Katkised inimesed

Ekspress kirjutas vahva artikli sellest, kuidas praegu on moodne paaridel ühiselt teada anda, et nende kooselu on otsa saanud (link). Noh, võiks ju mõelda, et nii tsiviliseeritud, nii kultuurne, nii täiskasvanulik on sõpradena laiali minna. Keegi ei oma ju kedagi ja kui on aeg edasi liikuda, siis parem on seda teha ilma draamata. Veel meeldib inimestele rääkida sellest, et kuidas lastele on tegelikult parem kasvada ühe vanemaga rahumeelses keskkonnas, kui kahe kraakleva vanemaga. Targutajad väidavad, et ükski laps sulle pärast selle eest tänulik ei ole, kui sa nende pärast abielu alles hoidsid ega lahutama ei tormanud.

Kunagi arvasin mina ka nii. Tahtsin ka moodne olla ja eksiga sõbraks jääda. Olles aga seda asja seedinud, mõtlen ma praegu teisiti.

Miks minnakse lahku? Noh, eeldusel, et kokku saadi ikka suure armastuse tõttu, mitte külmalt kaalutletud otsuse tagajärjel. Lahku minnakse siis kui “armastus sai otsa”. No mida see tähendab? Tavaliselt seda, et armumine sai otsa ja rohkem enam pingutada ei soovita, sest lihtsam on leida uus inimene, kes südame kiiremini põksuma paneb. Armastus, see tõeline, see ei saa otsa saada. Selle saab tappa, aga loomulikku surma ta enamasti ei sure. Armastuse hävitamiseks on üks lollikindel meetod – reetmine. Ükskõik kas see on füüsiline, emotsionaalne või psühholoogiline. Kui on reetmine, siis enamasti armastus sureb. Mõni püüab seda armastust elus hoida, aga hiljem tõdeb, et tegelikult sel hetkel sai see otsa ja see mis järgnes oli lihtsalt halva mängu juures hea näo tegemine.

Aga miks üldse kallim reedetakse?

Alates seitsmekümnendatest oleme elanud ühiskonnas, kus kõige olulisem on EGO. Inimene ise. Ava ükskõik milline uudisteportaal, ajakiri, meediakanal ja juttu, et ennast tuleb armastada tuleb aknast ja uksest rohkem, kui seda suudab vastu võtta. Iseenesest ei vaidle ma vastu, et enesearmastus ja austus on oluline ja ennast ei peaks asjata pisendama ning alandama, aga see mis toimub praegu ühiskonnas, ei ole enam ammu terve enesearmastus. Ja sellised inimesed ei ole võimelised oma lastele tõeliseid väärtusi õpetama.

Tunnistan siin nüüd ausalt ja otse, et mu enda lahutus on mu psüühika täielikult sassi keeranud. Ma ei mõtle enam abielust kui millestki kestvast. Ma olen tõsimeeli otsustanud järgmist abielu sõlmides koostada abieluvara lepingu. Ma väidan küll, et see on minu poolt märgiks, et ma ei naitu mehe rahakoti pärast, aga tegelikult, ma ei kujutagi enam ette, et veedaksin oma allesjäänud elupäevad ühe inimesega. Minu suhtumine, väärtused ja mõtted on katki.

Ma mõtlen ühe oma tuttava suguvõsa peale. Kus ema jättis kolm last isaga ja lahkus teise mehe rüppe. Need kolm kasvasid ja nende peades käis klõps. Armastus ema vastu on tugev. Ema ei teeks ju oma lastele kunagi midagi pahatahtlikku. Ja noh, lõpuks kasvasid need lapsed kõik tublideks ja täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks. Hiljem, kui abielust oli tekkinud tüdimus ja sellest pakuti kerget väljapääsu, ei mõelnud ükski neist, et nad teevad midagi valesti, jättes maha oma pere ja lapsed ning alustades uut elu kellegi teisega. Nad mõtlesid, et “aga mul on ainult üks elu, kas ma siis ei väärigi õnne ja armastust? See naine/mees kellega ma noorena kokku sain, pole enam see inimene ja ta ei mõista ega rahulda mu vajadusi. Ma väärin paremat.” Ja mindigi. Ning kasvas veel üks põlvkond, kes nägi seda pealt ja mõtles, et “no jah siis, mis siis ikka, kui nii võib siis järelikult võib ja midagi hullu see endaga kaasa ei too.” Ja jättis ka see põlvkond maha oma esimesed naised ja esimesest abielust sündinud lapsed. Need lapsed on tänasel päeval teismelised, peagi noored inimesed, kes hakkavad ise pere looma. Ehk olen ma küüniline, aga neil pole lootustki normaalse pereelu loomiseks. Neil on saboteeritud DNA.

On väga nunnu, kuidas “teadlased” üritavad meile kinnitada, et lapsi ei mõjuta vanemate lahutus. See sobib moodsa ühiskonna väärtustega. Väärtusega, kus inimene on kõige olulisem ja ta peab eelkõige mõtlema endale, arvestamata sellega, kuidas tema otsused mõjutavad talle lähedasi inimesi. Lahutust kaaluv indiviid loeb “uuringuid”, “statistikat”, “teadlaste järeldusi”, mis kõik kinnitavad talle, et ta võib teha mis ta tahab ja kui ta on isekas ning õnnelik, siis see mõjutab ka tema lapsi positiivses suunas. Fakt on see, et isegi täiskasvanud lapsi mõjutab nende vanemate lahkuminek. Olen ise kõrvalt näinud neljakümnendates aastates naisterahva depressiooni, mis järgnes sellele, et tema vanemad (kuuekümnendates) osutasid oma abielu lahutada ja uute kaaslaste juurde kolida. Aga see ei sobi ju meie ühiskonda, meie väärtustega, sest see annab märku, vihjab, et isekalt abielu lahutada toob kaasa negatiivsed ning pöördumatud kahjud järeltulevatele põlvedele. Tahetakse hirmsasti sõpradena lahku minna, et keegi ei peaks kannatama. Aga noh, ka selle kohta on teadlased väitnud, et ainult psühhopaadid soovivad iga hinna eest eksiga “sõbraks” jääda, et normaalne inimene, keda on reedetud ja kellele haiget tehtud, ei taha ühtegi oma eksi enam silmaotsaski näha, veel vähem temaga edasi semutseda.

Praegu oleme me jõudnud reaalsusesse, kus armastus ja abielu on midagi võõrast ning ulmelist, vaata et isegi sõimusõnad. Sest, keegi ei oma ju kedagi. Paber ei tähenda midagi. Milleks üldse end kooseluga koormata, kui seltsi pakub Netflix, süüa toob Wolt ja seksi saab Tinderist? Milleks ennast vaevata teise inimese kiiksudega ja nõudmistega? Ja lapsed, noh, maailm ongi ülerahvastatud!

Ma pole ekreiit. Ma ei poolda nende poliitilisi vaateid. Oma südames pean ma end liberaaliks. Aga see mis toimub, see pole normaalne. See ei saa olla terve ühiskond! On imal klišee, et suurim probleem tänapäeva ühiskonnaga on see, et kui vanasti armastati inimesi ja kasutati asju, siis nüüd armastatakse asju ja kasutatakse inimesi. Jah, imal ja leierdatud, aga nii tõsi.

Sünnipäev on tore päev!

Ma ei tähista sünnipäeva. Minu jaoks on see kõigest üks kuupäev kalendris, pärast mida ma olen aasta vanem. See pole tähtpäev.

Viimati tähistasin oma sünnipäeva, kui olin kuueaastane. Mul pole mingisuguseid mälestusi sellest konkreetsest sünnipäevast. Aasta hiljem, päev enne mu sünnipäeva, suri mu isapoolne vanaema. Sellest järgnevatel aastatel küsis isa alati paar päeva enne mu sünnipäeva, et kas ma ikka mäletan, mis päev kohe saabumas on? Ja nii me olimegi sujuvalt vahetanud minu sünnipäeva vanaema surmamälestuspäevaks. Viimane sünnipäevakink, mis mulle tehti, ma arvan et ma võisin olla üksteist, oli rula. Kõik. Sellega lõppes minu sünnipäevade tähistamise aeg.

Hiljem, kui ma olin vanem, siis ei olnud ka enam mõtet sünnipäeva tähistada, sest selgus, et minu sünnikuupäev pole just tavaline kuupäev, vaid kogu läänemaailm tähistab sel päeval ühte teist püha. Ja nii see jäigi.

See pole kurb lugu. Ma ei oska sünnipäevadest puudust tunda. Jah, loomulikult on tore, kui sulle kingitusi tehakse ja sõpradega saab koos aega veeta, aga pealesunnitud tähistamised on alati veidi, ma ei tea, mõruda maitsega. Selles pole siirust ja see valmistab enamasti pettumust. Üldiselt näib mulle, et enamik inimesi nõustub minuga. Jah, loomulikult on lapsepõlves sünnipäev oluline. Aga hiljem enam mitte. Suurem osa mu tuttavaid ei tähista oma sünnipäeva kuidagi eriliselt, kui üldse. Heal juhul töö juures mingi kringel ja kohvi on, aga sellega asi piirdubki.

Seda enam olin ma üllatunud ühe värske tuttava reaktsiooni üle. Nimelt ootasin ma talt vastust sõnumile enam kui 48 tundi ja kui ta lõpuks vastata suvatses, siis seisis seal: “Mul oli täna sünnipäev.” Eem, no ok. Esiteks on muidugi mõte, et noh, palju õnne siis. Aga kohe selle järgi tuli tunne, et see lause oli öeldud tooniga tõmba uttu! mul siin sõpradega väga vinge olek ja sa tülitad mind mingite sõnumitega! Ja ma ei vastanud mitte midagi. Nädalapäevad hiljem kirjutas ta mulle uuesti ja teatas, et see sõnum oli temapoolne test, kuidas ma reageerin. Oh great! Ma olen mingi tõuloom, kellele teste korraldatakse! Mõnus! Noormees jätkas, et ta oli hiljuti korraldanud eksperimendi ja kustutanud FB ajajoonelt oma sünnikuupäeva, nägemaks kui paljud üldse talle ilma vastava meeldetuletuseta õnne soovivad. Ja nagu arvata oligi, siis eelmise aasta sadade õnnesoovide asemel sai ta ehk kaks-kolm, millest üks oli emapoolne õnnesoov. Ja tema fraasile “mul oli täna sünnipäev” reageerimine pidi näitama minu tegelike tunnete sügavust tema vastu. Siiralt, mul oli päris hea meel, et ma selle sõnumi lugemise ajal pikutasin, sest mul tekkis väike iiveldus sellest jutust. Konteksti huvides lisan, et tegemist on 46 aastase inimesega, mitte 13 aastasega.

Ausalt, ma ei osanud ette näha, et keegi nii südamesse võtab seda, kui talle sünnipäevaks õnne ei soovita. Sest, mis on sünnipäev? Miks seda peaks tähistama? Ja kas poleks õigem hoopis oma emale selle päeva puhul õnne soovida, et ta 18tunnise sünnituse üle elas ja sind järgmised aastakümned toredaks inimeseks kasvatas? Oma emale ikka helistan, kui meelde tuleb, ja soovin lapse sünni puhul õnne. Ema on alati siiralt rõõmus sellise soovi üle. Pärast poiste sündi tunnen, et neli korda aastas tahaks suurt sefiiritorti küünaldega, mis tähistavad minu venitusarmide arvu. Sest ma olin ikka tõeline kangelanna nendel päevadel. Aga kutid ise, mida nad nii erilist tegid, et siia ilma sündida? Mida neil tähistada on? Hea küll, ütleme, et kui sa oled juba kaheksakümmend ja elus midagi saavutanud, siis võiks, tähistada elatud elu, kordaminekuid, lapsi ja lapselapsi. Aga sünnipäeva?

Enesearmastusest

Viimastel nädalatel olen mõelnud enesehinnangust, enesearmastusest ja enesekehtestamisest. Teate ju küll kuidas sellega on. Keegi lausub midagi ja esiteks ei pööra sa sellele tähelepanu. Siis loed midagi ja korraga turgatab sulle see eelnev kommentaar meelde ning sa peatud hetkeks. Mõni päev hiljem ütleb keegi teine midagi kolmandat ja siis sa juba mõtled pikemalt. Nii need mõtted, ütlused ja tähelepanekud elavad sinu sees, sirutavad ennast pikaks ja tõstavad jalad lauale. Nõuavad Saku Rocki ja jäähoki ülekannet. Ja sa mõtled, et kuidas sellest tüütust külalisest ometi lahti saada. Oh, but wait! Miks mitte sellest kirjutada? Sest seda ma ju teengi, vabanen oma emotsionaalsest koormast klaviatuuril klõbistamise kaudu.

Mul on madal enesehinnang. Fakt. Ma ei saa seda muuta. Olen proovinud, aga enamasti läheb asi teise äärmusesse ja ma jätan iseka mölaka mulje. Siis hakkab mul jälle väga piinlik ja ma materdan ennast selle eest maapõrmu. See käib tsüklitega. Siis, ühel hetkel, aastaid tagasi, otsustasin, sarnaselt nagu otsustasin ka seose oma kuuga, et if you can’t fight it, embrace it või siis keep your friends close and your enemies closer. Madal enesehinnang on osa minust. Muutes seda, muutuvad ka teised osad minust. Seega, mul on lihtsam leppida ja püüda sellega hakkama saada.

Minu käest on küsitud, et millest tuleneb minu madal enesehinnang? Noh, et kirjade järgi olen ma ju tip-top, milleks siis asjata ennast alandada? Ega midagi keerulist siin pole. Sama vana teema – lapsepõlv. Lisaks soodumus perfektsionismile, mis ainult võimendab probleemset enesehinnangut. Ja ka ülitundlikus. Kolm kehvakese enesehinnangutabureti kõikuvat jalga esindatud. Lapsepõlve muuta ei saa. Sellega saab leppida. Perfektsionism on ka asi mis on visa taganema, kui ta oma külmad kondised sõrmed juba su aju ümber on põiminud. Ja tundlikus, see on kaheteraline mõõk. Niivõrd, kui see muudab su soojaks ja empaatiliseks, annab ta sulle jalaga tagumikku ka. Seda ei saa välja lülitada. See kas on või seda pole.

Niisiis, see on. Samas, ma tean et mul on küllalt kõrge eneseteadvus. Ma võin ennast ise pidevalt süüdistada ja materdada ning halvasti tunda, aga ma ei lase endaga manipuleerida. Ma pole see, kes rõõmsalt keel vestil karjale järgi jookseb, kui see kuristiku suunas kihutab. Veendumused, mis mu elu juhivad on tugevad ja ma ei lase hetkeemotsioonidel neid kõigutada. Niisiis, madal enesehinnang ei takista mul teadvustamast oma väärtust ja olla tugev. Las ta siis olla madal, mitterahuldav. Elamist ta ju ei takista.

Kui ma vaatan ringi oma tutvusringkonnas, siis inimesed, kes tunnistavad madalat enesehinnangut, on ühed soojemad ja meeldivamad inimesed üldse. Nad ei tähtsusta ennast üle ja oskavad muuta teiste olemise heaks. Nad pingutavad rohkem. Nad ei võta häid asju enesestmõistetavana, vaid on iga ilusa hetke eest tänulikud. Nad teevad rohkem komplimente ja kiidavad rohkem. Nad märkavad teisi ja seda, kui teistel on halb. Kas pole need head omadused? Kas me just selliseid asju ei soovi oma sõprades näha?

Seevastu inimesed, kes on endast heal arvamusel, antud diskussiooni puhul pole isegi oluline, kas see on õigustatud või mitte, selle tegime vist juba kolmandas lõigus selgeks, nendega pole kuigi lihtne läbi saada. Nad pole paindlikud. Nad arvavad, et maailm on neile võlgu. Nad võtavad, aga ei anna. Ja kui annavad, siis eesmärgiga hiljem kuhjaga tagasi saada. Sageli on nad ka rahulolematud ja kibestunud, sest see mis nad on saanud, pole nende meelest piisavalt hea ja nad vääriksid enamat.

Antud valikute puhul, valin ma iga kell madala enesehinnangu ja ülitundlikkuse.

Sellised mõtted siit talvisest Tallinnast jaanuari pärastlõunal, kui lund on kaenlaauguni ja purikad ähvardavalt pea kohal irvitavad.

Ei mallanud päikest ära oodata.

*Pildistas Tatjana Siipan