, et ma lihtsalt puusalt tulistasin ja veel suht suvaliselt, läbi ja ette mõtlemata, siis esimene mulje oli mul endal, et pole ju üldse halb. Ma olen ise palju tunde kulutanud tunduvalt kehvemate lugude lugemise peale. Et kui annaks veel asjale natuke aega, mudiks teda ilusamaks, lisaks veidi liha luudele, kammiks juuksed ära ja paneks toreda kleidi selga, siis võiks ju eemalt vaadates peaaegu nagu päris olla. 


Ja siis hakkasin ma mõtlema. Loomulikult.


Et loll oled! Tegelikult ka arvad, et see on hea või? Pff! Piinlik! Roni parem kohe kivi alla ja teeskle, et sa tegid nalja, et sa olid seda lugu kirjutades purjus, irooniline ja üldse said asjast valesti aru, veel parem kui kõike korraga. 


Mul selliseid mõtteid käib kogu aeg. Ma võin teeselda, et olen jube enesekindel ja üle igasugusest kriitikast. Kirjutan, et vaadake kui vinge ja cool ma olen. Kõige ilusam blogija ja igasugust muud jura. Kuidas ma kõiki igale poole saadan ja botoksiga silmadepööritusest tingitud migreenihooge taltsutan. See kõik on teater. Või vähemalt on see poolik tõde. Tegelikult ma olen pigem see eespool kirjeldatud ülemõtleja, kes on kindel, et absoluutselt kõik teda naeruvääristavad ja kritiseerivad. Ma olen alati üdini liigutatud, kui keegi mind märkab, mind kiidab või mulle midagi ilusat ütleb. Ma saan aru, et kuna ma olen nii palju auru kulutanud sellele, et vastupidist kuvandit endast luua, siis praegune ülestunnistus kõlab ilmselt ka irooniana. 


Asi pole selles, et mul oleks liiga halb enesehinnang. Ma arvan, et kespärane. Ma saan aru, et midagi ma oskan, kõige lollim ja mõttetum pole. Samas, ma annan aru, et on minust palju paremaid, igas valdkonnas. Ja kui me räägime kirjutamisest, siis jah, see on olnud mu eluaegne unistus. Isegi see blogi sai loodud osaliselt seetõttu, et ma tahtsin näha, kas ma suudan oma lugudega lugejaid köita. Nüüd ma tean, et suudan. Kuigi rohkem vist oma isiksuse, kui lugudega, aga kas mind ilma mu lugudeta üldse on?

 
Aga blogi on ju midagi sellist, mida ma kirjutan selleks, et mäletada. Need pole lood, millele ma otseselt mingit reaktsiooni ootan. Tore kui tuleb, aga see pole kirjutamise eesmärk. Samas, ilukirjandus on midagi muud. Sellele tahaks nagu ikkagi mingit tagasisidet. Ja samas on see koht, kus ma olen palju haavatavam ja hellem, kui oma elust rääkides. Millegipärast. 


Sain aru, mille pärast. See tuleb sellest, et ilukirjandus elas enne sügaval minu sees. Nüüd siis toon ta teistega mängima ja on loomulik, et mul on teatud ärevus, et kuidas ta siis seltskonda sobib ja kas ta ka sõpru leiab või vaatavad kõik teda eemalt viltu ja togivad kaugelt kaikaga, et mis loom ka sina oled ja millega sind süüa tuleb. See on nagu lastega. Ei mäleta, et ma oleks väga suurt numbrit teinud, kui kooli lõpetasin, millegiga õnnestusin või põrusin. Kui aga samu asju elavad läbi mu pojad, siis on emotsioonid kõik kordades võimsamad. Ühtäkki olen ma nii heldinud, et ei suuda pisaraid taltsutada. Süda tahab uhkusest üle ääre ajada. Ja kui neil läheb halvasti, siis põen seda nii, nagu ma oleks ise kuidagi nende põrumises süüdi. Mingid imelikud tunded. Tea, kas see ongi see kurikuulus emainstikt või? No vot, no ja ilukirjandus on ju ka minu lapsuke. Elas seal kusagil minu südame all, teiste eest varjul ja kõik oli hästi. Nüüd aga… ootan kui öeldakse, et su lapsuke on arengust maas, peaksid teda logopeedile ja psühhiaatrile näitama, miks ta ei arene sama kiiresti, kui teised temavanused, kas sa ikka pakud talle orgaanilisi tomateid ja porgandeid või paned ekraani ette istuma, küpsisepakk peos. Sellepärast olengi kuidagi jube tundlik ja kriitika osas valvas.


Instagramis jäi ette novellikonkrussi reklaam ja ma olen seda nüüd nädal aega iga päev vaatamas käinud. Mõtlen, et äkki võiks. Ma pole mitte kunagi elus kuhugi oma loomingut saatnud. Alati olen eeldanud, et nii palju paremaid ju on, milleks endal marki täis teha. Samas… jutujahi lugu on saanud ootamatult positiivset tagasisidet. Ja kui ma ei proovi, siis ma ei saagi ju teada. Parem ju proovida ja põruda, kui üldse mitte proovida. Nagu armastusega, et parem ilma jääda, kui üldse mitte kogeda. Ja kui ma ei jõuagi kuhugi, siis see on ju ka okei. Äkki ma saan koguni mingit konstruktiivset kriitikat ja järgmine kord läheb juba paremini? Sest mis on kõige hullem asi, mis saab juhtuda? Minu lugu jääb sinna sadade, tuhandete hulka erilise tähelepanuta? Või äkki on hullem hoopis see, kui ei jää? Kas ma saan hakkama sellega, et žürii või lugejad selle minu tibukese lahkamislauale venitavad ja algosadeks rapivad? Kas mu enesehinnang elab selle üle, olen ma nii tugev?

Mõned mõtted

Üks öö ärkasin paanikas. Või polnudki vist enam päris öö, akna taga toimus jube sädistamine. Ega ma seda neile ju tegelikult ette ei heidagi. Vaja ju otsustada, millise puu otsa kinnisvara ehitada, kust ehitusmaterjalid hankida, millistele ornamentidele sisekujunduses rõhku panna. Lisaks veel olmemured, et kes täna lapsed ämma juurest ära toob ja “kolmas päev järjest mingid putukad? Mu ema pakkus küll igal päeval erinevaid ussikesi!” “No koli siis oma ema juurde tagasi, kui sulle tema juures nii väga meeldis, tita!” dialoogid. Ma mäletan küll kuidas see pereelu väikeste lastega majapidamistes käib. Võibolla ajaski see mind üles, ei teagi. Aga Mõte peas oli nii suur ja raske, et oli põhjus ärkamiseks milles iganes, uuesti uinumast takistas mind just see Mõte. Olin hiljuti kogu maailmale avanud oma südame, kirjutanud avalikult ja detailselt oma armuelust. Ja milleks? See pole mu eesmärk. Ma ei taha olla see blogija, see hale, kes aastast-aastasse üht või teist armukest taga nutab, analüüsib ja lootusrikkalt tulevikku vaatab. Otsustasin sel hetkel, seal kortsus linade vahel, et panen oma armuelu kinni, võõraste silmade eest peitu. Aga mul on elus põhiMõte – ära tegutse esimese emotsiooni ajel. Pöörasin külje ja otsustasin sellega tegeleda hommikul, pärast kohvi joomist. 
Lugejanumbreid vaadates on selge, et väheseid huvitavad minu loetud raamatuarvustused, või trennisoovitused, autojamad või lastekasvatus ponnistused. Kui ma aga oma hinge avan… 
Mul pole väga värvikas peikade plejaad. Ei midagi silmapaistvat või sensatsioonilist. Mõned üksikud kogemused, ei midagi dramaatilist. Ise olen seda draamat nende “suhete” ümber rohkem üles keerutanud, kui asi väärt. On piinlike seiku ka. Rohkem ongi piinlike seiku. Piinlik on enamasti seetõttu, kui tunded on ühepoolsed. Siis on piinlik. Vahet pole, kas tunded on mul, või sellel teisel, mul on ikka piinlik, meie mõlema eest. Eestlaste värk. 
No ja mis siis sellest, ma Mõtlen. Kuna otseselt midagi jubedat pole, millest lapselastele rääkida ei julgeks ja kui mõni lapse klassivend kuulebki ema käest, et “Kas mitte sinu klassis ei käi selle blogija poeg, kes viis aastat pimesi oma naabrimehesse armunud oli?” ja poeg peab paar nädalat taluma koolikiusamist stiilis:”He-he, su ema on skisofreeniline luuser!“, mis siis sellest? Kui poleks seda, leitaks midagi muud. Olgu mis on, mina olen vähemalt siiras olnud oma tunnetes ja kahetsust ütlemata sõnade pärast ma surivoodil tundma ei pea. 
Nii ma Mõtlesin. 

Kuni ma järgmisel ööl täpselt sama külma higiga kaetuna uuesti ärkasin, vastupandamatu sooviga oma südameMõtted kinni katta. Sest see pole teiste asi. Ma võin neist asjust oma päevikus kirjutada ja sõbrannadega arutada, aga need ei peaks olema võõrastele inimestele kättesaadavad. Mitte kriitika pärast. Mis siin ikka nii väga kritiseerida on? Kes meist poleks kogenud ebarahuldavat armuõnne? Ja ma Mõtlesin, et äkki ma Mõtlen üle, et ei peaks nii palju Mõtlema ja rohkem oma sisetunnet usaldama. Seda õppisin ma usaldama alles mõned aastad tagasi. Sain aru, et Mõtted pole üldse nii Mõttekad sageli ja viivad hoopis eksiradadele. Mitte, et emotsioonid ja tunded alati kuigi usaldusväärsed konsultandid oleks, aga paljudes asjades on see kõhutunne väga tark. Sellega on nii, et kuigi meie aju aru ei saa, miks me midagi kardame või miks meid mõnes suunas tõmbab, siis on olemas kehamälu, mingi represseeritud mälestus või kogemus, millest me pole lõpuni aru saanud, aga keha mäletab ohtu, mis sellega kaasnes. Ja seda tasub kuulda võtta. Ütleme nii, et ma olen ennast paljust südamevalust säästnud, kuna olen Mõtted kinniteibitud suuga pagasiruumi pressinud ja lasknud sisetundel läbirääkimisi pidada. 
Ja nii ma otsustasingi, et kui mu keha tahab mulle midagi öelda, millest ma täpselt aru ei saa, aga tema hääl on nii vali, et ei lase mul öösel magada, siis järelikult pean ma teda seekord kuulda võtma. 
Järgmisel ööl magasin ma nagu surnu. Ükski kädistamine ega muu tänavamüra mind üles ei ajanud. 

Kuidas ma ükskord natuke õnnelik olin

Alustan vabandusega kõigi nende ees, kes on harjunud, et hommikul kell kaheksa on kohvi kõrvale üks vaimukas ja/või praktiline postitus lugeda. Mul oli teile tänaseks küll üks lugu valitud, aga siis juhtus midagi ja ma tahtsin hoopis seda teiega jagada. 

Eile õhtul, lugesin parasjagu uut raamatut, mida Mann oma lugemisblogis soovitas, kui telefonis käis sõnumikõll. Ei, ei olnud meeldetuletus tasumata arvest ega ka sooduskupongide reklaam. Oli sõnum tundmatult numbrilt, sisuga: “Sa oled olnud mu vastu soe. Mul on praegu külm. Kas tuleksid minuga täna jalutama? “Ei” on igati ok.” No jah, paljugi mis, eks ole, ma olen siin omal ajal mehi hullutanud küll. Pealegi, kes ütleb, et mõni lihtsalt numbriga ei eksinud? Küsin siis viisaka inimesena vastu, et tuvastatagu end. Paluti mõnest oma päevikust järele vaadata. Ega mul pärast seda enam väga palju küsimusi ei olnud, aga nii, kindluse mõttes, helistasin. Ja vastas mulle Nipernaadi.

Ma pole tema häält kolm aastat juba kuulnud. Ütlesin, et ma tulen hea meelega jalutama, aga kell on juba üle kümne ja mul hommikul kell kuus vaja ärgata. Et teeks näiteks homme. Ei, kas täna või jääb ära. See on muidu tema puhul väga tüüpiline. No siis jääb vist ära, sest ma pean magama. “Ma olen 25 minuti pärast sul maja ees ja otsusta ise mis teed.”

27 minutit hiljem seisin ma ühe musta A6 kõrvalistuja ukse ees ja ootasin. Avasin korraks ukse ja teatasin, et ma väärin paremat. “Väärid küll, sul on õigus.” Tuli autost välja, ümber auto, embas mind pikalt ja põhjalikult ning avas mulle ukse. Vaatasime koos kütusepaagi näidikut, 300 kilomeetrit, lubati mulle, et Viljandi pidi praegusel aastaajal ilus olema. Ma julgesin arvata, et ilus võib ju olla, aga kahjuks tagasi vist selle kolmesaja kilomeetriga ei saa. Niisiis sõitsime hoopis Rohukülla, vaatasime Hiiumaa praami üle.

Kui me pool neli hakkasime pealinna poole tagasi sõitma, siis põrkasime sadamas peaaegu ühe bemmiga kokku. Rullnokad on väsimatud. Mõnekümne minuti pärast lehvitasid nad meile Uuemõisa tankla juures uuesti.

Igatahes, täna öösel olen ma kaks tundi maganud. Nägin jänest. Kolm korda. Üks rott jooksis ka Haapsalu vahel üle tee. Ja pika sabaga kollane kass.

Nipernaadi on alati olnud hästi spontaanne. Ilmub justkui maa alt, vastuvaidlemist mitte sallival moel, lummab mind, võlub, raputab mind juuretasandini ja siis haihtub. Seetõttu ma talle sellise nime olengi andnud, püsimatu tüüp. Aga selles olen ma ka alati kindel olnud, et mina tema Katarina Je olen. Nii lihtne ja hea on temaga. Ei mingit ebamugavat piinlikust või otsitud teemasid. Me võime rääkida ja võime koos olles lihtsalt päikesetõusu vaadata, ilma ühegi sõnata. Ta räägib mulle sellest kuidas Soome toll talt akupanga ja tikud pihta pani, mina muljetan oma Brooklyni silla seiklusest. Tema jutustab mulle kohtumisest alligaatoriga, kes talle stoilise rahuga silma vaatas ja otsustas, et täna ei viitsi ühe kondise eurooplase pärast võimelda ja mina jagan oma viimast lugemiskogemust. Ta annab mulle nõu kuidas oma grammatikat parandada ja millest kirjutada, kui soovin oma lugejatele rõõmu valmistada.

Kas te nüüd mõistate, miks mul on nii keeruline endale kedagi leida, kui ideaalse mehe kuvand on nii ere mu ees ja seda mul kuidagi unustada ei lasta? Selline ongi minu mõistes see tõeline armastus. Kus ei tehta haiget, ei anta katteta lubadusi, ei alandata, vaid inspireeritakse, innustatakse, motiveeritakse ja tunnustatakse. Kus mul naisena on hirmuäratavalt kerge anda käest kogu kontroll ja lasta mehel olla mees, juhtida, otsustada, viia mind kohtadesse, sest ma tean, et ta mind iial oma isekate soovide rahuldamiseks ära ei kasuta ja ühes tükis koju tagasi toob. Iga kord natuke paremana, tsipake ilusama, veidike alandlikumana. Ja kui ma olen sellest saanud maitse suhu, siis andke mulle andeks, aga ma ei lepi enam vähemaga.

Pildid tegin enda pärast, et ma ikka ise usuks, et see päriselt juhtus ja ma unes ei näinud. Kuigi, tagasi tulles tagurdasime natuke naabrimehe auto pihta ja see mõlk numbrimärgis on ka vaikne tunnistaja öistest seiklustest. Loodan, et naabrimees vigastust ei märka ja plekki sirgeks ei painuta, mul on seda mõlki natuke vaja…