Räägi mulle oma emast

Nädalavahetusel käis külas Kadunud Poeg. Muuhulgas rääkis sellest, et oli kokku saanud Krahv von Kolmanda klassikaaslasega, kes käis temaga nii põhikoolis, kui nühib nüüd agaralt temaga ka kutsekooli pinke õhemaks. Oli küsinud, et kuidas põrgu päralt Krahv sinna kooli üldse sisse sai? Tema oli käinud vestlustel ja teinud teste, ja teine vend pidi ju üldse üheksandat kordama jääma. Ja nüüd hakkab vist heade õpitulemuste tõttu koguni stippi saama. Et no mida krdit!?! Ei no mis ma oskan kosta, see oli päris kindlasti selle aasta minu kõige lemmikum hetk. Aastaema tiitli võite endale jätta, ma võtaks selle superema autasu vastu. 

Karin tõstatas hea teema, et ma võiks kirjutada sellest, kuidas näeb välja poegade kasvatamine. Kuigi ma olen ilmselt natuke vale inimene sellest kirjutama. Esiteks, minu jaoks pole tegemist poegade kasvatamisega, vaid laste kasvatamisega, sest teistsuguseid mulle pole antud. Ja mis veel olulisem, ma tunnen tõrget sõna “kasvatamine” ees. Poisid on kasvanud ja ma olen seal kõrval olnud, aga kui palju ma teadlikult midagi teinud olen, see on äärmiselt kaheldav.

Tundub, et poisid sobivad minule väga hästi. Terve elu on meestega läbisaamine kergem olnud. Nendega on lihtsam. Vähem draamat. Nad saavad aru kokkulepetest ja sellest, et kui kokkulepet murda, siis sellel on tagajärjed. Lihtne. Naistega kokkulepped alati ei kehti, sest on hormoonid ja emotsioonid. Naised saavad endale halba käitumist lubada, mehed mitte nii väga. Kui me räägime soolisest võrdõiguslikkusest, siis naistel on selles suhtes eelis. Kui ma kuulan mõne lapsevanema lugusid sellest, kuidas nad oma tütrega suhtlevad, siis paneb see mind tihti kulme kergitama, et miks sa ometi lased endale pähe astuda. 

Ma olen teadlikult vältinud seda, et mu lapsed oleksid minu sõbrad. Minu jaoks ei ole olnud tähtis see, et ma oma lastele meeldiks. Tähtis on olnud see, et nad mind austaks. Nüüd, kui nad on vanemaks saanud, on asi muutunud. Ma räägin nendega avameelsemalt ja ma usun, et mõne aasta pärast võib neist mõnda ka sõbraks kutsuda. Seega ma mõtlen, et mul vedas, et ma sain poisid. 

Minule näib, et poisid vajavad rohkem füüsilist hellust, kui emotsionaalset tuge. Nad vajavad seda, et ma oleks kohal, olemas. Ja seda olen oma lastele püüdnud pakkuda. Kui nad väiksemad olid, siis püüdsime vähemalt kord päevas koos ühise laua taga süüa. Väike asi, aga see lähendab tohutult. Kui Krahv von Kolmas hakkas kutsekas käima, sõidab ta igal hommikul koos minuga töö juurde ja pooltel õhtutel tuleb koos minuga koju ka. Ka lõunat sööme koos minu kontoris, sest talle ei maitse koolitoit. Selle kahe kuuga oleme nii palju rääkida saanud. Meestele on oluline kohalolek.  Naine võib ennast terve päev omaette üles kruttida ja oma tundeid sõnastada, nii et kui sa teda näed, siis ta sülitab sulle kõik korraga välja. Meestel need asjad nii ei käi. Nad ütlevad sulle ühe lause. Nädala pärast küsivad selle kohta ühe küsimuse. Kolm päeva hiljem annavad asjale hinnangu. Ja kümme päeva hiljem saad teada, mida ta sellest asjast tegelikult arvas. Kui sa pole kohal nendel hetkedel, kui ta on valmis seda lisaküsimust esitama, siis see jääbki esitamata ja sa ei saagi teada, mida ta arvas. Ja nagu me minu blogist oleme teada saanud, siis vahel võid sa seda, mida mees tegelikult asjast arvas kuulda alles 20 aastat hiljem. Liigsed sõnad väsitavad mehi. Kui me naistena tahame kõike hästi pikalt ja laialt selgitada ja analüüsida, siis meeste jaoks muutub see ühel hetkel müraks. Selletõttu nad hüppavadki keset sinu monoloogi vahele ja kukuvad lahendusi pakkuma. Meestega tuleb olla konkreetne ja edastama oma info võimalikult kokkuvõtvalt. Kui sa tahad pikalt laialt heietada, siis arvesta sellega, et neil jookseb juhe kokku ja nad ei vasta midagi. Ära ütle: “kas sa võiksid teha?”, sest ta ei mõtle, et sa viisakalt vihjad millelegi. Tema mõtleb, et ei, ta ei viitsi, ei taha, ei võiks. Selle asemel ütle: “palun tee seda”. Mehed ei räägi vihjete keeles. Muidugi on mõni, kes räägib, need kes on ise naiste seltsis sirgunud ja oskavad märke lugeda või on muidu ka tundlikuma natuuriga. Aga selle peale lootma jääda ei maksa, sa pettud. Kui sa tahad, et mees midagi teeb või teatud viisil käitub, siis seda tuleb talle öelda. Konkreetselt, ühe lausega. “Aitäh, et sa tõid mulle lilli.” Järgmine kord: “Su toodud lilled rõõmustavad mind väga”. Ära küsi: “Miks sa mulle kunagi lilli ei too?” ta vastab, et ta ei teadnud, et sulle lilled meeldivad. Ära vihja: “Näed, naabri Ants toob Maalile igal kolmapäeval uued lilled vaasi” mis tal sellest, kuidas teised inimesed oma elu elavad? Ära kommenteeri: “Mis sa tood neid lilli ja raha raiskad” ta ei arva, et sa oled viisakas, ta võtabki seda otse, et sulle pole vaja lilli tuua. Halvimal juhul ta arvabki, et lillede toomine on raharaisk ja mõtleb sealt edasi, et kuidas veel sinu pealt kokku saaks hoida. Pole neile vaja hulli mõtteid pähe istutada. Või siis veel üks näide. Ära ütle: “Kas sa võiksid toa ära koristada?”. Ta ei saa sellest aru. Ta vaatab ringi, et midagi pole ju korrast ära ja ei tee midagi. Selle asemel anna konkreetsed juhised: “Pane riided kappi, tõmba tolmuimejaga põrand üle ja vii prügi välja.” Ta ei hakka analüüsima, kas see on vajalik, ta teeb, sest talle öeldi. Ja ta ei võta seda ka kamandamise või vingumisena, kui sa ei hakka sinna pikka monoloogi juurde keevitama stiilis: “Tuba on juba mitu päeva täiesti segamini, kõik riided on kapis kortsus ja lohakil, tolmurullid kisendavad voodi all ja ämblikuvõrgud takistavad ruumis liikumist, prügikast haiseb nii, et naabrid kutsusid juba laibakoera välja.” Nad ei suuda nii palju infot korraga vastu võtta ja reageerivad sellele, et eit jälle õiendab ja vingub. Nagu ma ütlesin – meestega on väga lihtne. 

Kuigi ma pean siia vahepeale rääkima selle loo, mis pühapäeval juhtus. Nimelt ma triigin tavaliselt pühapäeva hommikul. Laupäeval pesen nädala pesu ja pühapäeval siis triigin. Ja nagu te kõik teate, siis triikimine on üks jube tolmurikas toiming. Seetõttu olen ma tavaliselt palunud pärast triikimist toad tolmuimejaga üle tõmmata. Seekord aga juhtus nii, et ma ei jõudnudki paluda. Kärbes nägi, et ma triigin ja küsis, et kas ta siis pärast tõmbab imejaga. Pavlovi koera efekt. 

Mis puutub meeste tunnetesse, siis see on eriliselt keeruline teema. Mehed nimelt ei tunne. See pole mehelik. Mõistagi on neil tunded, aga nad ei räägi nendest. Äärmisel juhul võivad nad öelda, et on mingi asja peale vihased. Mees võib vihane olla. Aga õnnelik, kurb, meeleheitel, ärritunud – ei. Kui sa tahad mehega riidu minna, siis võib talt küsida, et kas sa oled selle asja pärast kurb/ see asi rõõmustab sind? Kohe sa saad teada, kui valesti sa oled asjadest aru saanud. Mees ei ole kunagi kurb ega õnnelik. Selles ei maksa neid süüdistada. Kui sa tahad, et ta mingeid tundeid ilmutaks, siis on parim viis teha seda enda peal. Öelda näiteks midagi sellist, et “mina sinu asemel selles olukorras tunneksin küll ennast õnnetult”. Veel võib öelda: “mul on nii hea meel sinu pärast, ma olen õnnelik.” Siis nad on vait, kui veab, siis noogutavad. Eriti keerulisel juhul võivad nad isegi siis tagasi hakata lükkama, et “ei, mis õnnelik”, aga ei maksa sellest ennast eksitada lasta. Kui mees naeratab, muigab või muheleb, siis on ta õnnelik ja rahulolev. Kui ta kortsutab kulmu, ohkab, tammub rahutult ringi, on ta mures, pahane, kurb. Kui ta ei väljenda mingeid emotsioone, siis on ta normaalne. Sel juhul pole vaja teda ärritada ja torkima hakata küsimustega “mida sa mõtled”, ta ei mõtle midagi, temaga on kõik hästi. 

Muidugi ei tähenda see seda, et ma vahepeal ära ei unustaks, et mul on kodus mehed ja hakkan nendega ikka nii suhtlema, nagu ma soovin et minuga suheldaks. Mossitan näiteks või hakkan haletsema ennast öeldes, et keegi minust ei hooli, kui ma tulen koju ja seapesa vaatab vastu, imestan, et kuidas nad ise selle peale ei tule, et prügi tuleb välja viia ja tolm ära tõmmata, miks ma pean alati ütlema. Ma olen ju ikkagi naine. Mul on hormoonid ja emotsioonid. Oma laste auks pean tunnistama, et nemad saavad minust päris hästi aru. 

Nii et ma ei tea, kas oli kasu minu kogemustest, kuidas poissmehi kasvatada või äkki on teil endal hoopis teistsuguseid tähelepanekuid?

Kärbes van Gogh

Aasta lõpus sai Kärbsega kõvasti Innove uksi kulutatud. Kirjutasin sellest siin, siin ja siin. Kirjutasin paar postitust veel samal teemal, aga need jäid avaldamata. Ma ei viitsi lõputult samal teemal halada (kui see juhuslikult minu olematu grammatika pole). Mõnevõrra on olukord paranenud. Hinded on rohkem plussis ja märkuste osas on päris sageli ka kiitvaid kommentaare. Mingi eriõppekava on talle ka kombineeritud, käib aineõpetajate juures individuaalõpet saamas aegajalt. Kurvastab see, et kõik paraja võitluse tulemusena tekkis, oleks saanud ju last säästa ning kohe asjale loominguliselt läheneda. Aga ei, on vaja, et keegi ütleb, siis liigutatakse alles.

Viimane kord, kui Innoves käisime, tehti poisile vaimse võimekuse test. Mis selle testi pärisnimi on, seda ma praegu enam ei mäleta, aga mõõdeti tema taset võrreldes teiste samaealiste lastega erinevates valdkondades. See, et ta matemaatiliselt ning keeleliselt nõrk on, see mind väga ei üllatanud. Mis aga üllatas, oli tema keskmisest tugevalt parem tase kunstis. Jah, see on nüüd see koht, kus ma hakkan oma andekat last ülistama, võite südamerahus lugemise lõpetada, mingit “kõik on erilised ja andekad” juttu siit ei tule*. Ja mul pole piinlik ka. Ma olen kõik vaikselt välja kannatanud, kui te oma laste puhtalt viielisi tunnistusi eksponeerite, te olete mulle võlgu!

Joonistama hakkas Kärbes möödunud suvel. Joonistama enda lõbuks, see on. Eks ta enne ikka midagi kritseldas, aga selline harilik, andetu sirgeldamine. Muidugi kiitsin ja tegin pai, vahel panin “kunstiteose” koguni külmiku peale kõigile imetlemiseks, aga noh, see oli siiski selline… tavaline, normaalne. Kuni ühel hetkel, on täiesti reaalne, et keegi teine seda enne mind märkas ja mu tähelepanu sellele pööras (Aasta Ema tiitlit ma nagunii ei saa, ma ei viitsi selle nimel pingutadagi enam), polnud need joonised enam tavalised.

Kooli kiituseks pean siin ka välja tooma, et nad märkasid Kärbse annet ning suunasid ta kooli kunstiringi. Kärbes on väga rahul ja käib seal suurima heameelega. Lisaks vaatab ta nüüd treeningvideote asemel YouTubeist joonistamise videoid ja õpib tehnikat.

Nagu te juuresolevatelt piltidelt näete, siis meesterahva füsionoomia on tal kenasti paigas.

Murelikuks teeb see, et ta naisi ka Ida-Saksamaa tõstjatena kujutab. Ainuke erinevus meestest on pikad juuksed ja kurgu alla tõmmatud äärmiselt kunstliku välimusega D-gabariidis “turvapadjad”.

Ainult palun, palun seletage mulle veel üks kord, mis värk poistel nende püssidega on, ah?

*Ma tean, koera saba, eks ole. Muide, van Gogh müüs oma elu jooksul kõigest ühe maali. Ainult ta ise uskus oma andesse. Aga kas pole tore, et uskus?

Süütundest ja kasvatusest

Mõni nädal tagasi helistas mulle võõralt numbrilt pabistav, hingeldav naisterahvas. Tutvustas ennast, et tema on meil kliendi X ema. Ja et ta nüüd uurib, et ega klient X meile ometigi raha võlgu pole, sest Tartus on ema kõik poja võlad kenasti ära klaarinud ja nüüd igaks juhuks uurib, et ega tal Tallinnas võlgu pole tekkinud. Rahustasin inimest, ütlesin, et hetkeseisuga on kõik võlad likvideeritud.
“Ah, et aga olid võlad?”
“Noh, oli väike võlg.”
“Aga nüüd kõik korras?”

Mul on üks tuttav perekond. Ema ja isa. Nende kaks poega. Ja nende poegade naised ning lapsed. Ema ja isa on tublid. Väga. Edukad. Igas mõistes. Ilus maja, alati uus ilus auto maja ees, luksuslikud soojamaareisid ja kõik muu edukuse juurde kuuluv. Oma poegi on nad ka hästi kasvatanud. Justkui…

Vanem poeg võttis endale väga noore naise. Eks ta ise oli ka muidugi noor, aga naine oli lapseootele jäädes lausa alaealine. Aga ega need lapsed ju vanust ei küsi. Noored said esialgu kenasti hakkama. Justkui…

Näha oli, et ämm kõvasti aitab neid ja sageli võtab juhtimise üle. Mõni aasta hiljem sündis perre ka teine laps. Aga noorte kooselu püsima ei jäänud. Noormehel oli ikka isu nende alaealiste vastu, mis teed sellistega…

Mis seal täpselt aset leidis aastate jooksul, seda ma ei tea ega hakka ka oletama. Minias ja ämm said omavahel kenasti läbi ja asjad sujusid. Justkui…

Nüüd on need lapsed juba suured. Teismelised. Ja elavad ämmaga. Oma emaga koos olla ei soovi. Ja ema on õnnetu ning üksi.

Ma saan kõigist osapooltest suurepäraselt aru. Saan aru lastest. Nende kasvataja ja peamine hoolitseja ongi aastate jooksul olnud nende vanaema. Nii lihtsalt on. Ema oli liiga noor ja eks tal oli tol ajal mugav põnnid ämma hoolde jätta ning oma noorust nautida. Vanem proua ju teadis kuidas lastega toime tulla ja mis neile kõige rohkem vaja. Tal oli stabiilne pereelu ja võimalused lapselastele parimat pakkuda. Ämm soovis oma last ja tolle järeltulijaid toetada nii hästi kui võimalik. Eks tal oli ka piinlik, et poeg oma naist ei hoidnud ja lapsed maha jättis. Ma tema olukorras ilmselt tunneks sama, et ma olen kasvatusega ikka väga mööda pannud.

Ja nüüd on nii, et kuna üks inimene üritas oma lapse valede valikute tagajärgi pehmendada, siis röövis ta emalt lapsed ja lastelt ema. Kasvupind järgmise katkise põlvkonna moodustamiseks on loodud. Ehk olen ma ebaõiglane, et ämma süüdistan, ema-isa oleksid pidanud ise rohkem oma laste eest väljas olema. Jah, olen nõus. Ainult, et ma tean seda ämma. Inimene, kes vastuvaidlemist ei salli. Ja kui sa oled noor, alles alaealine, siis sa teedki seda, mida sulle öeldakse. Pole õiglane eeldada, et lapseohtu, haavatav ema oskab, või isegi suudab, oma õiguste eest seista, kui teda keegi ei toeta. Oli siis vaja nii noorelt neid lapsi saada? Oskab see noor nii mõelda? Meil ju juba neljateist-aastastel lubatud pereelu elada.

See on hea õppetund. Minule. Tulevasele ämmale ja vanaemale. Mitte sekkuda noorte ellu. Igaüks kasvatagu omaenese lapsi. Mitte naabri lapsi või lapselapsi. Või kui nii talumatult suur isu on teiste lapsi kasvatada, siis võtku lastekodust.