Rääkida või mitte rääkida

Kristallkuul kirjutas eestlastele omasele emotsionaalsest hälviklikkusest. Väga kenasti kirjutas. Mulle meeldis.

Siinkohal ma saan aru, et ma pole päriselt tõupuhas eestlane, sest ma räägin. Liiga. Palju. Ja see on veel selline salakaval tõbi ka, et kui ma end avan ja mõtlen, et nüüd läksin liiale, ütlesin liiga palju, näitasin oma tõelisi värve, siis reaktsioon sellele on enamasti positiivne. Ja kui reageeritakse hästi, siis mina mõtlen, et ju ma siis liiale ei läinud ikkagi ja võin samas vaimus edasi marssida. Noh, selline doomino-efekt. Mina pean ennast teadlikult treenima suud kinni hoidma.

Tunnetest rääkimine tuleb mul kuidagi eriliselt lobedalt välja. Kohe pikalt ja põhjalikult. Oh, ma olen vist juba alates kolmeteistkümnendast eluaastast peikadele pikki südantlõhestavaid armastuskirje kirjutanud. Ja loomulikult ka postitanud 🤦. Reaktsioone on tulnud igasuguseid. Enamasti öeldakse, et ma ei tea mida öelda. Olen sõnatu. Ausalt, eestlaste kohta päris hea. Kord ainult on juhtunud, et mitte mingit tagasisidet ei tulnud. Vaikus. Ei, imelikult ei hakanud käituma, eemale ei hoidnud. Ta lihtsalt ei võtnud seda kunagi jutuks. Selline mulje, nagu ta poleks kirja kätte saanudki.

Niisiis, tunnetest rääkimine pole mulle probleem. Ja mis on eriti kummaline, mulle räägitakse vastu. See vist on kuidagi psühholoogiliselt nii, et kui ma ennast sulle avan ja tunnistan üles midagi piinlikku, siis sul tekib moraalne kohustus ka enda haavatavat külge näidata. Vähemalt mul on seda väga tihti juhtunud. Ja ma näen siinkohal vajalikuks mainida, et minu tutvusringkond koosneb 98% ulatuses pärismaalastest. Lisame siia juurde veel asjaolu, et reeglina inimesed teavad, et ma blogi pean ja hästi oma suud kinni hoida ei oska, mis tähendab, et võimalus oma isiklike deemonitega minu kirjatükis silmitsi seista on märkimisväärselt suur. Ja ikkagi räägitakse. Ju mul siis lihtsalt on selline nägu 🤷‍♀️.

Aga ise olen sageli mõelnud, et kuivõrd viisakas on mõne tuntud inimese juurde minna tere ütlema? Olen seda elus teinud küll. Näiteks üks kord kirjutasin sellest siin. Teine kord nägin Magistrali keskuses Kaisa Abnerit. Seisis seal ja näppis oma telefoni. Astusin talle ligi ja mainisin, et loen ta blogi. Ta sai sellest nii õnnelikuks, et kallistas mind ja ütles, et nii armas, et ma tülitasin, kuna tal oli erakordselt kehv päev olnud, aga nüüd on kohe parem tunne. Üsna tihti olen märganud ka teisi, kelle blogi loen. Näiteks olen vahel näinud Body Balance tunnis üht neiut, kes hirmsasti meenutab seda turnimisega tegelevat tütarlast. Ja siis teine kord nägin vist seda viielapse ema. Ja ma mõtlen, et kas oleks okei juurde astuda ja “tere” öelda? Noh, tänada selle eest, et nad kenasti kirjutavad ja oma eluga vahvalt hakkama saavad? Või kas see on privaatsusse tungimine? Ebaeestlaslik? Mulle endale küll meeldib, kui keegi juurde astub ja mainib, et tead loen ja meeldib (üks kord on juhtunud), aga ma ei saa ju enda järgi otsustada, sest noh, teate isegi.

Mis tuletab meelde – Mae, ma pole Sind unustanud! Varsti võtan Sinuga ühendust ja teeme ühe korraliku kohvi, enne kui Sa jälle saarele paged 😉.

Tubli

Märts. Emakeele kuu. Otsitakse kõige eestilikumat sõna. Manjana blogis sellest ja avaldas arvamust.

Ausalt, kui ta esiteks pikalt ja laialt AKst kirjutas, siis ma mõtlesin, et see ongi kõige eestilikum sõna. Sest, AK on nagu püha lehm. Põlvkond põlvkonna järgi vaatab seda. Planeerivad oma päeva selle ümber. Vaatavad seda järele. Arutavad seda lõunasöögilauas ja mäletavad peast, mis aastatel kes uudisteankur oli ja kas ta kandis Baltmani ülikonda ja Sangari särki või oli see hoopis Hugo Boss ja Calvin Klein. Aga noh, see poleks ju loogiline. Sest kumbki pole eesti sõna, vaid võõr.

Manjana meelest on kõige eestilikum sõna “tubli”.

Olen seda varem ka kuulnud, et nii ainulaadne ja omanäoline ja üheski teises keeles seda pole ja tõlkida ei saa jne. Noh, ma pole mingi keeleteadlane, aga mõne keelega olen kokku puutunud küll. Näiteks oskan ma natuke vene keelt. Ja vene keeles on “tubli” täiesti olemas – molodets. Samuti on rootsi keeles sõna “tubli” – duktig. Kuna minu lingvistilised teadmised piirduvadki vaid eesti, vene, inglise ja küünemusta võrra rootsi, soome ja saksa keelega ja pooltes nendest on sõna “tubli” esindatud, siis ei ole ma nõus, et ta nii eriline on.

Kas ta aga eestlasi kõige paremini iseloomustab, sellega ma olen vist isegi nõus. Meile on auasi olla tubli. Tubli õpilane, tubli poiss, tubli sportlane, tubli projektijuht. Tuleb olla tubli! See on rohkem väärt, kui miski muu. Hea ei pea olema. Ilus ammugi mitte. Aga tubli, see on elutähtis. Ja kui me pole tublid, siis see tekitab jubedamaid süümepiinu. Meie väärtus on olematu, kui me pole saanud tubli olla. Ja tubli on veel selles suhtes ka täiesti omanäoline omadus, et keegi ei saa olla tubli kellegi eest ja teise inimese tublit ei saa ära varastada. Kõik võivad üheskoos, sünkroonis ja täiesti isetult olla tublid. Ja keegi ei saa olla tublim, kui naaber. Sest tublit ei saa mõõta. Sa kas oled või mitte. Ainult iseenda tublidust saab üle trumbata. Ja seda peabki tegema, sest kui sa üks kord olid tubli, siis teine kord pead juba natuke tublim olema, sest muidu sa pole tubli, muidu oled lihtsalt hea. Ja keegi ei taha hea olla. Sest hea, mis see hea on? Täiesti selgrootu sõna! Hea vein, hea ilm, hea töökoht. See pole isegi nagu kompliment vaid solvang, passiivselt agressiivne solvang. Heaga ei teki emotsionaalset sidet. Sellepärast öeldaksegi, et hea toit, aga kui hea toit ületab ennast, üllatab, paneb meie hinge rõõmust hõiskama, siis me ütleme: “Vot see oli üks tubli õhtusöök!”

Niisiis, kuigi nii ainulaadne see sõna pole, kui paljudele mõelda meeldib, aga iseloomulik on ta siinsele elanikkonnale siiski.

*Pildistas Kadri Vahtramäe