Lähedusvajadus

Nägin üht klippi hiljuti ja see puudutas. Puudutas, sest ma kasvatan mehi. Klipp ise algas sellega, et vastavalt värsketele uuringutele, kaebavad mehed, et nad ei saa nii palju seksi, kui nad sooviks, et nad elavad pidevas seksinäljas. Mis on suurema probleemi pinnavirvendus, jätkati klipis. Nimelt on meestel sarnaselt naistele ka lähedusvajadus, intiimsusvajadus, mis pole seksiga seotud. Kuna aga mehe puhul peetakse nõrkuseks seda, kui ta enda pehmet poolt näitab, siis on mehel lihtsam kurta, et ta ei saa piisavalt seksi, kui et tema hing vajaks pai ja süda kallistust. 

Ma ei kavatse olla poliitiliselt korrektne, ma ei hakka ütlema, et “inimesed on erinevad”, kõik teavad niigi, mida ma pidevalt nämmutan sama. 

Naisena on mul lihtne saada lähedust. Ma saan oma sõbrannadega kokku, me kallistame. Mul on paha tuju, sõbranna hoiab ümbert kinni, paitab mind, hoiab mul käest, silitab mu juukseid. Sellel kõigel pole vähimatki pistmist seksiga. Minul kui naisel on lihtne sarnast lähedust saada ka oma teismelistelt lastelt. Ning loomulikult oma kallimalt. 

Mehed omavahel vist väga sageli ei kallista. Oma lapsi vist ka paljud ei emba. Ainus võimalus mehel saada hoitud, ongi sõbrannade ja kallima poolt. 

Ma kunagi varem ka kirjutasin sellest. Fenomenist, mida ma märkasin Tinderi meeste puhul. Kui palju seal on mehi, kes muud ei soovigi, kui lihtsalt vestelda. Üsnagi tavaline on see, et meeste profiilile on lisatud soov kaisutamise järele. Jah, loomulikult võib see olla kood millegi muu kohta, aga praegu ma mõtlen aina rohkem, et võib-olla pole. Pole ebatavaline, kui seksitöötajad räägivad sellest, et mehed maksavad neile selles eest, et kõrvuti lamada ja ennast emmata lasta. 

Ilmselt on see ka põhjus, miks nii palju agressiivseid seksinäljas mehi on kohtinguportaalides. Neil on suuremat sorti lähedusvajadus. Ja neil on piinlik tunnistada, et nad vajavad lihtsalt inimlikku puudutust. Seks on ainus sotsiaalselt aktsepteeritav viis, kuidas mees saab küsida oma ellu lähedust.

Avastasin enda jaoks hiljuti suhteterapeudi Esther Perel. Kuulan aegajalt tema podcasti. Ühes osas oli paar. Mees oli abikaasat petnud ja naine oli sellest väga löödud. Ta ütles, et ei mõista, miks mees pettis, sest naine ju andis mehele seksi. Mida rohkem nad vestlesid, seda ilmsem oli, et kuigi naine “andis” mehele seksi, sest tema arvas, et see peaks mehe lähedusevajaduse rahuldama, siis andis ta vastumeelselt, kohustuse korras ning mees mõistagi tajus seda. Lisaks olid neil ka pikema aja vältel kujunenud kommunikatsiooni defitsiit. Nii leidiski mees kaaslanna, kes pakkus talle emotsionaalset ja ka kehalist lähedust. 

Olen seda korduvalt blogis maininud, aga ei peta mehed oma kaaslasi seetõttu, et nad leidsid noorema, ilusama, seksis osavama. Petetakse nendega, kes mehi kuulavad. Ja ei, ärge mõelge, et ma püüan meeste petmist õigustada. Aga ei ole elu must-valge. Ja pole mehed ka ühedimensioonilised. 

Räägitakse nii palju sellest, kui keeruline on naistel meeste poolt valitsevas ühiskonnas ellu jääda, ennast tõestada ja nii edasi. Liiga vähe räägitakse sellest, et mehed ka kannatavad. Muidugi võib siin argumenteerida, et mehed kannatavad teiste meeste pärast, aga milleks. Nii lihtne on võtta seisukoht, et mehed on sead ja neil pole õigust millegi üle kurta. Andke andeks, aga nelja poja emana ma tahaks sellele väga vastu vaielda. Nõudmised, mis meestele esitatakse on sageli sama utoopilised, mis esitatakse naistele. Vahe on siin veel selles, et naistena me saame ennast maha laadida. On igati aktsepteeritav, et kui mul on halb, ma kurdan oma muret, nutan ennast tühjaks, olen emotsionaalne, võtan pikki vahuvanne Sade taustal mängimas ja küünlavalgus nurgas võbelemas. Mida teeb mees, kui tal on raske? Läheb sõpradega autot putitama, meestega sauna õlut jooma või lasketiiru ennast maandama. Aga kus ta ennast tühjaks saab rääkida, kus ta saab ennast tühjaks nutta? Temalt eeldatakse, et ta on alati tugev, kontrollib oma emotsioone, ei lase asjadel üle pea kasvada jne. Miks? Mis erilised võimed on Y kromosoomi omanikel, mida meil pole? 

Kohe on november. See on aastaid olnud meeste tervisele pühendatud kuu. Alguse sai meeste eesnäärmevähi ennetamise ja teadvustamise kohta, aga viimastel aastatel on aina rohkem pööratud tähelepanu ka meeste vaimsele tervisele. Äkki võtaks aega vahepeal oma meeste jaoks. Kuulaks neid ära. Hoiaks vahelduseks neid. Kallistaks neid niisama. Vähemalt kord päevas. Ütleks neile, et me oleme nende üle uhked. Hoiaks neil käest, kui kõrvuti telekat vaatame. Oma sõbranna jaoks me teeme seda niigi, palumata, piinlikust tundmata. Miks siis mitte oma meeste.

Väärtusest

Ma ei tea, kellel seda peale minu enda veel vaja kuulda on, aga kuna mul on praegu hädasti vaja, siis ma lihtsalt kirjutan siia ära ja loodan, et kui mul kunagi elus veel peaks tarvis olema, siis ma tean kust seda leida.

Ilmselt on üsna loomulik pärast suhte lõppu tunda end mõnevõrra väärtusetuna. Sõltumata siis, kas tegemist oli töösuhte lõpuga, romantilise suhte või isegi tutvuse, millel oli justkui potentsiaal suhteks areneda. Kui te pole kunagi nii tundnud, siis see postitus pole teie jaoks, võite vabalt vahele jätta (kirjutan seda nii, nagu ma muidu kirjutaks hullult olulisi postitusi, mida kogu Eesti rahvas lugema peab 🙄😄). 

Ma ei tea kui kaua teie tavaliselt end sel viisil väärtusetuna tunnete, aga mina olen märganud, et ma kannan neid hülgamisepisoode läbi elu endaga kaasas. Ikka nii, et kui keegi jälle mu maha jätab, siis kisun kõik vanad teemad jälle veimevakast esile, uurin ja puurin neid ning tõden, et jaa, näed ikkagi nõnda on selle asjaga. 

Muidugi on see vanuse lisandudes veidi muutunud. Kuigi ma tunnen end korraks küll halvasti ja nokin enesehaletsuse kärna uuesti verele, siis saan ma sellega aina kiiremini ühele poole ja kergemini üle. Pigem on tegemist alateadliku käitumismustri, mitte teadvustatud tegevusega. 

Üks asi, mida ma viimasel ajal olen praktiseerima hakanud on see, et ma tuvastan kiiresti negatiivsed mõtted ja panen nad pausile. Kui ma märkan, et hakkan kruttima uusi ja vanu teemasid, mis kõik mulle peaks tõestama seda, kui väärtusetu ma olen, siis ma sunnin end lõpetama. 

Teine asi, mis on mind aidanud, on teadvustamine, et see, kuidas inimesed mind kohtlevad, ei näita midagi minu väärtuse kohta, vaid näitab nende inimeste iseloomu. Suures plaanis ma ju ennast väärtusetuks ei pea. Suures plaanis olen ma enda üle küllalt uhke ja näen oma väärtust. Miks ma siis ühe või kahe inimese käitumise või suhtumise baasil endale hinnanguid annan? Miks nende üksikute arvamus minust on minu jaoks suurema kaaluga, kui mu enda arvamus ja mu lähedaste arvamus? Kas poleks loogiline, et ma usun enda kohta seda, mida suurem enamik mind hästi tundvatest inimestest arvab, selmet võtta tõepähe mõne üksiku arvamust? 

Ma olen ise ka olnud olukorras, kus ma ei mõista millegi väärtust. Olen ära visanud täispuidust vanu mööblitükke, sest ma ei näinud nende tegelikku väärtust. Hindasin neid asju pinnapealselt. Kumma kohta see rohkem kõneles? Kas korralikult valmistatud mööblitüki, mille läbinägelik ja intelligentne inimene mu käest ära päästis ja ilusaks vuntsis, või minu, kes ma käitusin hoolimatult ja lohakalt, rumalalt ja kärsitult? Sama kehtib ka inimeste kohta. 

Kui sind koheldakse halvasti, su südamele tehakse liiga, sind kasutatakse ära, sind hüljatakse ja solvatakse, siis ainult sellepärast, et kahjuks on ilmas väga palju inimesi, kes on hoolimatud, julmad, lohakad, kärsitud ja isekad. Kui seda juhtub rohkem, kui sulle meeldiks, siis näitab see ainult seda, et sa pole lasknud endal kibestuda ja su süda on jätkuvalt avali ja õrn. See on väärtus. 

Kuidas vältida seda, et teised suure südamega inimesi ära ei kasutaks? Ausalt, ma ei tea. Jah, üks võimalus on olla ettevaatlik ja kahtlustada teisi, aga see on halb soovitus. Nii võib ka heast inimesest ilma jääda, kui teda alusetult pahatahtlikkuses kahtlustada. 

Seega, kui sa oled oma südame avanud ja valmis sinna inimest lubama, siis tuleb olla valmis, et sinna südamesse jätavad igasugused tegelased ka oma junne. Aga see ei näita mitte midagi sinu kohta! Loomad on loomad! Koer ei saa aru, miks ta ei või sinu uuele valgele vaibale oma häda teha ja samal viisil ei saa paljud inimesed aru, kuidas nende käitumine teistele haiget teeb. Lihtsalt ole valmis selleks, et korjad kaka sealt üles ja elad edasi.